Mõne aja pärast saabub aeg langetada otsus, kui tuleb riskida ja öelda: „Ma teen seda ja keskendun sellele” või mitte. Lõpuks me tegimegi seda.
Me pidime tükk aega ootama – mina ei olnud ainuke, kes pidi otsusele jõudma. Brian, John ja Roger pidid vaagima teaduskraadi saamist. Nii et langetada tuli väga olulisi otsuseid. Bändis olemine on täiskoormusega töö, mitte hobi. Mõnes mõttes oli see väga inspireeriv, mõtlesime lihtsalt, et oleme akadeemilise tee seljataha jätnud ja hakkame nüüd muusikaga tegelema. Niisiis … siin me nüüd oleme! Mina igatahes küll ei kurda.
Minu vanemad olid maruvihased, kui ma rääkisin, mida teha plaanin, aga nüüd, nähes, et me teenime raha, on nad meie otsuse üle üsna rõõmsad.
Teine peatükk
MINU ROLL AJALOOS
„Ma ei ole ennast kunagi pidanud Queeni ninameheks – võib-olla ainult kõige tähtsamaks liikmeks …”
Queeni kontseptsioon oli olla kuninglik ja majesteetlik. Glamuur oli osa meist ja me tahtsime keigarid olla. Soovisime olla šokeerivad ja pöörased. Me ei tahtnud, et inimesed peaksid aru pidama, kas meeldime neile või ei, neil pidi arvamus tekkima kohe, kui nad meid nägid. Me ei püüdnud teistsugused olla, sest, kullakesed, kui sa oled professionaal, ei pea sa püüdma olla mitte keegi!
Queeni mõte tuli mulle pähe kolledžis õppides. Brianile, kes käis samuti kolledžis, mõte meeldis ja me ühendasime jõud. Queeni alguseks võib pidada pundi Smile1 loomist, mis salvestas Ühendriikides välja lastud singli. Ma käisin palju Smile’i kannul ja meist said sõbrad. Käisin nende kontsertidel ja nemad käisid minu omadel. Kuid seda punti saatis ebaõnn.
Ma ütlesin Brianile ja Rogerile: „Miks te selle peale oma aega raiskate? Peaksite originaalsemat muusikat tegema. Peaksite oma muusikat omapärasemalt esitama. Kui mina teie laulja oleksin, teeksin just seda!” Lõpuks läks Smile laiali ja me otsustasime üheskoos bändi tegema hakata. Nii lihtne asi oligi. Arvasime, et meie mõtted muusikast ühtivad. Seejärel kohtusime John Deaconiga [1971. aasta juulis] ja otsustasime bändile Queen nimeks panna.
Mul oli nimi Queen juba varakult valmis mõeldud. See oli väga kuninglik nimi ja kõlas oivaliselt. See on tugev, väga universaalne ja vahetu. Sellel oli suur visuaalne potentsiaal ja seda sai väga mitmel moel tõlgendada. Queeni nimi seostus paljude asjadega, näiteks teatriga, ja oli suursugune. See oli väga pompöösne ja igasuguste konnotatsioonidega. See tähendas paljusid asju. Queen ei olnud lihtsalt üks kindla tähendusega silt.
Kindlasti olin ma teadlik nime seostamisest geidega (queen on inglise slängis peenutsev meesterahvas – toim.), aga see oli vaid asja üks tahk. Igatahes meie eelistasime alati mõelda, et Queen tähendab midagi kuninglikku, mitte homolikku. Me muretsesime, et inimesed võivad nimest valesti aru saada, kuid teadsime, et meie muusika teeb selle arvamuse olematuks, sest me kavatsesime pidevalt hea kraami välja laskmisele keskenduda. Olime kindlad, et hakkame inimestele meeldima, sest kuigi Bowie ja Bolan olid juba camp-muusika imago loonud, tahtsime meie selle teisele tasemele viia. Arvasime, et hakkame tõenäoliselt teismelistele meeldima ja meile kleebitakse popmuusika silt külge, aga see ei jää kestma. Tol hetkel huvitas meid vaid reaktsiooni esile kutsumine neis, kes meid vaatama tulid.
Queeni loomise ja plaadilepingu saamise vahele jäi tegelikult pikk vahe. Sellepärast meid huvitaski nii väga, et inimesed ütleksid: „Siit tuleb Queen; glämmrokk on popp ja nemad järgivad selle traditsioone.” Me ei kopeerinud kunagi kedagi. Meile meeldis glämmrokk juba enne Sweeti-taolisi punte ja Bowie't ning me muretsesime, et ehk oleme liiga hilja välja tulnud. Meie eesmärk oli luua teistmoodi teatraalset muusikat.
Arvan, et kõik saavad alustades mingi sildi külge. Ajakirjanikud püüavad sind kuhugi lahterdada ja sildistada. Kui mõni uus bänd alustab, ütlevad nad, et see kõlab pisut Culture Clubi või mõne muu ansambli moodi. Meie kõlasime pisut Led Zeppelini moodi, sest meie muusikas oli olemas harmoonia, nii et meid pandi nendega ühte kategooriasse. Meile riputati väga palju erisuguseid silte külge. Sildid võivad olla halvad ja ka head asjad ning oleks väga rumal neid tõsiselt võtta. Mul on tegelikult ükskõik, mida räägitakse. Ma arvan, et inimesed on meie kohta igasugu asju öelnud ja siis pärast albumi kuulamist oma arvamust muutnud. Lõpuks oli meile oma märk löödud – Queeni märk. Meil oli olemas oma kaubamärk. Paljudele bändidele, kes tulid pärast meid, öeldi, et nad kõlavad meie moodi, ja ka nemad ei olnud selle üle väga rõõmsad, aga alguses tuleb see lihtsalt üle elada. See on alati nii olnud.
Meil oli esialgu asjasse suur usk, aga ma arvasin, et viie aasta pärast on kõik läbi ja me tegeleme millegi muuga. Kõik see kasvas ja kasvas ning pidage meeles, et me olime varem kõik erinevates bändides olnud: meil oli omajagu kogemusi sellega, mida mitte teha ja kuidas mitte lasta end esimesel ahvatleval plaadifirma pakkumisel pahviks lüüa.
Kohe kui me demoplaadi tegime [1971. aastal], olime haidest teadlikud. Me saime hämmastavaid pakkumisi inimestelt, kes ütlesid: „Me teeme teist järgmise T. Rexi!”, aga me olime väga ettevaatlikud, et mitte kohe pea ees vette hüpata. Käisime tõenäoliselt iga plaadifirma juures, kuni viimaks ühte pidama jäime. Me ei tahtnud, et meid koheldaks kui tavalist ansamblit. Me võtsime sellise hoiaku, sest ei olnud kunagi valmis olema töötud muusikud. Ütlesime: „Võtke meid tõsiselt või ärge meid üldse endale võtke.”
Nii palju pidimegi plaanima. Meid ei saatnud ju üleöö edu, olime juba kolm aastat koos olnud. Lihtsalt saime enda heaks töötama õiged inimesed ja õige plaadifirma ning selleks kulus tükk aega. Sellegipoolest süüdistati, et oleme üleskiidetud bänd, meid võrreldi ansamblitega, kellest me ei olnud kunagi kuulnudki, ja lõpuks öeldi, et me ei kirjuta isegi oma lugusid ise.
Enamikule inimestest jäi ilmselt mulje, nagu oleksime üleöö edukaks saanud, aga tegelikult olime asjaga juba mõnda aega tegelenud, klubides mänginud ja nii edasi, ilma et meil oleks plaadilepingut olnud. Algusest peale oli meil lasunud mingisugune ärisurve. Me oleksime nagu takistusjooksust osa võtnud. Mina jään alati arvamusele, et väga edukal ansamblil ei saa kõik kunagi lihtsalt sujuda, siis on midagi valesti. Kui sul on liiga kerge, jõuad tippu ja siis ongi kõik!
Ei saa ringi käia ja öelda: „Ma olen imeline muusik! Millise suurepärase laulu ma eile õhtul kirjutasin!” Pead tegema nii, et sind avastataks. Osa andest seisneb selles, kuidas teha nii, et sinu muusika jõuaks inimesteni. Sa ei saa olla lihtsalt hiilgav muusik ja väljapaistev laulukirjutaja – neid leidub piisavalt. Õpi end tagant sundima, ole õigel ajal õiges kohas ja õpi kohe alguses äripoolega tegelema. Praegu on rokimaailmas asjad niimoodi. Sa pead instinktiivselt tajuma, mis kõik sind edukaks teeks.
Mida kõrgemale sa redelil ronid, seda õelam pead olema, et sa maha ei lendaks. Mina ei tahtnud karm ja õel olla, aga sind sunnitakse. Kui oled edukaks saanud, poevad ligi igasugu pahad tüübid ja siis pead tõeliselt tugev olema ja püüdma neid välja sõeluda – see on juba tõeline ellujäämise katse. Kõik kaanid ujuvad kohale ja imevad su verest tühjaks, kui sa seda teha lased. Jälgima peab kõiki, kes sinu heaks töötavad, ja kui nad paistavad sind ninapidi vedavat, pead nad kiiresti välja juurima. Sa ei saa endale lubada, et keegi millestki puhta nahaga pääseks. See on nagu laevade pommitamine – rock’n’roll’i laevade pommitamine. Pead tegema nii, et halvad tegelased sulle liiga palju pihta ei saaks. Kõik edukad artistid saavad alati üks või kaks korda kõrvetada. See on klassikaline reegel. Nimetagem seda lihtsalt kogemuse saamiseks.
Meie saime selle kogemuse vist esimestel aastatel, kui meile maksmata jäeti ja nii edasi. Ei ole nii, et kui sul on plaadileping, siis on kõik korras, edasi ootab vaid marjamaa. Tegemist on äritehinguga. Pead silma peal hoidma kõigel, mis toimub. Tänapäeval ei tähenda anne vaid heaks muusikuks olemist; artist peab ka tark olema. Tähtis on kõike