„Siis selle Bodini heaks, kes on Sahlgrenska haiglas, kirves peas?”
„No otseses mõttes pole tal enam kirvest peas. Ma oletan, et Lisbeth võttis ta rajalt maha. Mehe õige nimi on Aleksander Zalatšenko. Ta on Lisbethi isa ja Vene sõjaväeluure endine palgamõrvar. 1970-ndatel hüppas ta ära ja töötas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni kapo heaks. Pärast seda on ta olnud vabakutseline gangster.”
Erlander silmitses mõtlikult enda vastas diivanil istuvat kuju. Mikael Blomkvisti nägu oli higine, kuigi ta tundus külmetavat ja oli ilmselt surmväsinud. Kuni sinnamaani oli mees kõnelnud arukalt ja loogiliselt, kuid komissar Thomas Paulsson, kelle juttu Erlander küll kuigi tõsiselt ei võtnud, oli hoiatanud, et Blomkvist sonib mingitest Vene agentidest ja Saksa palgamõrvaritest, ning see polnud Rootsi kriminaalpolitsei jaoks just igapäevane asi. Blomkvist oli oma looga jõudnud ilmselt sellesse punkti, mida Paulsson keeldus uskumast. Kuid Nossebro tee ääres kraavis oli üks surnud ja üks raskelt vigastatud politseinik ning Erlander oli valmis kuulama. Ometi ei saanud ta sinna midagi parata, et ta hääl reetis teatud umbusku.
„Ahah. Vene agent.”
Blomkvist naeratas jõuetult, olles ilmselt samuti teadlik, kui uskumatuna tema lugu kõlab.
„Endine Vene agent. Ma võin kõiki oma väiteid tõestada.”
„Räägi edasi.”
„Zalatšenko oli seitsmekümnendatel tippspioon. Ta hüppas ära ja kapo andis talle varjupaika. Niipalju kui ma aru saan, polnud see Nõukogude Liidu lagunemise järellainetuses sugugi ebatavaline.”
„Nii.”
„Nagu juba öeldud: ma ei tea küll täpselt, mis siin täna öösel juhtus, aga Lisbeth on jälitanud oma isa, keda ta pole viisteist aastat näinud. Mees peksis ta ema nii rängalt, et ema selle tagajärjel hiljem suri. Ta üritas ka Lisbethi tappa ja ta on Ronald Niedermanni kaudu Dag Svenssoni ja Mia Bergmani mõrvade taga. Peale selle on tema hingel ka Lisbethi sõbranna Miriam Wu röövimine – Paolo Roberto kurikuulus poksimatš Nykvarnis.”
„Kui Lisbeth Salander lõi oma isa kirvega pähe, siis pole ta ju nii süütuke midagi.”
„Lisbeth Salanderi kehas on kolm kuulihaava. Ma usun, et niisugusel puhul võib rääkida enesekaitsest. Ainult et…”
„Jah?”
„Lisbeth oli must ja savine, juuksedki olid nagu mudakäkk. Riided olid seestpoolt liiva täis. Jäi mulje, nagu ta oleks olnud maha maetud. Ja Niedermannil on ilmselt mõningane harjumus inimesi matta. Södertälje politsei on leidnud Nykvarni lähedal Svavelsjö MC-le kuuluva laohoone juures kaks hauda.”
„Tegelikult kolm. Nad leidsid eile hilisõhtul veel kolmandagi haua. Aga kui Lisbeth Salander on kuuli saanud ja maha maetud – mida ta siis üldse veel maa peal teeb ja kirvega vehib?”
„Ma ei tea, mis siin juhtus, aga Lisbethil on eriline võime oma jõudu mobiliseerida. Ma üritasin Paulssoni veenda, et ta jälituskoerad kohale tooks.”
„Need on teel.”
„Hästi.”
„Paulsson võttis su solvamise eest vahi alla.”
„Vaidlen vastu. Ma nimetasin teda idioodiks, mõttetuks meheks ja käpardiks. Ükski neist epiteetidest ei ole praeguses kontekstis solvav.”
„Hmm. Aga sind võeti vahi alla ka ebaseadusliku relva omamise eest.”
„Ma tegin vea ja üritasin üht relva talle üle anda. Üldiselt ma ei taha sellest asjast enne rääkida, kui olen oma advokaadiga nõu pidanud.”
„Okei. Jätame selle kõrvale. Meil on vaja tõsisematest asjadest rääkida. Mida sa sellest Niedermannist tead?”
„Ta on mõrtsukas. Midagi on tema juures valesti, ta on üle kahe meetri pikk ja näeb välja nagu tank. Küsi Paolo Roberto käest, kes temaga poksis. Mehel on congenital analgesia. See on haigus, mille puhul närvilõpmed ei anna impulsse edasi ja ta ei tunne selle tõttu mingit valu. Ta on sakslane, sündinud Hamburgis ja oli teismelisena skinhead. Vabaduses olles on ta eluohtlik.”
„On sul mingit aimu, kuhu ta põgeneda võis?”
„Ei. Ma tean ainult, et panin ta äratoomiseks valmis, enne kui Trollhättani käpard juhtimise üle võttis.”
VEIDI ENNE KELLA VIIT hommikul tõmbas doktor Anders Jonasson kasutatud latekskindad käest ja viskas prügikorvi. Operatsiooniõde pani kuulihaavale patsiendi puusal sideme. Operatsioon oli kestnud kolm tundi. Arst vaatas Lisbeth Salanderi paljakspügatud ja vigastatud pead, mis nüüdseks oli juba sidemesse mähitud.
Ta tundis äkitselt omamoodi õrnust, nagu enda opereeritud patsientide puhul sageli. Kui ajalehti uskuda, siis oli Lisbeth Salander psühhopaadist massimõrvar, kuid arsti meelest nägi ta välja nagu vigaseks tulistatud varblane. Ta raputas pead ja vaatas siis doktor Frank Ellist, kes teda lõbustatult silmitses.
„Sa oled suurepärane kirurg,” ütles Ellis.
„Kas ma tohin sind hommikusöögile kutsuda?”
„Kas siin kuskil moosiga pannkooke ka saab?”
„Vahvleid saab,” vastas Anders Jonasson. „Meil kodus. Ma helistan ja hoiatan oma naist, siis võtame takso.” Ta peatus ja vaatas kella. „Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ma vist parem ei helista.”
ADVOKAAT ANNIKA GIANNINI ärkas võpatades. Ta pööras pilgu paremale ja nägi, et kell sai kahe minuti pärast kuus. Esimene klient pidi tulema juba kell kaheksa. Ta keeras pea teisele poole ja piilus oma abikaasat Enrico Gianninit, kes rahulikult edasi magas ja parimal juhul alles kell kaheksa ärkas. Annika pilgutas mõned korrad kiiresti silmi, tõusis üles ja pani enne duši alla minemist kohvimasina käima. Ta ei kiirustanud vannitoas ja pani sealt väljudes jalga mustad püksid, selga valge kõrge kaelusega džempri ja punase jaki. Ta röstis kaks viilu saia, pani peale juustu, apelsinikeedist ja viilutatud avokaadot ning viis hommikusöögi elutuppa parajasti selleks ajaks, kui hommikutelevisioonis algasid poole seitsmesed uudised.
Naine võttis lonksu kohvi ja avas suu, et esimest suutäit võtta, kui uudiste tähtsamad teemad ette loeti.
Üks politseinik surnud, üks raskelt haavatud. Dramaatilised sündmused öösel seoses kolmikmõrvar Lisbeth Salanderi vahistamisega.
Annika ei saanud esimese hooga midagi aru ja arvas, et Lisbeth Salander oli politseiniku tapnud. Uudis oli üsna napisõnaline, kuid pikkamööda ta mõistis, et politseiniku tapmise pärast otsitakse taga hoopis meesterahvast. Tagaotsitav oli 37-aastane mees, kelle nime veel ei avaldatud. Lisbeth Salander lamas ilmselt raskelt vigastatuna Sahlgrenska haiglas Göteborgis.
Annika vahetas kanalit, kuid ei saanud sealtki toimunu osas suuremat selgust. Ta võttis mobiili ja valis oma venna Mikael Blomkvisti numbri. Kiretu hääl teatas, et telefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas. Ta tundis kerget hirmu. Mikael oli eelmisel õhtul enne Göteborgi sõitu helistanud. Ta oli olnud Lisbeth Salanderi kannul. Ja Ronald Niedermanni nimelise mõrtsuka kannul.
KUI VALGEMAKS HAKKAS MINEMA, leidis üks tähelepanelik politseinik puukuuri taga maas verejälgi. Politseikoer juhtis uurijad Gosseberga talust umbes nelisada meetrit kirde suunas metsalagendikule kaevatud augu juurde. Mikael läks kriminaalinspektor Erlanderiga kaasa. Nad uurisid leitud kohta mõtlikult. Augu ümbruses oli silmanähtavalt palju verd.
Nad leidsid ka räsitud portsigari, mida oli ilmselt kühvlina kasutatud. Erlander pani portsigari tõendite kotti ja märkis leiu. Ta võttis proove ka veriseks imbunud mullakamakatest. Vormis politseinik juhtis ta tähelepanu august mõne meetri kaugusel vedelevale ilma filtrita Pall Malli sigaretikonile. Ka see pisteti tõendite kotti ja varustati etiketiga. Mikaelile meenus, et ta oli Zalatšenko köögikapil Pall Malli pakki märganud.
Erlander vaatas taevasse ja silmitses tumedaid vihmapilvi. Öösel Göteborgis möllanud torm liikus ilmselt Nossebrost mööda lõuna suunas, kuid oli ainult aja küsimus, millal sealgi sadama hakkab.