Doktor Proktor ja suur kullarööv. Jo Nesbø

et oskaksime prantsuse keelt rääkida? Nüüd olen ma leiutanud midagi veel paremat. See on multilingvistiline tablett, mille abiga me oleme neliteist päeva suutelised inglise keelt rääkima ja sellest aru saama. Ja see on vaarikamaitseline.”

      „Bullel on tabletti vaja,” ütles Lise.

      „Ma oskan küll inglise keelt!” ütles Bulle nördinult. „Ai kän ingliš. Kas kuulsid?”

      Lise ohkas. „And how would you translate what I’m saying now?”

      Bulle vaatas teda kangestunult mõne sekundi, enne kui end ärritunult tedretähnilisest ninast sikutas.

      „Hästi, mulle siis ÜKS imepisike tablett. Mida sul veel uut on?”

      „Mul on puulõhkumissaabas, mille ma olen sinu suuruses valmistanud, Bulle!”

      „Jippii!” ütles Bulle ja napsas tibatillukese saapa enda kätte.

      „See oli mõeldud tagasitulekukingituseks sulle koos sellega,” ütles Proktor ja ulatas sama tillukese labakinda.

      „Mis see on?” küsis Bulle.

      „Mille moodi see välja näeb? Tegemist on loomulikult sihtimiskäpikuga paremakäelistele.”

      „Ah jaa, iseenesest mõistagi,” vastas Bulle ja tõmbas selle kätte.

      „Mis on … ee, sihtimiskäpik?” küsis Lise.

      „Kas sa siis ei teagi?” küsis Bulle ja poksis kindaga enda ette õhku.

      „Ei. Mis see on?”

      „See on … üks korralik ja hea käpik, mis hoiab parema käe soojas, juhul kui vasak käsi külma ei karda. Ja sellega saab õhku poksida, ilma et su sõrmed külma saaksid. Muidu võid saada liigesereuma ja pead vanadekodus süües kahvlit varvaste vahel hoidma.”

      „Noh,” lisas Proktor ja muigas. „Esmajoones on tegemist käpikuga, millega saad neid kolme noolt visata.” Ta tõstis üles kolm väikest viskenoolt: ühe kollase, ühe oranži ja ühe musta. „Ja nad tabavad kümne meetri raadiuses olevat märki millimeetrise täpsusega.”