„Ta palus minul teha. Ta on haige.” Mu hääl on nõrk ja andekspaluv.
„See seletab paljutki.“
Uksele koputatakse ja Blondiin Number Kaks astub sisse.
„Härra Grey, palun vabandage, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.“
„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jätke mu järgmine kohtumine ära.“
Andrea kõhkleb ja jääb paigale. Tundub, nagu ta ei suudaks kuuldut uskuda. Grey pöördub aeglaselt tema poole ja kergitab kulme. Naine läheb heleroosaks. Aa, tore. Mitte ainult mina.
„Hästi, härra Grey,” pomiseb ta ja lahkub. Härra Grey kortsutab kulmu ja pöörab oma tähelepanu jälle minule.
„Kuhu me jäime, preili Steele?“
Ahaa, nüüd me oleme siis „preili Steele‘i” juures tagasi.
„Palun ärge laske mul end segada.“
„Ma tahan ka teie kohta midagi teada saada. Minu meelest on see õiglane.” Ta silmad põlevad uudishimust. Kuradi kurat. Kuhu ta sellega jõuda tahab? Ta asetab küünarnukid tugitooli käetugedele ja seab sõrmed suu ette kolmnurka. Ta suu on väga … segadusseajav. Ma neelatan.
„Minust pole midagi eriti teada saada.“
„Millised on teie plaanid pärast lõpetamist?“
Ma kehitan õlgu, olles tema huvist segaduses. Kolida koos Kate’iga Seattle’isse, leida töö. Ma pole tegelikult sellele mõelnud.
„Ma pole teinud mingeid plaane, härra Grey. Esmalt pean lõpueksamitega ühele poole saama.” Ja ka praegu pidanuks ma eksamiteks õppima, mitte istuma siin sinu lossitaolises uhkes steriilses kontoris, tundes end su läbitungiva pilgu all ebamugavalt.
„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm,” ütleb ta vaikselt. Ma kergitan üllatunult kulmu. Kas ta pakub mulle tööd?
„Ahah. Ma jätan selle meelde,” pomisen ma hämmeldunult. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.” Oi ei. Jälle ma mõtlen valjusti.
„Miks te nii arvate?” Ta kallutab pea küljele, silmis tõeline huvi, põgus naeratus huultel mänglemas.
„See on ju ilmselge, kas pole?” Ma olen kohmakas, hoolitsemata, ja pole blondiin.
„Minule mitte.” Ta pilk on intensiivne, selles pole naljaraasugi, ja sügaval mu kõhus tõmbuvad mingid imelikud lihased äkki kokku. Ma pööran silmad ta uurivast pilgust kõrvale ja vahin mittemidaginägeva pilguga oma ristipandud sõrmi. Mis toimub? Ma pean minema – kohe. Ma küünitan ettepoole, et diktofoni välja lülitada.
„Kas ma võiksin teile maja näidata?” küsib ta.
„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.“
„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ta tundub olevat üllatunud, isegi murelik. Ta vaatab aknast välja. On hakanud vihma sadama. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Tema toon on range, autoritaarne. Miks ta peks sellest hoolima? „Kas te saite kõik, mis vaja?” lisab ta.
„Jah, sir,” vastan ma, pakkides diktofoni seljakotti. Ta kissitab mõtlikult silmi.
„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.“
„Pole tänu väärt,” ütleb ta, viisakas nagu ikka.
Kui ma tõusen, tõuseb ka tema ja sirutab mulle käe.
„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” See tundub nagu väljakutse või ähvardus, ma pole kindel, kumb. Ma kortsutan kulmu. Millal me jälle kohtume? Ma surun veelkord ta kätt, olles rabatud, et mingi kummaline eneregiavoog on meie vahel endiselt alles. Ilmselt on asi mu närvides.
„Härra Grey.” Ma noogutan talle. Ta läheb sportlaslikult nõtkelt ukse juurde ja lükkab selle pärani lahti.
„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite läbi mindud, preili Steele.” Ta naeratab põgusalt. Selge see, et ta viitab mu mitte eriti elegantsele sisenemisele tema kontorisse. Ma punastan.
„Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvan ma, ja naeratus valgub üle ta näo. Mul on hea meel, et sa pead mind vaimukaks, säran ma sisimas. Minu suureks üllatuseks tuleb ta fuajeesse kaasa. Andrea ja Olivia tõstavad mõlemad pilgu, olles samavõrra üllatunud.
„Kas teil oli mantel?” küsib Grey.
„Jakk.“
Olivia hüppab püsti ja toob mu jaki, mille Grey võtab tal käest, enne kui naine selle mulle ulatada jõuab. Grey hoiab seda valmis ja tundes end naeruväärselt ujedana, poen ma jaki sisse. Grey paneb korraks käed mu õlgadele. Ma ahmin selle puudutuse peale õhku. Kui ta ka mu reaktsiooni märkab, ei tee ta teist nägugi. Tema pikk nimetissõrm vajutab lifti kutsumise nupule ja me seisame oodates – mina kohmetult, tema rahulikult ja enesekindlalt. Uksed avanevad ja ma kiirustan sisse, tahtes meeleheitlikult põgeneda. Ma tõesti pean siit minema saama. Pöördun talle otsa vaatama, ta jälgib mind üksisilmi, seistes liftiukse kõrval ja ühe käega vastu seina toetudes. Ta on tõesti väga, väga ilus. See teeb rahutuks.
„Anastasia,” ütleb ta hüvastijätuks.
„Christian,” vastan mina. Ja mulle halastades sulguvad uksed.
TEINE PEATÜKK
Mu süda peksleb. Lift jõuab esimesele korrusele ja ma kiirustan välja kohe, kui uksed avanevad, komistan, aga õnneks ei kuku laitmatule liivakivipõrandale käpuli. Torman laiade klaasuste suunas ja olengi äkki vaba ning tunnen Seattle‘i virgutavat, puhastavat niisket õhku. Ma tõstan näo jaheda värskendava vihma kätte, panen silmad kinni ja hingan sügavalt sisse, püüdes tasakaalu tagasi saada.
Ükski mees pole mulle niimoodi mõjunud nagu Christian Grey, ja ma ei suuda ära arvata, miks. Kas nii mõjus ta välimus? Head kombed? Rikkus? Võim? Ma ei suuda mõista oma veidrat reaktsiooni. Ma ohkan sügavalt ja kergendatult. Taeva pärast, mis asi see kõik oli? Toetudes terasposti vastu, püüan ma vapralt maha rahuneda ja mõtteid korrastada. Ma raputan pead. Mis see ometi oli? Mu süda taastab tavalise rütmi ja kui suudan jälle normaalselt hingata, sammun auto juurde.
KUI OLEN LINNAPIIRI SELJA taha jätnud, mängin intervjuu mõttes läbi ja tunnen end rumalana ning mul on piinlik. Kindla peale ma liialdan ja kujutan lihtsalt ette. Hästi, ta on väga võluv, enesekindel, kamandav, saab endaga hästi läbi – aga teistpidi – ta on ülbe, ja vaatamata oma laitmatutele maneeridele autokraatlik ja külm. No vähemalt väliselt. Ootamatu judin jookseb mööda mu selgroogu alla. Ta võib olla ülbe, aga tal on selleks õigus – ta on nii paljuga nii noorena hakkama saanud. Ta ei seedi rumalaid inimesi, aga miks ta peakski? Mind tabab taas pahameelehoog, et Kate ei andnud mulle ta elulugu.
Sõidan 5. maantee suunas ja mu mõtted lähevad rändama. Ma tõepoolest ei suuda taibata, mis see on, mis kannustab inimesi nii kangesti tahtma edukas olla. Mõned ta vastused olid nii mõistatuslikud – nagu tal oleks midagi varjata. Ja Kate‘i küsimused – fuih! Adopteerimine, ja et kas ta on gei! See ajab mulle judinad peale. Ma ei suuda uskuda, et seda küsisin. Parem neelaku maa mind nüüd kohe! Nagunii tahaks piinlikkusest maa alla vajuda iga kord, kui see edaspidi meelde tuleb. Pagana Katherine Kavanagh!
Ma jälgin spidomeetrit. Sõidan ettevaatlikumalt kui mis tahes muul puhul. Ja ma tean, et need läbitungivad hallid silmad, mis mind ainiti vaatasid, ja see range hääl käsivad mul ettevaatlikult sõita. Pead raputades taipan, et Grey mõjub poole vanemana kui ta on.
Unusta ära, Ana, noomin ma ennast. Ma otsustan, et lõppkokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, aga ma ei tohiks sellesse kinni jääda. Unusta ära. Ma ei pea teda enam kunagi nägema. See mõte teeb mul tuju kohe paremaks. Ma panen stereo mängima ja keeran heli valjuks, nõjatun seljatoele ja kuulan gaasi vajutades mütsuvat indie-rock‘i. 5. maanteele jõudes avastan, et võin