„Isand Lyonel Corbray on minu võimu suhtes soodsalt meelestatud,” ütles Petyr, „kuid tema vend on hoopis teine tera. Kui nende isa Kolmjõe lahingus haavatuna maha langes, haaras Lyn Hüljatud Daami pihku ja tappis mehe, kes oli ta isa pikali löönud. Sellal kui Lyonel vanamehe süles tagalasse meistrite juurde viis, ründas Lyn oma meestega dornlasi, kes ahistasid Roberti vasakut tiiba, lõhkus nende rivi ja tappis Lewyn Martelli. Seetõttu pärandas vana isand Corbray surres Daami oma nooremale pojale. Lyonel sai endale tema maad, tema tiitli, tema lossi ja kogu ta raha, kuid tunneb ikka veel, et ta jäeti oma õigusest ilma, ser Lyn aga… tjah, tema armastab Lyoneli sama palju kui mind. Ta tahtis ise Lysat naiseks kosida.”
„Mulle ei meeldi ser Lyn,” ütles isand Robert tungivalt. „Ma ei taha, et ta siia tuleb. Saada ta tagasi alla. Mina pole lubanud tal tulla. Siia küll mitte. Ema ütles, et Kotkapesa on vallutamatu.”
„Su ema on surnud. Sinu kuueteistkümnenda nimepäevani valitsen Kotkapesa mina.” Petyr pöördus köökusselgse ümmardaja poole, kes passis köögitrepi juures. „Mela, too kõrgeaulisele isandale uus lusikas. Ta tahab putru süüa.”
„Ei taha! Las mu puder lendab!” Seekord virutas Robert eemale ka kausi kõige pudru ja meega. Petyr Baelish põikas nobedalt kõrvale, meister Colemon polnud aga sama kärme. Puust kauss põrkas talle otse vastu rinda ja selle sisu paiskus talle näkku ja õlgadele. Ta kiunatas meistri jaoks täiesti kohatult, Alayne aga pöördus väikest isandat rahustama, kuid oli juba hilja. Poissi tabas tõmblushoog. Tema pekslev käsi paiskas õhku piimakannu. Tõusta püüdes kallutas ta oma tooli taha ja kukkus selle otsa. Üks jalg tabas Alayne’i kõhtu nii kõvasti, et tüdrukul jäi hing kinni.
„Jumalad hoidku küll,” kuulis ta Petyri tülgastunud sõnu.
Nägu ja juuksed pudruklompe täis, põlvitas meister Colemon oma hoolealuse kõrvale maha ja sosistas talle rahustavaid sõnu. Üks kämp vajus aeglaselt üle ta parema põse alla nagu klimpjas hallikaspruun pisar. See hoog pole nii hull kui eelmine, mõtles Alayne lootusrikkalt. Kui vappumine lõpuks vaibus, jõudsid Petyri kutse peale kohale kaks taevasinistes mantlites ja hõbekarva rõngashamedes vahimeest. „Viige ta voodisse ja pange talle kaane,” käskis asehaldur ja pikem vahimees võttis poisi põrandalt sülle. Ma võiksin teda ise kanda, mõtles Alayne. Ta on kerge nagu nukk.
Colemon jäi hetkeks viivitama, enne kui neile järgnes. „Mu isand, targem oleks läbirääkimised homseni edasi lükata. Armulise isanda haigushood on pärast emand Lysa surma hullemaks läinud. Need on sagedamad ja ägedamad. Ma lasen lapsel verd nii tihti, kui söandan ja segan talle uneveini sisse moonipiima, et ta paremini magaks, kuid…”
„Ta magab kaksteist tundi päevas,” ütles Petyr. „Mul on vaja, et ta vahel ka ärkvel oleks.”
Meister rehitses sõrmedega juukseid, nii et pudruklombid põrandale pudenesid. „Emand Lysa andis armulisele isandale ikka rinda, kui ta ennast üle pingutas. Ülemmeister Ebrose väidab, et emapiimal on hulk tervislikke omadusi.”
„Seda nõu te siis annategi, meister? Et me otsiksime Kotkapesa Isandale ja Oru Kaitsjale amme? Millal me ta siis rinnast võõrutame, kas tema pulmapäeval? Siis saaks ta kohe oma naise tissi imema hakata, niipea kui amme omast lahti laseb.” Isand Petyri naer andis selgesti mõista, mida ta sellest arvas. „Ei, see ei lähe. Ma soovitan teil leida mõne muu mooduse. Poisile meeldivad ju maiused, eks ole?”
„Maiused?” küsis Colemon.
„Maiused. Koogid ja pirukad, keedised ja moosid, kärjemesi. Kas te pole proovinud lisada talle piima sisse tilgakest unehurma? Üks tilgake, mis teda rahustaks ja seda jõledat vabisemist takistaks?”
„Tilgake?” Meistri kõrisõlm jonksus üles-alla, kui ta neelatas. „Üks väike tilgake… võib-olla, võib-olla. Mitte liiga palju ja mitte liiga sageli, jah, ma võiksin proovida…”
„Tilgake enne seda, kui te toote ta alla ülikuid vastu võtma,” sõnas isand Petyr.
„Nagu mu isand käsib.” Meister tõttas minema, kett igal sammul vaikselt tilisemas.
„Isa, kas sa võtad pruukostiks kausitäie putru?” küsis Alayne, kui meister oli lahkunud.
„Ma jälestan putru.” Mees vaatas teda Pisinäpu silmadega. „Üks suudlus sobiks mulle pruukostiks paremini.”
Üks õige tütar ei saanud oma isa suudlemata jätta ja seepärast läks Alayne tema juurde ja suudles teda – kiire kiretu põsemusi – ja astus sama kiiresti eemale.
„Väga… kohusetruu.” Pisinäpu suu naeratas, tema silmad aga mitte. „Hüva, tegelikult on mul sulle muid kohustusi. Käsi kokal teha punast hõõgveini, mee ja rosinatega. Meie külalistel on pärast pikka mäkketõusu kindlasti külm ja janu. Sa pead nad vastu võtma, kui nad siia jõuavad, ja neile kehakinnitust pakkuma. Veini, leiba ja juustu. Mis sorti juustu meil veel alles on?”
„Teravat valget ja lehkavat sinist.”
„Siis valget. Ja sa pead riideid vahetama.”
Alayne heitis pilgu Vetevoo tumesinistes ja granaatpunastes värvides kleidile. „On see liiga…”
„See on liiga Tullyde moodi. Ülikutele-deklarantidele ei meeldiks näha, kuidas mu sohitütar mu surnud naise riietes ringi kepsutab. Vali midagi muud. Kas ma pean sulle mainima, et sa hoiduksid taevasinisest ja kreemjast värvist?”
„Ei.” Taevasinine ja kreemjas olid Arrynite koja värvid. „Sa ütlesid, et neid on kaheksa… Pronks-Yohn on üks neist?”
„Ainuke, kes tegelikult loeb.”
„Pronks-Yohn tunneb mind,” tuletas tüdruk Petyrile meelde. „Ta oli Talitundru külaline, kui tema poeg oli teel põhja, et musta vennaskonda astuda.” Talle meenus ähmaselt, et ta oli ser Waymarisse pööraselt ära armunud, kuid see oli olnud igiammu, kui ta oli veel rumal tüdrukutirts. „Ja see polnud ainuke kord. Isand Royce nägi… ta nägi Sansa Starki jälle Kuningalinnas, Käe turniiril.”
Petyr võttis tal sõrmega lõua alt kinni. „Ma ei kahtle, et Royce märkas seda kena näolappi, kuid see oli üks nägu tuhande seas. Turniiril võitlev mees mõtleb rohkem millestki muust kui ühest lapsest pealtvaatajate hulgas. Sansa oli väike kuldpruunide juustega tüdruk. Minu tütar on pikk ja nägus neid ja tema juuksed on kastanpruunid. Mehed näevad seda, mida nad tahavad näha, Alayne.” Pisinäpp suudles teda ninale. „Las Maddy teeb külalistekambris tule koldesse. Ma võtan meie ülikud-deklarandid seal vastu.”
„Mitte Suursaalis?”
„Ei. Hoidku jumalad selle eest, et nad näeksid mind Arrynite aujärje läheduses – nad võivad siis arvata, et ma kavatsen sellele istuda. Nii madala sünnipäraga tuharad nagu minu omad ei pea mitte igatsema nii ülla polstri järele.”
„Külalistekamber.” Alayne oleks pidanud sellega piirduma, kuid sõnad tulid tal iseenesest üle huulte. „Kui sa annaksid neile Roberti…”
„…ja Oru?”
„Org on juba nende käes.”
„Oh, suurelt jaolt tõesti. Aga mitte üleni. Kajakalinnas suhtutakse minusse hästi ja ka mul on ülikute seas sõpru. Grafton, Lynderly,