Palvetasin iga kirstu juures – palavalt, langedes sügavasse transsi. Elu ülakorrusel lahkus minust täiel määral, ma ei tahtnud isegi õue minna. Huvitav küsimus: mille nimel ma palvetasin? Praegu ütleksin, et elumuutuse nimel. Tookord, kolmeteist-neljateistaastasena palvetasin selle nimel, et seda, mis on, poleks üldse, et kõik oleks teisiti. Võib oletada, et olin lähedal meeltesegadusele, kuid ei teadnud ise seda. Vahest kaitsesid mind need kirstud?
Nunnad märkasid minu innukust ja mulle eraldati tähtis roll eesseisval kirikupühal – pidin kandma väikest patja, millel lebas okaskroon – korona cierniowa… See päev jäi mulle meelde kogu eluks. Katedraal oli rahvast tulvil, põlesid tuhanded küünlad, mungad kandsid viirukipanne, millest tulvas imelist lõhna. See lõhn toob mind tagasi minu lühikese ja meeleheitliku usupuhangu juurde. Seisin põlvili, ent väljasirutatud kätel hoidsin Kristuse krooni. Minu käed olid tuimad ja külmunud – otsekui kaks jäätükki. Põlvedesse soonisid põrandakivisid katva linase vaiba sõlmed. Valus oli. Hiljem lakkasin valu tundmast, lakkasin jalgu tundmast – tõusin koos okaskrooniga kõrgustesse ja hõljusin altari poole. Ulatasin krooni kullakarva piiskopile ja kuulsin inglilaulu. Olin kaugel kõigist, kuid kõigiga üks. Munk võttis mul õrnalt käe alt kinni – okaskroon lebas altaril. Ma ei tea, mis minuga toimus, ma arvan, et see oligi usk.
Usk lahkus minust ühe päevaga – mind ei lastud esimesele armulauale. Mul ei olnud valget kleiti. Kui ema tuli varjupaika minuga kokku saama, anusin teda osta mulle see õnnetu kleit – ta keeldus järsult. Preester aga ei lubanud mul tavalise kleidiga armulauale tulla.
Nunnad armastasid mind, ja oleksid mõistagi mulle kleidi hankinud, kuid mul oli piinlik neilt paluda. Mul oli häbi. Seda seetõttu, et olen uhke.
Kõik tüdrukud said armulauasakramendi osaliseks. Mina aga mitte. Ja ma lahkusin, aga mu Jumal ja usk jäid kirikusse maha.
Elasin varjupaigas veel ühe aasta, pärast võttis ema mu ära, tegi veel ühe katse tekitada minust perekond. Tal olid ka endal rasked ajad – alates 1956. aastast käis kommunistide hulgas destaliniseerimine, ta läks tülli kõigi oma sõpradega, vaid heasüdamlik Paweł Kociński käis tal vahel harva külas, kuid alati lõppes see nii, et ema viskas ta sajatades välja. Sel aastal hakkas mul esimest korda temast hale – ta oli üksik ja kõigutamatu nagu kalju. Minul aga olid just tekkinud esimesed sõbrad. Õieti mitte sõbrad, vaid armulugu kitarristiga, tõelise džässmuusikuga. Poola jaoks olid need aastad väga keerulised, kuid mulle jäi 1958. aasta meelde kui väga õnnelik aeg. Olin äsja saanud kuueteistaastaseks. Kui keegi mind üldse mingitmoodi kasvatanud oli, siis olid need katoliiklased, ning siin tekkis vastuolu, mille ma vähima kõhkluseta ära lahendasin: valik Neitsi Maarja ja kitarristi vahel lahenes viimase kasuks. Armulugu oli lühike ja tormakas, hiljem oli mul veel mitu armukest. Ema vaikis. Viimases klassis otsustasin kindlalt, et pean ära sõitma. Oli vaid üks tee – Venemaale. Ema aitas mind elus esimest ja ainsat korda. Ta kasutas oma tutvusi, ma sain suunamise Moskvasse, Põllumajandusakadeemiasse. Seda hüüti Timirjazevkaks. Keegi ei küsinud, mida ma tahan õppida, seal oli koht ja ma sõitsin.
Elasin peamiselt rahvademokraatiamaadest pärit välistudengite ühiselamus. Teisel kursusel abiellusin Erichiga. Poolasse ma enam tagasi ei läinud. Ema jäi sinna 1968. aastani. Siis veeresid üle Euroopa suured rahutused, need haarasid ka Poola. Kui kõik need mässukatsed alla suruti, algasid Poolas arreteerimised, nende parteis aga hakati taga kiusama revisioniste ja sioniste. Gomułka heitis juute välja – neid oli parteisse jäänud päris palju, ja nagu ma aru saan, olid nad kõik nõukogudemeelsed. Ema puksiti välja, vaatamata tema tohututele, nagu talle tundus, teenetele. Ema võitles viimase hetkeni, kirjutas mingeid apellatsioone. Ta sai insuldi.
Ema sõitis Iisraeli, mida tookord kõigest hingest vihkas. Ta elab juba kaheksateist aastat Haifa vanadekodus. Ta on sõjakangelane ja Stalini repressioonide ohver, saab pensioni ja elab korralikes tingimustes. Külastan teda korra aastas. Kuivetunud vanaeit, lohistab jalga järel, silmad põlevad endiselt. Surun hambad kokku ja veedan seal kolm päeva. Olen lakanud teda vihkamast, kuid armastama pole õppinud. Hale on, seda küll.
Ta ei päri kunagi lapselapse järele. Ükskord, kui Alex oli kuueaastane – sama vana kui Witek, kui ta meid võõraste kätte andis – vedasin ma poisi sinna, arvasin, et ehk ta sulab mingil moel üles. Ema hakkas Alexile jutustama, kuidas ta sõdis. Poiss palus automaati näha. Ema ütles, et andis relvad ära, kui sõda otsa sai. Ja Alex kaotas tema vastu huvi. Tegelikult on ta imeline poiss, hell, armastab väga loomi.
Paweł Kociński kolis selsamal 1968. aastal Pariisi. Töötab Sorbonne’is mingis juudiuuringute instituudis. Tema astus ju ise parteist välja. Kuid minu ema ei tahtnud astuda. Ta visati välja. Isegi Iisraelist oskas ta saata kirja palvega taastada tema parteisse kuulumine. Hullumeelne…
Kohtusin Pawełiga viie aasta eest Pariisis. Ta kirjutab uurimusi lähiajaloo teemadel ja kaebab poja üle, kellest on saanud trotskist. Naljakas…
13
Jaanuar 1986, Haifa
Rita Kowaczi kiri Paweł Kocińskile
Paweł!
Tahaksin siiski sulle teada anda aadressi muutumisest. Nüüd pole mu toa number enam 201, vaid 507. Ülejäänu muutunud pole. Elan ikka sealsamas vanadekodus. Juhuks, kui sa äkki kirjutada tahaksid.
Ehkki muidugi, millest meil on kirjutada? Sest kui sa 1971. aastal Iisraelis käisid, ei pidanud sa isegi vajalikuks mulle sellest teada anda – rääkimata sellest, et oleks mind vaatama tulnud. Vaadata pole muidugi midagi. Lombakas, kõver ja tigestunud. Minu tütar rõhutab seda alati – ütlebki sedasi: miks sa nii tigestunud oled?
Läinud nädalal ütles siin üks söökla personali kuuluv neiuke – ta lasti jalamaid lahti! – mulle samuti, et ma olen tigestunud. Mõtlesin järele ja jõudsin otsusele, et olen tõesti tigestunud. Tuleb tunnistada, see on tõsi. Muidugi on minusse kogunenud palju kibedust, kuid ütle, Paweł, sa oled olnud minu elu tunnistajaks; oleme olnud sõbrad nii kaua, kui ma ennast mäletan: on’s elu mu vastu õiglane olnud? Sa oled ainuke, kes mäletab minu ema; kuid ema andis kogu oma armastuse vennale, aga mind ei sallinud silmaotsaski. Ja sa olid selle tunnistajaks, ning sellest teadis kogu tänav. Ma olin ilus plika, kuid esimene meesterahvas, keda ma ennastunustavalt armastasin, läks minu juurest ära minu endise sõbranna Helenka juurde, kes juba enne seda mind vihkama hakkas, ja kui vastik mul oli, et ta nimelt tema, minu vaenlase juurde läks… Sa ei mäleta? Reetmised tulid üks teise järel. Kui mind esimest korda 1935. aastal Lvovi vanglasse istuma pandi, kas sa arvad, et ma ei tea, kes kõik välja andis? Pärast sõda, kui ma eriosakonnas töötasin, sain neid dokumente lugeda: Schwarzman andis kõik välja, ta oli provokaator, kuid mind tõstis ta eraldi esile, kõik asjad ajas minu kaela. Olin vaid demonstratsioonil osalenud, tema aga maalis sellise pildi, nagu oleksin mina see kõikse suurem kommunist. Võibolla olingi ma tegelikult kõikse suurem kommunist. Mõtle ise: nüüd, kui nii palju aega on möödas ja nii palju meie omi hukkunud, kes jäi ustavaks? Ainult need, kes hukka said, ja mina. Sind ma ei arvesta – sa astusid parteist välja, sa oled muutunud, muutunud. Kükitad Sorbonne’is ja kirjeldad kommunistlike ideede vigu selle asemel, et rääkida tollase juhtkonna vigadest. Mina olen ikka samaks jäänud ja mind ei muuda miski. Minu silmis oled sa samasugune reetur nagu ülejäänudki. Kuid sa oled ainuke, kes suudab mind mõista. Isegi minu tütar ei suutnud midagi mõista. See on lihtsalt hämmastav, vahel räägib ta mulle neidsamu sõnu, mida rääkis mulle mu ema. Ewa pole teda iial näinud, kuid ta süüdistab mind samuti egoismis ja julmuses. Sõna sõnalt! Mida olen ma endale tahtnud? Olen kogu elu läbi ajanud ühe kingapaariga – kui see läks katki, ostsin uue. Mul oli üks kleit ja kaks paari aluspükse! Ja mulle pannakse süüks egoismi! Kui me elasime Varssavis, ütles Ewa mulle, et olen kohutav ema, et ükski naine maailmas poleks teinud nii nagu mina – saatnud neid lastekodusse… Minu süda purunes tookord kildudeks, kuid ma tegin seda nende tuleviku nimel. Et nad elaksid õiglases ühiskonnas. Saatsin oma lapsed ära, et nad pääseksid, kuna teadsin, et mina võin neid ainult hukutada.
Ma ei kuulnud neist kaua üldse midagi ja sain teada, et nad elus on, alles pärast sõda, kuid ma ei jõudnud neile järgi minna,