Ta vaatab mind pingsalt ja ta ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Mul tõuseb süda kurku. Mida ma peaksin selle peale vastama?
„Mulle meeldib, kui sa mu juustega mängid.” Mu hääl on kõhklev.
Ta silmitseb mind ebakindlalt. „Meeldib või?”
„Jah.” See on tõsi. Ma pigistan ta kätt. „Ma arvan, et sa armastasid oma bioloogilist ema, Christian.” Ta silmad suurenevad ja ta vaatab mind ükskõikselt, ilma et midagi ütleks.
Oi pagan. Kas ma läksin sellega liiale? Ütle midagi, Viiskümmend – palun. Aga ta vaikib ja vaatab mind üksisilmi läbitungimatute hallide silmadega, ning meie vahel lasub vaikus. Ta tundub olevat segaduses.
Ta vaatab alla mu käele, mis on tema omal, ja kortsutab kulmu.
„Ütle midagi,” sosistan ma, suutmata seda vaikust enam välja kannatada.
Ta vangutab pead ja hingab sügavalt välja.
„Lähme.” Ta laseb mu käe lahti ja tõuseb püsti. Ta ilme on valvas. Kas ma olen piirist üle astunud? Mul pole aimugi. Mu süda vajub saapasäärde ja ma ei tea, kas öelda midagi või lasta minna, nagu läheb. Ma otsustan viimase variandi kasuks ja järgnen talle sõnakuulelikult, kui ta restoranist välja astub.
Üksildasel kitsal tänaval võtab ta mu käe.
„Kuhu sa minna tahaksid?”
Ta räägib! Ja ta pole minu peale pahane – jumal tänatud. Ma hingan kergendatult ja kehitan õlgu. „Mul on lihtsalt hea meel, et sa minuga ikka veel räägid.”
„Sa tead, et mulle ei meeldi sellest kuradi värgist rääkida. See on möödas. Kõik,” ütleb ta vaikselt.
Ei, Christian, see pole möödas. See mõte teeb mind kurvaks, ja esmakordselt tuleb mulle pähe, et kas see üldse kunagi mööda läheb? Ta on alati Viiskümmend Varjundit… minu Viiskümmend Varjundit. Kas ma tahan, et ta muutuks? Ei, tegelikult mitte – ainult sedavõrd, et ta tunneks end armastatuna. Ma piilun tema poole ja imetlen hetke ta kütkestavat ilu… ja ta on minu. Ja mitte ainult ta kaunis nägu ja keha pole mind ära nõidunud. Mind tõmbab ligi see, mind hüüab see, mis on selle täiuslikkuse taga… ta habras, haavatud hing.
Ta heidab mulle ülalt alla pilgu, pooleldi lõbustatud, pooleldi ettevaatliku ja tervenisti seksika, paneb mulle käe ümber ning me kõnnime läbi turistidesumma sinna, kuhu Philippe/Gaston on parkinud ruumika Mercedese. Ma libistan käe Christiani šortside tagataskusse, tänulik, et ta vihane pole. Aga no tõesti – milline nelja-aastane laps oma ema ei armastaks, olenemata sellest, kui halb see ema on? Ma ohkan raskelt ja tõmban ta endale lähemale. Ma tean, et meie taga luurab turvameeskond – huvitav, kas nemad on söönud?
Christian peatub väikese butiigi ees, kus müüakse peeni ehteid, vaatab aknast sisse ning siis mulle otsa. Ta haarab mu käe ja tõmbab pöidlaga üle kahvatupunase joone, mille on jätnud käerauad, ning uurib seda.
„See pole valus,” kinnitan ma talle. Ta pöörab end nii, et mu teine käsi libiseb ta taskust välja, ning ta võtab ka selle oma pihku, keerab õrnalt mu rannet, et seda uurida. Plaatinast Omega kell, mille ta mulle meie esimese hommikusöögi ajal Londonis kinkis, varjab punase joone. Graveeringu pärast võiksin ma praegugi peaaegu et minestada.
Vaatamata kogu oma Viiekümne-värgile võib mu mees nii romantiline olla. Ma silmitsen õrnu jälgi randmel. Ja ta võib mõnikord metsik olla. Ta laseb mu vasaku käe lahti, tõstab mu lõua üles ja uurib mu ilmet, silmad murelikud.
„Need ei tee haiget,” kordan ma. Ta tõstab mu käe huultele ja surub randme siseküljele pehme andekspaluva suudluse.
„Tule,” ütleb ta ja me astume poodi sisse.
„NÄE.” CHRISTIAN HOIAB PLAATINAST käevõru, mille ta on just ostnud. See on oivaline õrn käsitöö, filigraan väikeste abstraktsete lilledega, südameteks väikesed teemandid. Ta seab selle mulle ümber käe. See on lai ja käeraudade sarnane ning peidab punased jäljed. Ja see maksis umbes 30 000 eurot, arvan ma, ehkki ma tegelikult ei suuda jälgida prantsuskeelset vestlust Christiani ja müüja vahel. Ma pole kunagi midagi nii hinnalist kandnud.
„Noh, nüüd on parem,” pomiseb ta.
„Parem?” sosistan ma, vaadates hõõguvatesse hallidesse silmadesse, teadlik sellest, et piitspeenike müüja jälgib meid kadeduse ja halvakspanuga.
„Sa tead, miks,” ütleb Christian ebakindlalt.
„Mul pole seda tarvis.” Ma raputan rannet ja liigutan käevõru. See püüab kinni valguse butiigiaknast ja teemantidel tantsivad väikesed sädelevad vikerkaared peegelduvad kaupluseseintel.
„Minul on,” ütleb ta täiesti siiralt.
Miks? Miks tal seda vaja on? Kas ta tunneb end süüdi? Mille pärast? Jälgede pärast? Bioloogilise ema pärast? Et ta mind täielikult ei usalda? Oh, Viiskümmend.
„Ei, Christian. Sa oled mulle juba nii palju kinkinud. Maagilised mesinädalad, Londoni, Pariisi, Cote D’Azuri… ja iseenda. Mul on tohutult vedanud,” sosistan ma, ja ta silmad leebuvad.
„Ei, Anastasia, minul on tohutult vedanud.”
„Aitäh.” Ma tõusen kikivarvule, panen käed ta kaela ümber ja suudlen teda… mitte selle eest, et ta mulle käevõru kinkis, vaid et ta on minu.
CHRISTIAN ON MÕTTEISSE VAJUNUD ja imetleb läbi autoakna erksaid päevalillevälju. Lilled on pööranud oma pea õhtupäikese poole ja mõnulevad selle kumas. Üks kaksikutest – vist Gaston – juhib, ja Taylor istub ees ta kõrval. Christian peab millegi üle aru. Ma võtan tal käest kinni ja pigistan. Ta vaatab mulle otsa, laseb siis käe lahti ja paitab mu põlve. Mul on seljas lühike kahar sinivalge seelik ja helesinine figuuri järgiv varrukateta pluus. Christian kõhkleb ja ma ei tea, kas ta käsi hakkab liikuma üles mu puusale või alla mu jalga mööda. Ma tõmbun ootusärevusest pingule, tundes ta sõrmede õrna puudutust, ja mu hingamine peatub. Mida ta teha mõtleb? Ta liigub alla, ja äkki haarab ta mu pahkluust kinni ja tõmbab mu jala endale sülle.
„Ma tahan teist ka.”
Ma vaatan närviliselt Taylori ja Gastoni suunas, kelle silmad on pingsalt teel, ja panen teise jala Christianile sülle. Ta sirutab käe ja vajutab üht nuppu uksel. Meie ees libiseb alla kergelt toonitud vahesein ja kümne sekundi pärast oleme me kenasti kahekesi.
Oo… pole imestada, et auto tagaistme ees on nii palju ruumi.
„Ma tahan su pahkluid vaadata,” selgitab Christian vaikselt. Ta pilk on murelik. Jalaraudade jäljed? Jessas… ma arvasin, et saime sellega ühele poole. Kui seal ongi jäljed, siis on need sandaalirihmade all peidus. Hommikul ma neid küll veel ei märganud. Õrnalt paitab ta mu jalapöida ja ma hakkan nihelema. Ta huulil mängleb naeratus ja osavalt avab ta ühe pandla, kuid ta naeratus kaob kohe, kui ta tumepunaseid jälgi näeb.
„See ei tee haiget,” pomisen ma. Ta vaatab mulle otsa kurval ilmel, suu kriipsuks kokku surutud. Ta noogutab, nagu usuks mu sõnu, ja ma raputan jalast sandaali, mis kukub põrandale, aga ma tean, et tegelikult ta ei usu. Ta on jälle häiritud ja mõtteisse vajunud ning mehhaaniliselt mu jalga silitades vaatab jälle aknast välja.
„Kuule. Kuidas sinu arvates siis pidi minema?” küsin ma leebelt. Ta vaatab mulle otsa ja kehitab õlgu.
„Nii ma küll ei pidanud ennast neid jälgi vaadates tundma,” ütleb ta.
Oo! Ühel hetkel nii sõnakehv, ja siis nii otsekohene? Nii… Viiekümne moodi! Ma ei suuda temaga sammu pidada.
„Ja kuidas sa end tunned?”
Ta vaatab mulle tuimal pilgul otsa. „Halvasti,” pomiseb ta.
Oi ei. Ma avan turvarihma, nihutan oma jalgu ta süles, et oleks