Ja samal ajal kui nad seal kahekesi kakaod jõid, laskus taevast sõiduriist, mis jäi otse köögiakna ees õhku rippuma, samas kui rohututid, kanad ja käbid ringi lendasid.
„Mis asi see veel selline on?” küsis Petter ja võttis lonksu kakaod.
„Näeb välja nagu helikopter,” vastas Bulle.
Silt kirjaga ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID –30 %. OSTA KOHE! rebis end seina küljest lahti ja lendas minema.
„Ma näen ise ka, aga kes need seal sees istuvad?”
„Kui päikeseprillide ja kübarate järgi oletada, siis on need salateenistuse kaardiväelased.”
„Heakene küll. Siis peame kakaod juurde keetma.”
Neljas peatükk
Bulle võtab vastu otsuse
„Ei,” ütles Bulle.
„Mis ei?” küsis Hallgeir, kohendas oma kübarat, luristas kakaod ja vaatas köögis ringi.
„Ei, ma ei taha sellises ettevõtmises osaleda.”
„Aga miks mitte?” küsis Helge ja kuivatas vuntsidelt kakaod. „Kuningas isiklikult palub sul päästa Norra majanduslikust hävingust!”
„Tänan, aga ma olen Norra juba ühe korra päästnud ja vaata nüüd ise, mis see mulle andnud on.”
„Aga … nad on kulla ära röövinud ja rahvas vajab su abi, Bulle!”
„Kas tõesti?” ütles Bulle. „Võib-olla tahavad nad hoopis mu üle naerda.”
„Naerda? Mida sa silmas pead?”
Bulle asetas käed rinnale risti. „Minge koju, kulla mehed. Minge koju ja öelge kuningale ja rahvale, et isegi kui nad on Bullelt riisunud tema ebatavaliselt hea nime ja maine, siis on tal endiselt ta uhkus alles.” Bulle hääl värises kergelt. „Et sel korral on nad omapäi, mingi Bulle neid sel korral päästma ei tule ja et NORRA võib kukele käia! Ma lähen nüüd metsa!”
Ja nende sõnade juures tõusis Bulle püsti ja marssis uksest välja.
Hallgeir ja Helge vaatasid üksteisele küsivalt otsa. Ja seejärel Petteri poole.
„Te pole seda siis näinud,” ütles Petter.
„Mida näinud?” küsis Helge.
„Kas see on salastatud?” küsis Hallgeir.
„Ei, see on juba YouTube’is,” vastas Petter.
„Me vaatame vaid seda, mis on salastatud,” ütles Hallgeir. „NRK2 ja muu säärane.”
„See oli teleris ka,” ütles Petter. „„Norra valevorstides”.”
„Ah jaa. Tema õde rääkis sellest saatest.”
Kaks minutit hiljem oli Petter arvuti käima lülitanud ja YouTube’i klipi mängima pannud. Seal oli näha reporterit, kes seisis kollase maja ees Kanonveienil, kus Helge ja Hallgeir vaid mõne tunni eest ise olid viibinud. Reporter sosistas irvitades kaamerasse: „Täna on „Norra Valevorstid” kohale tulnud ühte majja Oslos, kus kuulujuttude järgi elab Norra suurim ja samas nähtavasti ka kõige väiksem valevorst. Me teeskleme nagu tavaliselt, et oleme tõsiseltvõetavast saatest ja usume kõike, mida ta räägib. Tulge, lähme sisse ja tervitame tema ema ja õde …”
Järgmises stseenis on näha kahte inimest, kes istuvad sassis elutoas diivanil. Üks neist oli tüdruk, keda Helge ja Hallgeir Bulle kodus olid kohanud, teine oli naisterahvas, kes oli mähitud vateeritud roosasse hommikumantlisse.
„See kõik algas väikestest liialdustest,” ütles naine ja vaatas süngel pilgul kaamerasse. „Mõne aja pärast muutusid need aina suuremaks ja suuremaks. Ja viimasel ajal on ta väitnud, et ta päästis koos oma sõpradega maailma ja rändas ajavanniga ringi.”
„Kust on ta teie arvates pärinud oma valetamisvajaduse?”
„Igatahes mitte minult. See tuleb isa poolt. Tema vanaisa kirjutas raamatu pealkirjaga „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”. Otsast lõpuni üks suur vale.”
„Lõpust otsani,” lisas tüdruk ja haigutas kaamerasse.
Järgmises stseenis oli näha Bullet, kes kõndis jutusaate lavale, mõlemad käed üles tõstetud, et võtta vastu publiku metsik juubeldamine.
„Ta ei pane üldse tähele, et nad tema üle irvitavad,” ohkas Petter.
„Tere tulemast „Norra va… köhh!.. vorstidesse”,” ütles reporter, kes oli nüüd kenasse ülikonda riietatud. „Kas see on tõesti tõsi, et sa oled ajas tagasi rännanud ning viibisid Waterloo lahingus?”
„Aga muidugi.”
Publik vastas sellele tormilise aplausiga ja Bulle keeras end nende poole ja kummardas galantselt.
„Järelikult kohtusid sa ka Napoleoniga?”
„Otse loomulikult,” naeratas Bulle armuliselt ja asetas sõrmeotsad üksteise vastu. „Jah, üheks hetkeks sain ma tegelikult ise Napoleoniks. Nõnda ma ju lahingu ära hoidsingi.”
„Tähendab, sa olid Napoleon ja sa peatasid Waterloo lahingu, nii et seda pole kunagi toimunud?”
„Keegi pidi ju seda tegema ja juhuslikult olin ma ise kohal,” ütles Bulle nii tagasihoidlikult, kui suutis, ja uuris oma näritud sõrmeküüsi.
Publikust kostis taas metsikut juubeldamist. Aga lähivõtted näitasid, et nad naersid nii kõvasti, et pidid peaaegu toolidelt maha kukkuma.
„Ja nende sõnadega täname me Bullet alias Napoleoni!”
Kõlas mürisev aplaus ja kena naisterahvas väljus koos Bullega, kes terve tee naeratades publikule lehvitas.
Kui Bulle oli pildilt kadunud ja kuuldekaugusest väljas, keeras saatejuht end kaamera poole ja sosistas: „Ja nüüd oleme minu arvates leidnud tugeva kandidaadi Norra suurima valevorsti tiitlile. Aga see jääb otsustada teile, head vaatajad, kui te nüüd hakkate hääletama, kes …”
Petter pani arvuti kinni.
„Pole ime, et ta on muserdatud ega taha missioonist osa võtta,” ütles Helge.
„Kuidas me ta ümber veename?” küsis Hallgeir.
„Me peame rääkima võitlusest kodu ja perekonna ja kuninga ja isamaa eest.”
„Jah, ja Norra rahaühiku, krooni eest.”
„Hästi, Hallgeir! Ja me võime samal ajal taustaks mängida väga liigutavat muusikat, kui me neist asjadest räägime ja muusika nagu kasvaks ja meie räägiksime valjemini ja valjemini ja lõpus nagu natuke nutuselt.”
„Head mõtted, Helge. Lähme metsa ja otsime pisipoisi üles ja …”
Aga samal sekundil kiiksatasid uksehinged haledasti, kui keegi ukse lahti lükkas.
Ja järgmisel sekundil kääksatasid uksepiidad koledasti, kui keegi ukse taas kinni pani.
Nende ees seisis Bulle, seljakott seljas.
„Me arvasime, et sa läksid metsa,” ütles Hallgeir.
„Ma mõtlesin ümber,” vastas Bulle.
„Pane liigutav muusika käima,” sosistas Helge Petterile. „Siis ma alustan kõnega kodust ja isamaast ja …”
„Kui te olete kakaoga ühele poole saanud, siis olen ma nüüd valmis Oslosse tulema,” ütles Bulle.
„Mida? Aga ma pole jõudnud veel sinnani, kus mul hääl nutuseks läheb …”
„Pole vajagi. Nagu ütlesin, ma olen ümber mõelnud.”
„Ja?”
Bulle kehitas õlgu ja nokkis musta