Kabiinis lambi süüdanud, nägi Raun, et Tael istus, ühele poole jäigalt kiivas, ikka veel madratsil, hoolikalt tekkide alla peidetud. Ja hingas kangekaelselt ja kuuldaval mulinal edasi. Kiiresti, aga hingas. Alistumatult suremast keeldudes.
Katlaruumist kostis omakorda kolinat. Hamilton hoidis ahjus jätkuvalt tuld all. Raun tundis end isegi natuke pahasti, et oli bandiidist seni nii palju tigedaid mõtteid mõelnud. Salu võttis viimasel ajal kohatud inimeste seas heldelt värdjate krooni enda kätte ja teised tundusid temaga võrreldes veel täitsa toredad.
Hamilton oli viis korda rohkem oma mehena käitunud kui need jahiekspi vennad siin.
Meedik Vitja kiskus nüüd Taela ülakeha ilma igasuguse ettevaatuseta riidest lahti ja oleks hulleminigi sikutanud ja väänanud, kui Katja poleks sinna kõrvale kükitanud ja hellemalt kaasa aidanud. Vigastatu silmad vajusid natuke paokile, näidates silmavalgeid laugude vahel, aga selgesti ei olnud tal erksamaks reageerimiseks jõudu järel.
Vitja kuulas hingamist, katsus Taela punakaslillaks tõmbunud vasaku kehapoole läbi, mõmises midagi endamisi ja sõnas siis kitsilt: «Kopsus on soon katki. Õnneks vist üsna väike. Ma panen luud paika ja lasen kopsu kogunenud vere välja. Aga valuvaigistite ja muu trallallaaga peate ise toime tulema.»
«Ei lähe läbi,» vastas Katja ja Raun tegi oma relvaga medi suunas üsna pisikese, peaaegu märkamatu viipe. Vitja võpatas. «Geneka eest võiks meile lisaks tema ravimisele kuus purki antibiotsi ja kümme valuvaigistisutsakat jätta, ja ikka oleksite kõvasti plussis. Lõpeta tigetsemine, mees, ja tee oma tööd!»
Meedik põrnitses relvast mööda, harkisjalu seisvale Raunile näkku. Naine põrnitses vastu. Pilk pilgus kinni. Ja korraga Raunil ühendus. Samasugune vinniline nägu nagu Vandil, sarnased liivakarva juuksed. Ainult see isend siin oli rohkem habemesse kasvanud. Mis nad olid mingid vennad või? Isegi kaksikud võib-olla.
Kas seepärast too jahieksp oligi nii vastikuks keeranud, et Vant oli surma saanud? Aga see, raisk ja rümbatrukk, ei olnud tõesti nende süü ju!
«Kuulsid küll, mida ma töötegemise kohta ütlesin,» ergutas Katja Vitjat tagant.
Med mühatas ja asus tegutsema.
«Hei!» Raun näitas lõuaga arstikohvri poole. «Valuvaigisti?»
Vitja võttis pilku tõstmata kohvrist süstla, steriliseeris, tõmbas täis ja torkas ära. Taela silmad jäid endiselt paokile, kuid ta kuidagi – lõtvus. Nägi välja küll nagu õige asi.Medaskeldas,KatjaaitasTaelatoetadajaRaunvalvas.Kindlusemõttes.
Mingil hetkel ilmus katlaruumist nähtavale Hamiltoni pea. Mulatikutt hindas viivu olukorda ning küsis siis: «Kas me Uniooni vennad ja õed ei tahaks mind katla juures välja vahetada? Mõni, kes möödunud ööpäeva jooksul üle kahe tunni maganud on, võiks kütmise ööseks enda peale võtta.»
Raun pressis hambad kokku ning üritas ajus kõiki asju tasakaalus hoida, mis seda vajasid: «Ma tulen ise, kui sõber Vitja Taela kondid kenasti kokku kleepinud on,» vastas ta, jälgides, kuidas veidi vahune veri läbi musta voolikujupi kaaslase kopsust kruusi sisse voolab. «Meil lastakse omaette kärujaanis magada. Ja natuke und on parem kui ei midagi, või mis?»
Kui kuningas seda voolavat verd haistab, mõtles ta samas nirisemist vaadates, huvitav kui suureks tema nälg muutub? Oma arulageda liikumiskiiruse tõttu söövad kuningad jubedalt palju. Ning seisnud raibetest ta ei hoolivat…
«Kas meil on probleeme?» küsis Hamilton ja ronis katlaruumist välja.
«Võimalik,» vastas naine, näidates peaga ja silmi pilutades võõra medi poole. Katja tegi peaaegu sedasama. Suur kutt vaatas hetke ning taandus seejärel taas katlaruumi, visates üle õla: «No ma pean tunnikese veel vastu, enne kui ära kukun.» Tema pilk nende sõnade juures oli samuti üsna paljuütlev. Raun oletas, et vend võtab vast relva põlvedele valmis ja ahjule jääb oluliselt vähem tähelepanu kui varem.
Vitja klemmis kinni dreeni Taela viimaks korralikult pindesse mässitud rindkeres ja ohkas.
«Igaks juhuks toru veel välja ei võta. Kui verd veel sisse nõrgub, lõigake puhta noaga klemmitud jupp maha ja laske vedel kraam lihtsalt välja joosta.» Ta oli töö käigus vähemalt osa oma vaenulikkusest maha matnud ja jagas juhtnööre asjalikul toonil. «Kui vool lõppeb, kohe uus klemm peale. Hommikul kontrollin üle. Kui on korras, saab toru ka välja võtta ilmselt. Pärast peaks paranemine juba kiire olema.» Ta valas kilejatele kinnastele desinfektaatorit ja hõõrus energiliselt. «Antibiootik iga 8 tunni järel, näete, purk siin. Ühe valuvaigistaja jätan kah. Nendega ei tasu liiale minna, see värk jätab päris korraliku sõltuvuse muidu.» Siis tõmbas ta kindad käest ja pakkis kokku. Vaatas endale kotti ning siis Katjale, kes teisel pool teadvusetut Taela põlvitas, väga otse otsa. «Ja nüüd tahan ma teie käest, tsiviiljuht, teada, mis mu vennaga täpselt juhtus.»
Vend, mõtles Raun. Täistabamus.
«Ta oli teie med ja kui te ta elus oleksite hoidnud, oleks tema teinud seda, mida mina praegu. Juba tükk aega tagasi. Sel mehel oleks hulga kergemad päevad olnud.» Vitja vaikis korraks ja jätkas siis kiiremini, paaril korral sõnadega komistades: «Ja ütlesin talle ette, kui ta ekspima pandi, ma ütlesin. Et ta oleks ettevaatlik. Et ekspidel millegipärast saavad alati just uued mehed rühmas kuidagi eksikombel surma.» Mees tõmbas hinge. Naeratas, nagu näitaks hambaid – ja võib-olla näitaski. «Uus kutt on see, kelle pärast keegi riske ei taha võtta, või mis?»
Katja ohkas. Raputas pead, nii et vallapääsenud juuksed lainetasid. Ja hakkas rääkima.
Kui Vitja oli läinud, kogunesid nad kolmekesi oma haavatu juurde kabiini. Sinna nad mahtusid ja seal oli soojem ka. Boss keetis metsikult magusat teed ja leotas potitäie nuudleid.
Pärast etendust seal väljas oli mõiste «omad» mõnevõrra nihkunud. Raun mõtles, kas too jahirühm oleks sama vastikult käitunud, kui PiX ja Nurg veel elus ja nendega olnuks, ainult Vant puudu.
Otsustas, et küllap seda enam. Praegu sõduritest ohvrid nagu veidi pehmendasid tsiviilkaotust.
Ta tundis Phone-Xist puudust. Too oskas sääraste närivalt häirivate jamade järel meeskonna tuju tõsta ja lasta möödunud sital lõplikult möödununa paista. Oskas selle üle naerda. Raun ise ei osanud selliseid asju üldse.
Korraks libises ta peast läbi ka mõte, kui palju Katja Nurust mõtleb. Iga tund?
Kui ta tundnuks – või kui ta tundis – mehe vastu midagi sellist, nagu Raun tema vastu, siis iga minut. Iga minut, ükskõik, mis ümberringi ka toimus.
Ta mõtles Katjast liiga palju, sõltus temast liiga palju. Ent alternatiiv – teine rühm, teine boss, ainult võõrad näod ümberringi – oli hullem.
Uus kutt on see, kes tavaliselt surma saab, pealegi.
Nad sõid vaikselt, ainult Taela teemadel paari märkust vahetades, kuni Katja oma kausi kõrvale pani. Kuuma vedelikuga kruusi ettevaatlikult sõrmede vahel hoides sõnas boss: «Mulle ei meeldi need poisid seal väljas eriti.»
Raun noogutas mornilt. Ei öelnud midagi.
Hamilton jõi lonksu teed ja küsis: «Kas keegi mulle ka selgitab, miks teil nii sünged näod peas on?»
Katja noogutas. Pani oma kruusi kõrvale. «Olgu, sõber. Räägime mõned asjad selgeks. Kas sa tead, et meil on kärujaanis kuningas kaasas?»
Hamilton hakkas läkastama: «Kas see on mingi nali või?»
«See on fakt,» ning boss selgitas enam-vähem ära selle otsuseni viinud mõttekäigud ning tegevuse.
«Me laadisime meeskonnaruumi kärujaamas olnud laipu täis, nii et nälga ta ei sure, aga ma ei tea, mis sellest asjast saab,» lõpetas ta ning jäi vait. Küllap tõmmu sõduri reaktsiooni oodates.
«Eriti arvestades, milline seltskond meil seal väljas on,» lisas Raun omakorda. «Nad tahtsid Taela talle peale vaatamatagi vaikseks teha, sest vihastasid Vandi surmasaamise peale või midagi sinnakanti.»
«Vandi?»