Ta naeratab mulle õrnalt. „Söö. Sa oled nii kõhn.” Ta suudleb mu otsaesist ja laseb mu lahti.
See on mäng, osa mingist kurikavalast plaanist.
„Ma olen sinu peale ikka veel vihane, et sa selle kirjastuse ostsid, ja nüüd olen ma vihane sellepärast, et sa paned mind ootama.” Ma mossitan.
„Sa oled üks vihane väike preili, eks ju? Sa tunned end pärast korralikku söömaaega paremini.”
„Ma tean küll, pärast mida ma end paremini tunnen.”
„Anastasia Steele, ma olen šokeeritud.” Ta hääl on kergelt pilkav.
„Lõpeta mu kiusamine. Sa ei võitle ausalt.”
Ta lämmatab oma naeratuse, hammustades alumist huult. Ta näeb lihtsalt võrratu välja … mänguline Christian, kes mängib mu libiidoga. Kui ma valdaks võrgutamiskunsti, siis ma teaksin, mida teha, aga et ma ei või teda puudutada, takistab mind.
Mu sisemine jumalanna kissitab silmi ja tundub mõtlikuna. Me peame selle kallal tööd tegema.
Me vaatame teineteisele ainiti otsa – mina kuum, murelik ja teda ihaldamas, tema pingevaba ja minu arvel nalja saamas – ja ma taipan, et mul pole kodus süüa.
„Ma võiksin midagi süüa teha – aga me peame poodi minema.”
„Poodi?”
„Toidupoodi.”
„Sul pole üldse mingit toitu kodus?” Ta ilme muutub karmiks.
Ma raputan pead. Kurat, ta näib üpris vihane olevat.
„Lähme siis poodi,” ütleb ta rangelt, pöörab kannapealt ringi, sammub ukse juurde ja lükkab selle mulle pärani lahti.
„MILLAL SA VIIMANE KORD toidupoes käisid?”
Christian tundub olevat nagu võõras kohas, aga ta järgneb mulle kohusetundlikult, hoides käes ostukorvi.
„Ma ei mäleta.”
„Kas proua Jones käib ise poes?”
„Taylor vist aitab teda, aga ma pole kindel.”
„Kas sulle vokiroog meeldiks? See läheb ruttu.”
„Vokiroog kõlab hästi.” Christian muigab, saades kahtlemata aru mu varjatud motiivist teha kiiresti valmivat toitu.
„Kas nad on sinu juures kaua aega töötanud?”
„Taylor umbes neli aastat. Proua Jones umbes sama kaua. Miks sul kodus süüa pole?”
„Sa tead küll, miks,” pomisen ma punastades.
„Sina olid see, kes minu juurest ära läks,” pomiseb ta halvakspanuga.
„Ma tean,” vastan ma tasa, tahtmata seda meenutada.
Me jõuame kassa juurde ja seisame vaikides järjekorras.
Kui ma poleks ära läinud, kas sa oleksid siis mulle vaniljevõimalust pakkunud? mõtisklen ma.
„Kas sul midagi juua on?” Ta toob mind olevikku tagasi.
„Õlut … vist.”
„Ma ostan veini.”
Oh taevas. Mul pole aimugi, mis sorti veini Ernie’ supermarketis müüakse. Christian tuleb tagasi tühjade kätega, näol vastikust väljendav ilme.
„Siin kõrval on hea alkoholipood,” ütlen ma kiiresti.
„Ma vaatan, mis neil seal on.”
Võib-olla oleksime pidanud tema juurde minema, siis poleks kogu seda sehkendamist. Ma vaatan, kuidas ta otsusekindlalt ja sundimatu nõtkusega uksest välja kõnnib. Kaks naist, kes just poodi astusid, vahivad teda samuti. Oi jaa, vahtige aga vahtige mu Viitekümmet Varjundit, mõtlen ma löödult.
Ma tahan teda oma voodisse, aga ta mängib raskesti kättesaadavat. Võib-olla peaksin ka mina seda tegema. Mu sisemine jumalanna noogutab õhinal ja nõustuvalt. Ja järjekorras seistes mõtleme me välja plaani. Hmmm …
CHRISTIAN TASSIB POEKOTID KÖÖKI. Ta on neid terve tee kandnud. Ta näeb kuidagi võõras välja. Üldse mitte nagu tegevdirektor tavaliselt.
„Sa tundud nii – kodune.”
„Mitte keegi pole mind varem selles süüdistanud,” ütleb ta kuivalt. Ta asetab kotid köögiletile. Kui ma hakkan neist asju välja võtma, võtab ta veinipudeli ja otsib korgitseri.
„Ma pole jõudnud siin veel päriselt sisse elada. Ma arvan, et avaja on seal,” osutan lõuaga ülemise sahtli poole.
See tundub nii … normaalne. Kaks inimest, kes õpivad teineteist tundma ja hakkavad sööma. Ikkagi on see kõik nii imelik. Hirm, mida ma temaga koos olles varem alati tundsin, on kadunud. Me oleme juba nii paljusid asju koos teinud, ja ma punastan sellele mõeldes, ent ikka ma vaevalt tunnen teda.
„Millest sa mõtled?” katkestab Christian mu mõttelõnga, võtab seljast oma triibulise pintsaku ja asetab diivanile.
„Et kui vähe ma sind tunnen.”
Ta silmad leebuvad. „Sa tunned mind paremini kui keegi teine.”
„Ma ei usu, et see on tõsi.” Tahtmatult meenub mulle Mrs Robinson.
„See on tõsi, Anastasia. Ma olen väga kinnine inimene.”
Ta ulatab mulle klaasi valge veiniga.
„Terviseks,” ütleb ta.
„Terviseks,” vastan ma, ja võtan sõõmu.
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsib ta.
„Ei, aitäh … istu.”
„Ma tahaksin aidata.” Ta ilme on siiras.
„Sa võid aedvilju hakkida.” Ulatan talle kõhklevalt noa.
„Ma ei oska süüa teha,” ütleb ta.
„Sul pole ilmselt vajagi.” Ma panen lõikelaua ja mõned paprikad ta ette lauale. Ta silmitseb neid kõheldes.
„Sa pole kunagi aedvilju hakkinud?”
„Ei.”
Ma muigan.
„Kas sa muigad minu üle?”
„Lõpuks ometi mingi asi, mida mina oskan teha, aga sina mitte. Kas see läheb nüüd ka nende esimest korda tehtavate asjade rubriiki? Jälle midagi, mida sa teed esimest korda? Ma näitan sulle, kuidas see käib.”
Ta astub sammu tagasi. Mu sisemine jumalanna kergitab end ja vaatab meid tähelepanelikult.
„Niimoodi.” Lõikan paprika pooleks, eemaldan ettevaatlikult seemned ja viilutan selle ära.
„See tundub üsna lihtne.”
„Sul ei tohiks sellega mingeid probleeme olla,” pomisen ma irooniliselt.
Ta vaatab mind hetke kiretul ilmel ja hakkab tööle, ning mina lõigun kuubikuteks kanafilee. Ta hakib aedvilju hoolikalt ja aeglaselt. Oh taevas, tal kulub selleks terve õhtu.
Ma pesen käed puhtaks ja otsin välja vokkpanni, õli ja muud asjad, mida mul vaja on, ning puudutan askeldades teda kogu aeg riivamisi – puusa, käsivarre, selja ja kätega. Väikesed, näiliselt süütud puudutused. Ta ei katkesta kordagi oma tegevust.
„Ma tean, mida sa teed, Anastasia,” pomiseb ta vaikselt, ikka veel oma esimest paprikat lõikudes.
„Mina ka, seda nimetatakse toiduvalmistamiseks,” ütlen ma ripsmeid plaksutades. Ma võtan teise noa ja hakkan lõikelaua teises servas küüslauku, sibulaid ja rohelisi ube hakkima, seistes talle väga lähedal.
„Sul õnnestub see päris hästi,” pomiseb ta, hakates teist paprikat hakkima.
„Hakkimine?”