Selliseid inimesi on väga raske leida. Väga raske on teisi usaldada, eriti meiesuguste inimestega tegelema. Oleme väga kergesti erutuvad, täpsust taga nõudvad ja norivad. See, mida me Tridentiga2 läbi elasime, võttis meid päris võhmale, nii et me muutusime väga hoolikaks ja valivaks inimeste suhtes, kes meiega pärast seda koostööd tegid ja Queeni meeskonna osaks said.
John Deacon hoidis meie äriasjadel väga teravalt silma peal. Ta teadis kõike, mis peaks juhtuma ja mida ei tohiks juhtuda. Kui jumal oleks meid hüljanud, ei oleks ükski bändi liige midagi teinud enne Johni heakskiidu saamist.
Minu meelest on muusikaäri tänapäeval aina pinevamaks muutumas. Toimumas on nii palju asju, et oled sunnitud otsuseid kiiresti langetama ja kõik peab kindlalt paigas olema. Kõige keerulisem on tulla toime ajafaktoriga ja mõnikord peab kompromisse tegema, mis ei meeldi meile üldse. Ma annan otsad, kui tunnen, et olen kompromissile läinud, sest alati mõtled, et oleks võinud seda asja paremini teha – see on kohutav. Lõppkokkuvõttes on see sinu karjäär ja sina oled see, kes sellega peab elama.
Alustava bändi jaoks on nõuanded ja hea mänedžer loomulikult väga olulised. Kuid inimestele meeldib mõelda, et artistidel ei ole endal ajusid ning loomulikult saab suurt osa neist hõlpsasti nende rahast ilma jätta. Meie olime kavalamad. Pärast seda, mis juhtus Tridentiga, käisime läbi paljude tippmänedžeride juurest, veendumaks, et langetame ikka õige otsuse. Tol ajal juhtus õigeks valikuks olema John Reid. Ta välgutas minu poole vaadates silmi ja ma küsisin: „Miks ka mitte?” Tegelikult oli ta väga tubli. Sellist kombinatsiooni olime aastaid taga ajanud. Tema suhtumine töösse ja töömeetodid olid väga õiged. Tema hakkas pidama läbirääkimisi salvestuste, lugude avaldamise ja asjaajamise viisi üle.
Lõpuks, aastate pärast sai meist hoopis teistsugune punt, millele mänedžer olla, sest me nõudsime palju. Tegelikult me oleme põrgulised ja vaid Hitler või Goebbels oleksid suutnud meie mänedžer olla. Queen on äri, organisatsioon ja me otsustasime ise selle eest hoolt kanda.
Kuna Queen musitseerib ja salvestab lugusid koos, arvavad inimesed, et me oleme tohutult kokkuhoidev üksus. Aga Queen on muusikagrupp, mitte perekond. Loomulikult tuleb ette tõsiseid tülisid, täpselt nagu paljudes peredes. Me kakleme igasuguste pisiasjade pärast. Aga me teame, et meie peamised eesmärgid on väga sarnased: jätkata hea muusika tegemist ja ületada end, tehes midagi, mida bänd pole kunagi varem teinud.
Kogu meie bändi loos on olnud sisemine kadedus. Roger, Brian, John ja mina kirjutame lugusid eraldi ja võitleme siis selle nimel, et igal albumil oleks võimalikult palju meie lugusid. Me tajume tõuget, janu ja pidevat võitlust, mis on väga eluterve. Me teeme kakeldes sotid selgeks ja lõppkokkuvõttes käib kõik väga demokraatlikult. Ma ei taha kõike endale kahmata. Tähendab, ma ei taha mingi hinna eest öelda, et ainult mina pean laule kirjutama. Otsustama peab puhtalt laulude tugevuse põhjal. Kas poleks kohutav, kui ma suruksin ainult enda loomingut läbi ja väidaksin, et see on parim?
Oleme bändis omavahel kokku leppinud, et vaidleme ja seejärel ütleme: „Hästi, pole oluline, kes loo kirjutas, meie meelest on see või too laul parim, sest see meeldib meile kõigile.” Kui ma suruksin läbi laulu, samas arvates, et sellest ei saa hitti, tuleks see mulle pikapeale nagunii kahjuks. Nii et näiteks „Radio Ga Ga” [1984] puhul olin mina esimene, kes ütles, et Rogeri kirjutatud laul oleks esimeseks singliks väga hea. See oli kommertslik, väga tugev ja teistsugune ning tänapäevane lugu.
Muide, mina ei ole bändi ninamees. Kõik nimetavad mind Queeni liidriks, aga ma olen vaid esilaulja. Ma ei ole kindral ega midagi seesugust. Me oleme neli võrdset inimest. Me kõik tahtsime popstaariks saada, aga ansambel on kõige tähtsam. Teisteta poleks ma keegi.
Tänapäeval nimetavad minuga sarnasel positsioonil inimesed end ansambli keskpunktiks, millest pole lugu, kui sinu nimi on Rod Stewart ja sul on taustabänd. Aga mitte mingil juhul ei saa meid nimetada Freddie Mercuryks ja tema taustabändiks. Asja analüüsides võib aru saada, et me neljakesi paneme asja toimima. Igaühe panus on kakskümmend viis protsenti ja mina seisan lihtsalt kõige ees, muud ei midagi. Queen koosneb neljast inimesest, aga pean ütlema, et see on väga raske. Alati pole kuigi lihtne jõuda neljapoolse üksmeelse otsuseni, aga mõnikord peab lihtsalt enamusega nõustuma. Me oleme sageli eriarvamusel. Mõnikord jääb arvamus viiki, mida siis teha? Peame küsimuse mõneks ajaks kõrvale heitma ja hiljem uuesti selle üle järele mõtlema.
Me vaidlesime pidevalt. Põhimõtteliselt esimesest päevast peale. Me oleme neljakesi kõik väga tugevad isiksused, nii et me muudkui võtame üksteise kallal. Nagu neli kukke … ja me oleme maailma kõige irisevam bänd! Oleme sageli üksteise kõri kallal. Aga kui me ei oleks eriarvamusel, oleksime lihtsalt mömmid ja lõpuks me jõuame ju alati parima lahenduseni. Tavaliselt seostatakse edevust, pöörasust ja ägedust minuga. Ma olen väga emotsionaalne ja kindlasti võin väga ägedaks muutuda, aga teid üllataks, milleks teised bändi liikmed võimelised on. Meil kõigil on oma iseloom, aga tõenäoliselt hoiab just see meid koos.
Ma arvan, et oleme üksteisega nüüdseks niivõrd harjunud, et liigume edasi vaid instinkti toel. Põhimõtteliselt oleme neli inimest, kes töötavad koos. Meie vahel ei ole mingisugust tugevat sidet ja me ei käi väga tihedalt läbi. Oleme nüüdseks nii kaua koos olnud, et näeme tööasjus üksteist nagunii peaaegu iga päev. Aga arvan, et eraelus meeldib meile teistest bändi liikmetest eemale hoida, sest muidu näeksime üksteist liiga palju ja tüdineksime ära. Kui peame mõnele üritusele minema, siis teeme seda, selles mõttes oleme väga professionaalsed. Aga muidu on mõnus lihtsalt oma asja ajada. Teistel on oma pered ja loomulikult nõuab see neilt palju aega; ka mulle meeldib ilma nendeta olla, saate aru küll, mida ma mõtlen.
Ma ei saa kogu aeg poolikut elu elada. Oma töö tõttu kohtume üksteisega kogu aeg ja igaüht ajaks ühtede ja samade inimestega pidevalt ninapidi koos olemine hulluks. Nii et kui töö on tehtud, lähen mina oma teed ja nemad oma teed. Mõnikord ei räägi ma nendega kuude viisi, aga siis läheme tuurile ja klapime endiselt. Meid seob muusika ja me oleme nüüdseks üksteisega instinktiivselt leppima õppinud. Me teame, et kui oleme kogu aeg koos, hakkame üksteise närvidele käima. Oli aeg, mil meie vahel oli palju hõõrumist, aga me suutsime sellele lõpu teha. Jah, me vaidlesime ja kaklesime palju, aga kokkuvõttes on tähtis see, et jõudsime lõpptulemuseni, hea kraamini. Me kasutame oma intelligentsi. Väga lihtne on muutuda egoistiks ja öelda: „Jah, ma olen parim!” Egod võivad kontrolli alt väljuda ja igasuguseid asju võib juhtuda, aga ühe jalaga peab ikka maa peal olema. Seda nimetatakse vist professionaalseks suhtumiseks.
Meid viib edasi see, et me austame muusika tasemel üksteist endiselt. Meil neljal on väga erinevad iseloomud, aga see ei ole oluline. Kui me muusika tasemel läbi ei saa, läheb olukord tuliseks, aga kui sa enam teise inimesega ühes toas viibimist välja ei kannata, siis pead ütlema: „Nüüd aitab!” See on puhas piin. Kuid selle asemel mõtleme meie, kui album on valmis: „Nojah, minul oli asjale oma vaatepunkt, temal oli oma, aga lõpuks jõudsime muusika nimel üksmeeleni.”
Kui ansamblis on neli väga erinevat inimest, nagu meil, tahavad kõik eri suunda minna ja see on väga keeruline. Tavaliselt lähevad pundid laiali, sest üks ego sööstab teistest liiga kaugele ette ja lihtsalt ei suuda enam tagasi minna. Kui grupis on üks tugev isiksus, jäävad teised kõrvale ja mõtlevad: „See sitapea on liiga võimukas, me peaksime mõnes teises bändis õnne proovima.” Meie suudame oma ego ühel või teisel viisil kontrolli all hoida.
See ei tähenda, et oleksime nii igavad, et oleme kõiges ühel nõul, aga me ei lase kunagi asjadel minna nii kaugele, et ütleksime: „Nii, nüüd aitab!” Oli aegu, mil ma arvasin, et peaksin joone alla tõmbama, aga näis, et muusika mõttes tahtsime veel palju enamat saavutada. Me oleme nii kaua koos püsinud vist sellepärast, et keegi ei taha lahkuda. Lahkudes oleksid nagu argpüks. Minus ja terves bändis on olemas mingisugune ellujäämisinstinkt.
Briani poole pöördus kunagi ansambel Sparks [1975. aastal], öeldes, et tahaksid teda enda kitarristiks. Aga sedasorti asju peame meie igapäevaseks