Ma kuulan jutuvada laua ümber. Christian räägib meie viimase kolme nädala käimistest, üht-teist ilustades. Ta näib pingevaba ja enesekindel, mure süütaja pärast on unustatud. Mina jälle, vastupidi, ei suuda kuidagi halvast tujust vabaneda. Ma näksin oma toitu. Christian ütles eile, et ma olen paks. Ta tegi nalja! Mu alateadvus põrnitseb mind jälle. Elliot pillab kogemata oma klaasi terrassile maha ja kõik võpatavad korraks, ning tekib kiire sagimine, et see saaks ära koristatud.
„Ma viin su paadimajja ja annan sulle lõpuks laksu, kui sul tuju paremaks ei lähe,” sosistab mulle Christian.
„Sa ei julgeks!” urisen ma tema peale ja tunnen sügaval sisimas tuttavat erutust. Ta kergitab kulmu. Muidugi ta julgeks. Ma vaatan kiiresti üle laua Kate’i. Ta silmitseb meid huviga. Ma pöördun tagasi Christiani poole ja vahin teda silmi kissitades.
„Sa pead mu enne kätte saama – ja mul on madalad kingad jalas,” sisistan ma.
„Oleks lõbus proovida,” sosistab ta mulle liiderliku naeratusega ja ma arvan, et ta teeb nalja.
Ma punastan. Imelik küll, aga ma tunnen end paremini.
Kui oleme magustoiduga – maasikad koorega – lõpule jõudnud, hakkab vihma sadama nagu oavarrest. Me kõik kargame püsti ja hakkame laualt taldrikuid ja klaase kööki viima.
„Küll on hea, et ilm püsis ilus, kuni me lõpetasime,” ütleb Grace rõõmsalt, kui me tuppa varjule lähme. Christian istub läikiva musta klaveri ette, vajutab vasakut pedaali ja hakkab mängima tuttavlikku meloodiat, kuigi ma ei suuda kohe meenutada, kelle lugu see on.
Grace uurib mu muljeid Saint-Paul-de-Vence’i kohta. Nad käisid seal Carrickuga aastaid tagasi oma mesinädalate ajal ja mulle tundub, et see on hea enne, nähes, kui õnnelikud nad praegu koos on. Kate ja Elliot ninnutavad teineteisega suurel pehmel diivanil ning Ethan, Mia ja Carrick on süvenenud vestlusesse, mulle tundub, et nad räägivad psühholoogiast.
Äkki jäävad kõik Greyd samaaegselt vait ja vaatavad ainiti
Christianit.
Mis on?
Christian laulab klaveri taga tasa enda ette. Me kõik jääme vaikseks, et paremini kuulda ta vaikset lüürilist häält ja laulu „Wherever You Will Go” sõnu. Ma olen teda varem laulmas kuulnud, kas nemad ei ole? Ta vaikib äkki, teadlik haudvaikusest, mis maad on võtnud. Kate vaatab küsivalt mulle otsa ja ma kehitan õlgu. Christian keerab end toolil ringi ja kortsutab kulmu, tundes piinlikkust, et on tähelepanu keskpunktis.
„Laula edasi,” veenab Grace leebelt. „Ma pole sind kunagi laulmas kuulnud, Christian. Mitte kunagi.” Ta silmitseb Christianit imestunult. Christian istub klaveritoolil, vaadates talle äraolevalt otsa, ja kehitab hetke pärast õlgu. Ta silmad liiguvad ärevalt minule, seejärel akendele. Teised alustavad jälle vadistamist, mina jään vaikides oma kallist meest vaatama.
Järsku ilmub mu kõrvale Grace, haarab mu kätest kinni ja võtab mu siis ootamatult oma embusesse.
„Oh, kallis tüdruk! Tänan sind, tänan sind,” sosistab ta, nii et ainult mina võin kuulda. Mul tuleb klomp kurku.
„Ee…” ma emban teda samuti, olemata päriselt kindel, mille eest Grace mind tänab. Grace naeratab, silmad säramas, ja suudleb mind põsele. Mis ma teinud olen?
„Ma lähen teen teed,” ütleb ta, hääl tagasihoitud pisaratest kare.
Ma kõnnin aeglaselt Christiani juurde, kes on püsti tõusnud ja vaatab aknast välja.
„Tere jälle,” pomisen ma.
„Tere.” Ta paneb mulle käe ümber piha, tõmmates mind enda vastu, ja ma libistan käe ta teksaste tagumisse taskusse. Me vaatame, kuidas vihma sajab.
„Kas sa tunned end paremini?”
Ma noogutan.
„Tore.”
„Sa tead täpselt, kuidas vaikust tuppa saada.”
„Ma teen seda kogu aeg,” ütleb ta ja muigab mulle otsa vaadates.
„Tööl, jah, aga mitte siin.”
„Õigus, siin mitte.”
„Keegi pole sind kunagi laulmas kuulnud? Mitte kunagi?”
„Tuleb nii välja,” ütleb ta kuivalt. „Kas lähme?”
Ma vaatan talle otsa, püüdes aimata ta meeleolu. Ta silmad on leebed ja soojad ja pisut segaduses. Ma otsustan teemat muuta.
„Sa annad mulle laksu?” sosistan ma, ja äkki on mu kõhus liblikad. Võib-olla ma seda just vajangi… sellest olen ma puudust tundnud.
Ta vaatab mulle otsa, silmad tumenemas.
„Ma ei taha sulle haiget teha, aga mulle väga meeldiks mängida.”
Ma silmitsen närviliselt suurt tuba, aga me oleme kuuldekaugusest väljas.
„Ainult kui te halvasti käitute, proua Grey,” sosistab ta mulle kõrva.
Uskumatu, kui palju sensuaalset lubadust on neis sõnades.
„Eks ma vaatan, mis teha annab.” Ma muigan.
ME JÄTAME HÜVASTI JA kõnnime auto juurde.
„Võta.” Christian viskab mulle R8 võtmed. „Ära seda kortsu sõida,” ütleb ta täiesti tõsiselt, „või muidu saan ma kuramuse vihaseks.”
Mu suu läheb kuivaks. Ta laseb mul oma autot juhtida? Mu sisemine jumalanna paneb nahkkindad kätte ja madalad kingad jalga. Oi jaa! hüüab ta.
„Oled sa kindel?” küsin ma rabatult.
„Jah, enne kui ma meelt muudan.”
Ma ei usu, et mu suu oleks kunagi varem nii kõrvuni olnud. Ta pööritab silmi ja avab mulle ukse. Ma käivitan mootori enne, kui ta teisele poole autot jõuab, ja ta hüppab kiiresti sisse.
„Innukas, proua Grey?” küsib ta kavala naeratusega.
„Väga.”
Ma tagurdan aeglaselt ja pööran sissesõiduteele. Mul õnnestub mootorit mitte välja suretada, mis üllatab mind ennastki. Oh taevas, on see aga tundlik masin. Ma roolin ettevaatlikult sissesõiduteel, heidan pilgu peeglisse ja näen, et Sawyer ja Ryan ronivad Audi SUV-i. Mul polnud aimugi, et meil ka siin turvamehed kaasas olid. Ma peatun, enne kui peateele välja sõidan.
„Oled sa selles kindel?”
„Jah,” ütleb Christian pingsal toonil, mis tähendab, et ta pole selles üldse kindel. Oh, mu vaene, vaene Viiskümmend. Mind paneb muigama nii tema kui ka mu enda käitumine, sest ma olen nii närvis ja erutatud. Osake minust tahaks Sawyeri ja Ryani maha jätta, lihtsalt naljaviluks. Ma jälgin liiklust ja sõidan maanteele välja. Christian tõmbub pingest kössi ja ma ei suuda vastu panna. Tee on vaba. Ma vajutan gaasi ja me sööstame edasi.
„Oh! Ana!” röögatab Christian. „Võta aeglasemaks – sa tapad meid ära.”
Kohe vähendan ma gaasi. Oo, kus see auto alles liigub!
„Vabandust,” pomisen ma, püüdes näida kahetsev, mis mul ei õnnestu. Christian muigab, et peita oma kergendustunnet.
„Noh, see läheb halva käitumisena kirja,” ütleb ta muretult ja ma aeglustan kohe.
Ma vaatan peeglisse. Audist pole jälgegi, meie taga on ainult üks tume toonitud klaasidega auto. Ma kujutlen Sawyeri ja Ryani peataolekut ja kuidas nad püüavad meid meeleheitlikult kätte saada, ning mingil põhjusel see erutab mind. Aga et mitte oma kallile mehele südameatakki tekitada, otsustan ma korralikult käituda ja sõidan ühtlase kiiruse ning kasvava eneseusaldusega 520-silla poole.
Äkki hakkab Christian vanduma ja tõmbab oma BlackBerry teksaste taskust välja.
„Mida?” nähvab ta vihaselt kellelegi, kes on teises otsas. „Ei,” ütleb ta ja