„Kuule!” hüüan ma ja püüan ta hämaraid kavatsusi täis naeratuse pildi peale. Ta haarab kaamerast kinni, ja siis saab fotograafist pildistatav, sest ta suunab Nikoni minule ja vajutab nupule.
„Niisiis, te tahate, et ma teid pildistaksin, proua Grey?” ütleb ta lõbustatult, juuksed sassis, kaamera silmi ja nina varjamas, ning lai naeratus kaunilt kujundatud suul. „Noh, hakatuseks ma arvan, et sa peaksid naerma,” ütleb ta ja kõdistab mind halastamatult ribide alt, pannes mu piuksuma ja itsitama ja nihelema, kuni ma võtan tal randmest kinni, püüdes asjatult teda peatada. Ta muie laieneb ja ta kõdistab mind edasi, ise aina pildistades.
„Ei! Stopp!” karjun ma.
„Nalja teed või?” uriseb ta ja paneb kaamera kõrvale, et saaks mind mõlema käega piinata.
„Christian!” protesteerin ma puterdades ja naerdes. Ta pole mind kunagi enne kõdistanud. Kurat – stopp! Ma väänlen, püüdes itsitades ta alt välja rabeleda, ja lükkan teda mõlema käega eemale, aga ta on halastamatu – naerab ja naudib mu piinamist.
„Christian, stopp!” anun ma, ja ta lõpetabki kõditamise. Ta haarab mu käed ja surub need mu pea kõrvale voodile ning hoiab neid minu kohal kõrgudes kinni. Ma hingeldan naerust ja tema hingeldab samamoodi, ning ta vaatab mind… millega? Mu kopsud lakkavad töötamast. Imestusega? Armastusega? Austusega? Püha taevas. See ilme!
„Sa. Oled. Nii. Kaunis,” sosistab ta.
Ma vaatan ta armsat nägu, ning tal on selline ilme, nagu näeks ta mind esimest korda. Ta kummardub, sulgeb silmad, ja suudleb mind kirglikult. Tema iha äratab mu libiido… Oh taevas. Ta laseb mu käed lahti ja surub sõrmed mu juustesse, ja mu keha hakkab erutusest lainetama. Ja äkki ta suudlus muutub, see pole enam õrn, austav ja jumaldav, vaid ihar, sügav ja ahne – ta keel tungib mu suhu, ikka ja jälle, ta suudlus on meeleheitlik. Mu veri süttib, äratades kõik lihased ja liigesed, kuid äkki tabab mind ärevuselaine.
Oh, Viiskümmend, mis viga on?
Ta hingab järsult sisse ja oigab. „Oh, mida sa minuga teed,” pomiseb ta siiralt ja hämmeldunult. Kiire liigutusega heidab ta mulle peale – ning võtab ühe käega kinni mu lõuast, samas kui teine libiseb üle mu keha, mu rindade, mu vöökoha, mu puusade, mu tagumiku. Ta suudleb mind jälle, lükkab jala mu jalge vahele, ja pressib mind enda alla, ning ta erekteerunud peenis surub vastu mu häbet. Ma oigan ja ägan ta huulte vastas, kaotades end ta lõõmavas kires. Ma ei tee enam välja häirekellast kusagil ajusopis, teades, et ta tahab mind, vajab mind, ja seksi kaudu oskab ta mulle seda kõige paremini teada anda. Ma suudlen teda uudse andumusega, libistades sõrmed läbi ta juuste. Ta lõhnab nii hästi Christiani, minu Christiani järele.
Järsku ta peatub, tõuseb, ja tõmbab mu voodilt püsti. Ta avab mu šortside nööbi ja põlvitab kiiresti maha, tõmbab mu šortsid ja aluspüksid kiiresti alla, ning enne kui ma arugi saan, olen uuesti pikali voodil, ja ta tõmbab oma püksiluku lahti. Oo! Ta ei võta endal riideid seljast, ega mu T-särki. Ta hoiab mu pea ümbert kinni ja ilma mingi sissejuhatuseta surub end minusse – ning ma karjatan rohkem üllatusest kui millestki muust – ja kuulen, kuidas ta kokkusurutud hammaste vahelt õhk sisinal väljub.
„Jussst,” sisistab ta mu kõrva juures. Ta jääb paigale, seejärel liigutab sügavamale lükates korraks puusi, ja ma oigan.
„Ma vajan sind,” ägab ta, hääl madal ja kähe. Ta libistab hammastega üle mu lõua, näksides ja imedes, ning suudleb mind seejärel jälle – kõvasti. Ma põimin oma käed ja jalad ta ümber, surudes teda kõvasti enda vastu, olles otsustanud pühkida ära kõik, mis talle muret teeb, ja ta hakkab end liigutama… Ikka ja jälle, meeletult, ürgselt, meeleheitlikult, ja enne kui ma sellesse hullunud rütmi kaon ja talle järgnen, käib korraks veel peast läbi, et miks ta selline on, mis teda küll muretsema on pannud. Ent võim on nüüd mu keha käes, kõik mõtted kaovad, aistingud muudkui kogunevad ja kogunevad, kuni haaravad mind üleni. Ma kuulan ta kähedat hingamist, ägedat ja tugevat. Teadmine, et ta on end minusse kaotanud… ma oigan valjult, hingeldades, ta vajadus minu järele mõjub mulle nii erootiliselt. Ma jõuan… ma jõuan… ja ta viib mu kõrgemale, tulvab minust üle, võtab mind, ja ma tahan seda. Ma tahan seda nii väga… tema pärast ja enda pärast.
„Saa koos minuga,” oigab ta.
„Tee silmad lahti,” käsutab ta. „Ma pean sind nägema.” Ta hääl on tungiv, järeleandmatu. Mu silmad plaksatavad otsekohe lahti – ta nägu on ihast pingul, silmad tunnetest tulvil ja hõõgumas. Ta kirg ja armastus viivad mu tippu ja ma saan orgasmi, heites pea selga, ning mu keha tuksleb ta ümber.
„Oh, Ana!” hüüab ta ja järgneb mulle tippu, tõugates minusse, ning jääb siis paigale ja vajub mu peale kokku. Ta keerab selili, hoides mind enda peal. Kui ma orgasmist pinnale tõusen ja mu keha rahuneb, tahaksin ma teravmeelitseda objektiks olemise ja mahasurumise teemal, aga hoian end tagasi, teadmata, mis tuju tal on. Ma tõstan pea Christiani rinnalt, et uurida ta nägu. Ta silmad on kinni ning, käed minu ümber põimitud, klammerdub ta kõvasti minu külge. Ma suudlen ta rinda läbi linase särgi.
„Räägi mulle, Christian, mis on?” küsin ma tasa ja ootan rahutult, kas ta nüüd, saanud rahulduse, räägib mulle. Ma tunnen, kuidas ta käsivarrelihased pingulduvad, aga see on ainus vastus. Ta ei räägi mulle. Mind tabab inspiratsioon.
„Ma tõotasin olla sulle truu nii tervises kui haigustes, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses,” pomisen ma.
Ta jäigastub. Kuid ta lööb oma põhjatud silmad pärani ja jääb mind ainiti vaatama, kui ma oma abielutõotust edasi loen.
„Ma luban sind tingimusteta armastada, toetada sind su eesmärkides ja unistustes, austada sind, naerda ja nutta koos sinuga, jagada sinuga oma lootusi ja unistusi ja trööstida sind, kui vaja.” Ma peatun, lootes, et ta rääkima hakkaks. Ta vaatab mind, huuled paokil, aga ei ütle ikkagi midagi.
„Ja sind surmani kalliks pidada.” Ma ohkan.
„Oh, Ana,” sosistab ta ja liigutab end, lõhkudes meie sügava embuse. Me lamame vaikides teineteise kõrval. Ta silitab sõrmenukkidega mu nägu.
„Ma tõotan pühalikult, et ma hoolitsen sinu eest ning pean südames kalliks sind ja meie liitu,” sosistab ta kähedal häälel. „Ma luban sind truult armastada, pidades sind kõigist kallimaks headel ja halbadel aegadel, tervises ja haigustes, olenemata sellest, kuhu elu meid viib. Ma kaitsen sind, usaldan sind ja austan sind. Ma jagan sinuga oma rõõme ja muresid ning trööstin sind, kui vaja. Ma luban sind kalliks pidada ja toetada su lootusi ja unistusi ning hoida sind kaitstuna enda kõrval. Kõik, mis kuulub mulle, kuulub nüüd sulle. Ma annan sulle oma käe, oma südame ja oma armastuse sellest hetkest alates, kuni surm meid lahutab.”
Mulle tulevad pisarad silma. Ta nägu leebub ja ta vaatab mind ainiti.
„Ära nuta,” pomiseb ta, püüdes pöidlaga kinni üksiku pisara.
„Miks sa ei räägi mulle? Palun, Christian.”
Ta sulgeb silmad, nagu oleks tal valus.
„Ma tõotasin, et lohutan sind, kui vaja. Palun ära pane mind mu tõotust murdma.”
Ta ohkab ja avab silmad, ilme lootusetu. „Asi on selles süütamises,” ütleb ta lihtsalt ning tundub äkki nii noor ja haavatav.
Oi kurat.
„Keegi tahab mind kätte saada, ja kui ta tahab mind kätte saada, siis mu suurim mure on, et…” ta vakatab, suutmata jätkata.
„… et siis võib ta minu kätte saada,” sosistan ma. Ta kahvatab ja ma tean, et olen viimaks ta mure põhjuseni jõudnud. Ma silitan ta nägu.
„Aitäh,” pomisen ma.
Ta kortsutab kulmu. „Mille eest?”
„Et sa mulle rääkisid.”
Ta vangutab pead ja naeratusevari libiseb üle ta näo. „Sa võid olla väga veenev,