Minu vend oli selline inimene, selline inimene! Vagamees oli ta. Muide, alguses käis ta nende rõivastega ringi, siis aga võttis ära, käis nagu kõik inimesed. Ta armastas väga minu vanu rõivaid lõpuni kanda. Uus riie talle ei istunud. Kingid talle uue rõivatüki, tema kingib selle alati kellelegi edasi. Vaata, see on meie viimane foto. Aasta enne tema surma. Vanem tüdruk käis külas, tegi pilti. Ei, see olen mina, see on tema. Muidugi oleme sarnased, kuid on ikka vahe ka. Ja suu-ur vahe. Palun istu, Mika toob kohe struudli.
EWA: Kuidas teie laste suhted nii veidra onuga kujunesid?
AVIGDOR: Mis suhted? Nad jumaldasid teda, ta mängis nendega, oli kord hobune, kord elevant, kord koer. Neid oli neli, meil käed-jalad tööd täis, mõistad isegi, et ega me nendega eriti mänginud, aga kui Daniel külla tuli, siis oli pidu. Kui midagi tähtsat toimus, jooksid nad kohe tema juurde, Milka oli isegi veidi solvunud.
MILKA: Ei solvunud ma midagi! Kui juhtus see lugu Aloniga, olin talle isegi tänulik.
EWA: Mis lugu?
AVIGDOR: Too need kirjad, Milka, ma tahan neid Ewale näidata. Alon on meie noorim poeg. Tal oli alati kange iseloom – kuueteistaastaselt otsustas ta meie juurest õe juurde kolida. Saime ta vaevu tagasi toodud. Siis aga läks sellisesse kohta õppima, et nüüd ei näe me teda üldse. Juba neli aastat pole näinud. Ei tea, kus elab ja millega tegeleb. Ainult seda teamegi, et on välismaal. Ja et on elus. Ja kui surma saab, siis annab ministeerium meile teada. Vaata, loe, loe kohe praegu. Sulle ma neid kaasa ei anna.
9
1981, Haifa
Danieli kiri Alonile
Palju õnne, kallis Alon!
Sa oled kuusteist, ja sa oled sooritanud oma esimese täiskasvanuteo, kolinud kodust õe juurde. Kõik inimesed teevad varem või hiljem seda – lahkuvad vanemate juurest. Ent sina tegid seda erilisel viisil – mitte sellepärast, et oleksid abiellunud ja otsustanud oma pere luua, ega ka mitte sellepärast, et oled sõitnud õppima või tööle läinud. Kolisid ära, kuna vanemad ei saa sinust aru, ja üldse pole kõik nende arusaamad sulle hingelähedased. Mis olukorda sa panid oma õe? Ta armastab sind, muidugi annab sulle peavarju, kuid tal on vanemate ees piinlik! Tuleb ju välja, nagu kiidaks ta sinu tegu heaks!
Tead, sul on õigus – raske on elada peres, kus pole arusaamist. Kuid asi on selles, mu kallis Alon, et see protsess on vastastikune: nemad ei mõista sind, sina ei mõista neid. Üldse on meie maailmas suuri probleeme arusaamisega: laias laastus ei saa keegi kellestki aru. Ütleksin isegi, et inimene ei saa väga tihti aru ka iseendast. Näiteks ütle, miks pidid sa emale kuulutama, et ta on suuteline aru saama vaid oma farmi kanadest? Miks sa ütlesid isale, et tema arusaamine elust on mehhaanilisel tasandil – piirneb vaid karburaatori ja käigukastiga? Pidid sa midagi nii lolli ütlema! Milka mõistab oma kanu! Milka tunnetab, mida neil vaja on! Kui oli taud, ja kõik ümbruskonna kanad surid, jäid kõik tema linnud ellu! Sajandeid on arvatud, et ainult nõidus saab loomi sellisest katkust päästa, aga sinu ema suutis – paljalt arusaamise najal – säästa viis tuhat lindu! Selline mõistmine nagu Milkal on ju haruldane and!
Aga karburaator ja käigukast? Need on ju keerulised mehhanismid, sinu isa aga saab neist ülihästi aru, ning on pealegi ise nii palju väikesi mehhaanika-alaseid vidinaid leiutanud, kõik need naljakad masinad, mis ta oma traktoritele külge riputab! Kui ta oleks ärimees ja oskaks oma väikesi leiutisi müüa, oleks ta ammuilma rikas! Tal on niivõrd terav tehniline taip, sina aga arvad, nagu oleks see tähtsusetu, ebaoluline! Just niisuguse arusaamise läbi on inimene seotud taimede ja loomade maailmaga, isegi kosmosega. Need on kõik kõrgeima, mitte madalaima järgu arusaamised!
Tõtt-öelda tabasid sa mu valukohta – kogu elu olen ma mõelnud, miks on maailm täis arusaamatust? Kõigil tasandeil! Vanad ei saa aru noortest, noored vanadest, üksteisest ei saa aru õpilased ja õpetajad, ülemused ja alluvad, riigid ei saa aru oma rahvastest, rahvad – oma valitsejatest. Ühiskonnaklasside vahel ei ole arusaamist – Karl Marx oli see, kes mõtles välja, et klassid peavad üksteist tingimata vihkama. Aga tegelikult nad ei saa aru. Kõike seda isegi neil juhtudel, kui inimesed räägivad sama keelt! Aga kui keeli on mitu? Kuidas suudab üks rahvas teisest aru saada? Nii nad üksteist vihkavadki, kuna ei saa aru! Näiteid ma tooma ei hakka, neid on hunnikute viisi.
Inimene ei saa aru loodusest (sinu ema on harvaks erandiks, ta mõistab oma kanu!), ta ei taipa keelt, milles loodus osutab selgemast selgemalt sellele, et inimene põhjustab maale kahju, valu ja hävitab ülepea kõik ära. Ja kõige tähtsam – inimene ei saa aru Jumalast, mida Tema püüab talle sisendada kõigile tuntud tekstide kaudu, imede, ilmutuste kaudu, looduskatastroofide kaudu, mis aeg-ajalt inimkonnale osaks saavad.
Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla sellepärast, et tänapäeva inimese jaoks pole tähtis mitte „mõista”, vaid „võita”, „omandada”, „tarbida”. Lõppude lõpuks juhtus pärimuse järgi ka keelte segunemine ajal, kui inimesed kavatsesid ehitada taevasse ulatuva torni – seega ei saanud ilmselgelt aru, et on endale seadnud võltsi, saavutamatu ja mõttetu eesmärgi…
Ah soo, millest ma alustasingi? Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks! Mul on sulle kingitus valmis. Helista meie kirikusse, Hilda ütleb sulle, kus ja millal mind leida võib. Või siis määra mulle kohtumine!
Sinu onkel Daniel.
1983, Haifa
Danieli kiri Alonile
Kallis Alon!
Juba kaks aastat tagasi oli meil sinuga pikk vestlus mittearusaamisest. Tookord lahenes peretüli väga kergesti, ja me unustasime selle varsti. Seekord palun sind asuda oma vanemate, eriti ema kohale ja mõista, miks nad ei suuda leida endas jõudu sinu toetamiseks, sinu valiku üle rõõmustamiseks, rõõmustamiseks selle üle, et sind võetakse sellesse erilisse kooli, kuhu on nii raske sisse saada. Kõik meie kolmekesi – sinu vanemad ja mina – sattusime sinuvanuselt ühe väga jäleda sõja keerisesse. Mina, nagu sa tead, sattusin tõlgiks Gestaposse, sinu ema oli sidepidajaks Varssavi getos, isa aga rändas kaheksa kuudl äbi sõjast haaratud riikide Palestiinasse. Tahan sulle öelda, et sõda – nagu ka vangistus või raske haigus – on suur õnnetus. Inimesed kannatavad, kaotavad lähedasi, jäävad ilma kätest-jalgadest ja muustki, ning, mis peamine, keegi ei muutu sõja tõttu paremaks. Ära kuula neid, kes sulle räägivad, et sõda karastab mehi, et sõja tõttu muutuvad inimesed paremaks. Pigem on nii – vaid väga head inimesed ei muutu ka sõjas halvemaks, kuid üldiselt kaotavad inimesed sõjas ja vangistuses oma inimliku palge. Räägin seda, et sa mõistaksid, miks keegi meist ei sattunud vaimustusse, et sa lähed sinna erikooli, kus pole mitte tavalised sõjaväelased, vaid mingid erilised – luurajad või diversandid, ei teagi, kuidas neid kutsuda. Nooruses suhtlesin palju sõjaväelastega – sakslastega, venelastega, poolakatega, igasugustega, ja kõigil neil aastail tegi mulle rõõmu vaid üks asi, et mina olin tõlk, räägitagu mida tahes, mina aitasin inimestel omavahel kokku leppida ega tulistanud kedagi.
Sinu vanemad oleksid tahtnud, et sa valiksid rahulikuma ameti, saaksid, nagu sa varem tahtsid, inseneriks või programmeerijaks. Ma saan neist aru. Kuid ma saan ka sinust aru – sa tahad meie riiki kaitsta. Iisrael meenutab Hollandit: seal on tamm, mis pidevalt hoiab tagasi merd, mis Madalmaadesse, see tähendab merepõhjast allpool asuvatesse maadesse valguda püüab, ja iga hollandlane, isegi laps, on valmis sulgema tammis olevat auku. Nii eksisteerib ka Iisrael – ainult et mere asemel on tohutu araabia maailm, valmis meie väikest riiki üle ujutama.
Sa ootasid, et vanemad rõõmustavad väga sinu sissesaamise üle, nemad aga pigem kurvastasid – kuna armastavad sind väga ja kardavad sinu elu pärast. Mis minusse puutub, Alon, siis mina ajan oma asja – palvetan sinu eest.