Purustatud õhuloss. Stieg Larsson. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Stieg Larsson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Триллеры
Год издания: 2011
isbn: 9789985322284
Скачать книгу
välja kaevata ja…”

      „… ja ta läks talusse tagasi ja lõi Zalatšenkot kirvega pähe,” lõpetas Mikael. „Ta on võrdlemisi visa tüüp.”

      „Aga kuidas kurat ta Niedermannist jagu sai?”

      Mikael kehitas õlgu. See oli tema jaoks täpselt sama arusaamatu.

      2. peatükk

Reede, 8. aprill

      SONJA MODIG JA Jerker Holmberg saabusid Göteborgi jaama veidi pärast kella kaheksat hommikul. Bublanski oli helistanud ja uued juhtnöörid andnud: Gossebergasse polnud neil vaja sõita, selle asemel pidid nad võtma takso ja minema Nya Ullevisse Ernst Fontelli väljakule politseimajja, kus asus Lääne-Götalandi kriminaalpolitsei keskus. Nad ootasid peaaegu tund aega, enne kui kriminaalinspektor Erlander koos Mikael Blomkvistiga kohale jõudis. Mikael tervitas juba varasemast tuttavat Sonja Modigit ja kätles Jerker Holmbergiga. Seejärel liitus nendega Erlanderi kolleeg, kes kandis ette Ronald Niedermanni tagaotsimise käigust. Raport oli lühike.

      „Jälitusgruppi juhib lääni kriminaalpolitsei. Loomulikult on antud ka üleriigiline häire. Politseiauto leidsime hommikul kell kuus Alingsåsist. Seal praegu jäljed katkevad. Kahtlustame, et ta on autot vahetanud, aga esialgu pole ühtegi avaldust autovarguse kohta tehtud.”

      „Ajakirjandus?” küsis Modig ja vaatas vabandavalt Mikael Blomkvisti poole.

      „Tegemist on politseiniku tapmisega, nii et meedia töötab täistuuridel. Kell kümme anname pressikonverentsi.”

      „Kas on teateid Lisbeth Salanderi seisundi kohta?” küsis Mikael. Imelikul kombel jättis kõik Niedermanni tagaotsimist puudutav teda täiesti külmaks.

      „Teda opereeriti öösel. Nad võtsid tal kuuli peast välja ja ta pole veel narkoosist ärganud.”

      „Mis prognoosi arstid on andnud?”

      „Nii palju, kui ma aru saan, ei osata enne tema ärkamist midagi täpsemat öelda. Aga opereerinud arst ütleb, et ellujäämislootus on päris suur ja komplikatsioone ei teki.”

      „Ja Zalatšenko?” uuris Mikael.

      „Kes?” küsis Erlanderi kolleeg, kes polnud kogu loo keeruliste detailidega veel kursis.

      „Karl Axel Bodin.”

      „Ah tema. Jah, teda opereeriti samuti öösel. Tal oli kole kirvejälg näos ja teine allpool põlve. Ta on raskelt vigastatud, aga elu pole ohus.”

      Mikael noogutas.

      „Sa oled väsinud moega,” sõnas Sonja Modig.

      „Kujutan ette. Mul läheb kolmas ööpäev peaaegu magamata.”

      „Nossebrost siia sõites tukkus ta tegelikult natuke autos,” ütles Erlander.

      „Jaksad sa kogu loo algusest peale uuesti üle rääkida?” küsis Holmberg. „Praegu tundub, et seis on 3:0 eradetektiivide kasuks.”

      Mikael naeratas väsinult.

      „Mul oleks hea meel, kui ma oleksin seda lauset Bublanski suust kuulnud,” ütles ta.

      Nad läksid politseimaja kohvikusse hommikust sööma. Poole tunni jooksul selgitas Mikael samm-sammult, kuidas ta Zalatšenkoga seotud loo kildhaaval kokku oli pannud. Kui ta lõpetas, istusid politseinikud mõnda aega vaikides.

      „Sinu jutus on mõned lüngad,” ütles lõpuks Jerker Holmberg.

      „Arvata võib,” vastas Mikael.

      „Sa ei selgita, kuidas sa Zalatšenko salajaseks tembeldatud kapotoimiku enda kätte said.”

      Mikael noogutas.

      „Ma leidsin selle Lisbeth Salanderi kodunt, kui ma lõpuks selgusele sain, kus ta ennast peidab. Tema omakorda oli selle arvatavasti saanud advokaat Nils Bjurmani suvilast.”

      „Sa leidsid niisiis Lisbeth Salanderi peidupaiga?” küsis Sonja Modig.

      Mikael noogutas.

      „Ja edasi?”

      „Selle aadressi peate ise välja uurima. Lisbeth on salajase aadressi hankimiseks suurt vaeva näinud ja ma ei kavatse seda välja lobiseda.”

      Modig ja Holmberg tõmbusid veidi tusaseks.

      „Mikael… Tegemist on ikkagi mõrvajuurdlusega,” ütles Sonja Modig.

      „Ja sina ei ole ikka veel õieti aru saanud, et Lisbeth Salander on süütu ja politsei on ennekuulmatul viisil tema eraellu sekkunud. Lesbiliste satanistide jõuk – kust te kõik sihukesed asjad võtate? Kui ta ise tahab rääkida, kus ta elab, siis ta kindlasti seda ka teeb.”

      „Aga mina ei saa hoopis ühest teisest asjast aru,” sekkus Holmberg. „Kuidas Bjurman üleüldse selle looga seotud on? Sa ütled, et kõik saigi just nimelt temast alguse, kui ta Zalatšenkoga kontakti võttis ja palus Salanderi ära tappa… Aga miks ta oleks pidanud seda tegema?”

      Mikael kõhkles pikalt.

      „Minu oletus on, et ta palkas Zalatšenko Lisbeth Salanderit ära koristama. Plaan oli, et Lisbeth viiakse sellesse Nykvarni laohoonesse.”

      „Mees oli tema eestkostja. Mis motiiv võis tal olla tüdruku jalust ära koristamiseks?”

      „See on keeruline jutt.”

      „Selgita siis!”

      „Tal oli kuradi hea motiiv. Ta tegi midagi, mida Lisbeth teadis. Tüdruk seadis ohtu kogu tema tuleviku ja heaolu.”

      „Mida ta siis teinud oli?”

      „Ma arvan, et on kõige parem, kui Lisbeth ise seda seletab.”

      Ta vaatas Holmbergile silma.

      „Las ma oletan,” ütles Sonja Modig. „Bjurman tegi midagi oma kaitsealusele.”

      Mikael noogutas.

      „Võin ma oletada, et tegemist oli mingisuguse seksuaalse ahistamisega?”

      Mikael kehitas õlgu ega kommenteerinud.

      „Sa ei tea midagi Bjurmani tätoveeritud kõhust?”

      „Tätoveeritud?” „Amatöörlikult üle terve kõhu tätoveeritud sõnum… Ma olen sadistlik siga, lurjus ja vägistaja. Me oleme tükk aega mõistatanud, mida see tähendab.”

      Mikael hakkas järsku südamest naerma.

      „Mis nüüd?”

      „Ma olen tihti mõelnud, mida Lisbeth kättemaksuks tegi. Aga teate mis… Sellest asjast ei taha ma teiega rohkem rääkida, samadel põhjustel, mis ma enne ütlesin. Küsimus on tema eraelu puutumatuses. Ta on ohver. Tema otsustab, mida ta teile rääkida tahab. Sorry.”

      Ta oli peaaegu andeks paluva näoga.

      „Vägistamiste kohta tuleb politseile avaldus teha,” ütles Sonja Modig.

      „Nõus. Aga kõne all olev vägistamine toimus kaks aastat tagasi ja Lisbeth ei ole asjast veel senini politseiga rääkinud. Mis tähendab, et ta ei kavatsegi seda teha. Ma võin risti vastupidisel seisukohal olla, aga otsustaja on ju ikkagi tema. Pealegi…”

      „Jah?”

      „Tal pole erilist põhjust politseid usaldada. Kui ta viimati üritas politseile seletada, milline siga Zalatšenko on, pisteti ta hullumajja.”

      EELUURIMISE JUHIL RICHARD EKSTRÖMIL oli veidi õõnes tunne, kui ta reede hommikul enne üheksat palus juurdlusrühma juhil Jan Bublanskil oma kabinetis istet võtta. Ekström kohendas prille ja silus korralikult pöetud lühikest habet. Olukord tundus kaootiline ja ohtlik. Terve kuu oli ta juhtinud Lisbeth Salanderi tagaotsimisega tegelevat eeluurimist. Ta oli pikalt ja laialt seletanud, et tegemist oli vaimuhaige ja ohtliku psühhopaadiga. Edu tagamiseks tulevasel kohtuprotsessil oli ta endale soodsat infot lekitanud. Kõik paistis nii hästi edenevat.

      Tema meelest polnud mingit kahtlust, et Lisbeth Salander oli kolmikmõrvar ja kohtuprotsessist tuleb kerge võit – demonstratsioonesinemine