Raun ohkas. Tõmbas suitsu, silmad pilukil, ja püüdis mitte välja öelda, mida ta kuninga-asjast arvas. See elukas ju kuulis nii kuradi hästi, et võis isegi läbi auru pahina nende sõnadest aru saada.
Nende selja tagant kostis jõuetut köhimist ning sõdur pöördus automaatselt ringi.
Taela pea oli ettepoole vajunud ja ta köhis, nõrgalt, aga hirmutava märja heliga. Ning kui Raun silmi pingutas, arvas ta end mehe näol ja pükstel värsket läikivat verd nägevat.
«Persse! Me poleks vist pidanud tema juures suitsetama,» sõnas Katja ehmunult, krabas Rauni käes koni ära ja vedas sellise jõuga mahvi rindu, et Raun mattis kohe maha lootuse sealt veel midagi saada. Boss viskaski suitsuotsa maha, tallas ära ja kamandas närvlikult: «Kuule, mine nüüd sinna katla juurde appi,» pilk juba jälle välja pööratud, teistele juuresolijatele rohkem tähelepanu loovutamata.
Lootes neid küllap palja tahte varal elusalt koju välja lohistada.
Raun pomises selle hoiaku peale laituse, millele Katja ei tundnud vähimatki tähelepanu pööravat. Nii et sõdur kükitas ise Taela juurde maha. Katsus mehe nägu. Jah, verest märg. Ja soe. Isegi kuum. Oli neil kuskil veel mõni antibiootikumipurk?
Taela enda pakis küll mitte, kontrollitud.
«Me oleme juba veerand maad maha sõitnud,» sõnas ta, teadmata, kas mees kuulebki. Pühkis vere teise näolt maha. Ja: «Ei ühtki teelagu seni. Puhas sõit. Sa hinga lihtsalt edasi, molkus, ja me viime su veel kohale!»
Taela laud värelesid veidi, kui Raun ta sõõrmeid ja suud verest puhastas, ent see oli ka kogu tema reaktsioon. Naine tõusis ja õõtsus koridori, ukse poole, mille taga asus kemps.
Pime torujas ruum õõtsuvas kärujaanis muutub kohe oluliselt ebameeldivamaks, kui sa tead, et kuskil sinust mõne õhukese seina kaugusel viibib oma sajaviiekümnekilone välkkiire lihasööja, kelle vastu su ainus kaitse on «me saime seni hästi läbi».
Raun pani pimeduse vastu tagantkätt tule põlema – ja ahmis õhku nagu kala kuival.Kolmmeetriteemaltemavastasseisiskikuningas, tugevaltkummargil, turivastu lage, habe ning ebamäärasest karusnahast hilp verest märjad. Pupillid tema pruunides silmades tõmbusid tule süttides hetkega kitsaks ja ta tõstis näo kaitseks küünilise karvase käe. Raun põrkas tagasi, seljaga vastu kabiiniust.
«Mis sa tahad?» küsis ta, väike osa mõistusest jätkuvalt võimeline sõnu moodustama ja neid välja ütlema.
Hiiglane vahtis teda loomalike, ilma nähtava valgeta silmadega: «Me oleme lähedal.»
Raun tunnetas käega ust oma selja taga. Ta ei jõuaks sealt läbi.
«Mille lähedal?» küsis ta.
Olevus ei vastanud vaid nuhutas innukalt õhku. Ta lõhnab nagu metsloom, mõtles sõdur selle liigutuse peegeldusena, seljaajus valmidus midagi ette võtta.
Siis rappus kärujaan vägeval kolinal ning Raun surus käed vastu seina, et järsu pidurdamise järgne jõnks teda jalult maha või kuningale otsa ei tõukaks. Katja karjus kabiinis midagi, ent sõnu polnud üle rataste rööbastel kiljumise kuulda. Masin langetas kiirust, langetas, langetas, vappus veel korra.
Nad seisid. Kuningas urises, vahtides ukse poole ja tõmbus veel enam küüru, et madalas koridoris liikuma mahtuda.
«Mille lähedal?» sositas Raun tema suunas tungivalt. «Mis seal väljas on?» Kui seal väljas olid bandiidid, oleks üks näljane kuningas neile selga lasta parim, mida seesuguse kiskjaga üldse teha sai.
Ent olevus oli juba pöördunud ning nihkus nüüd välisukse poole. Siis ta peatus.
«Väikesed inimesed,» sõnas ta, ja tema hääles oli mure. «Seal on väikesed inimesed. Ma ei saa minna, kui nad ees on!»
Rauni peas tormasid mõtted. «Oota siin!» nõudis ta, nõrgas lootuses, et tema korraldus ka täidetakse. Siis kiskus naine kabiiniukse lahti, samal hetkel kui boss häirekellanööri tiris. Kell tirises.
Katja vaatas üle õla Rauni poole, nägu valge laik hämaruses, ja sõnas kähinal: «Siin on laager. Otse tee kõrval. Telgid, kaks inimest nähtaval. Vehivad kätega. Saime enne pidama, aga mingi… 100 meetrit ehk? Nad on otsekohe siin!»
Oh, pekki, pange, putsi!
Sõdur kustutas koridoritule, mis võttis tal silme ees korraks kirjuks ja sosistas kiskjale teisel pool: «Kuule, sina värske liha sõber! Väljas on mingid inimesed, jah? Noh, kui keegi meid laskma hakkab, on sul meie ametlik luba nad kõik juppideks teha.»
Raunile helkis vastu kaks pimeduses kollakalt säravat silma.
«Ma ei tapa inimesi,» ütles hiiglane. «Kui saab valida, ei suuri ega väikeseid. Ja kui valida ei saa, siis tapan suuri. Väikeste vastu ei ole võitlus auväärne.»
Hetke seisis ta veel koridoris ja sukeldus siis meeskonnaruumi, mis oli tema jaoks külmuvaid laipu täis pakitud. Sukeldus väledalt kui seinal vilksatav vari ning Raun seisis koridoris üksi. Teisel pool kärujaani paksu seina luurasid tont-teab-milliste püssidega varustatud bandiidid või kärujaani ülevõtmise janus konfid. Neil oli küll kuningas, aga see keeldus aitamast.
Võib-olla sööb ta pärast nende laibad ära. Polnud väga lohutav mõte.
«Raun, mine vaata, millega meil tegu on!» käsutas boss kabiinist poolihääli. «Hamilton, sina julgestad vasakut parrast ja kaubaluuki!»
Raun avas tillukese vaateluugi, sellal kui Katja üritas sisinal vandudes ilmselt tagasikäiku sisse lükata. Kui seal ongi bandiidid, loksus Rauni peas väike irvitav mõte, kelle poolele see Hamilton siis nüüd asub? Võib-olla annaks jälle ühe elu kokku hoida?
«Kes tuleb?» karjus ta oma kõige tigedama häälega avausse ja hoidis siis pea kõrvale – laskeavana polnud luuk suurem asi, küll aga suurepärane pihtasaamisavana. Esialgu vastas vaikus ja Raun hingas kiiremini, ise seda märkamata. Siis lõugas väljas mehehääl: «See kärujaan on Uniooni omand! Kui teil on õigus sellega sõitmiseks, oleme ühel poolel!»
«Boss!» Raun peaaegu karjatas rõõmust, aga Katja juba tuligi. Sättis end samuti luugi kõrvale ja hõikas: «Seitse!»
Hetk vaikust väljas. «Kuus!» vastas mehehääl. Kokku kolmteist, nagu pidigi. Õige parool.
Katja vaatas Raunile otsa ja tegi mingit nägu, mida tema hambavalumähise alt eriti näha polnud. «Teie nimed ja eesmärk?» küsis ta väljasolijatelt.
«Siin on kapten Salu talvise jahirühmaga number neli!» hüüti väljast. «Teie endi nimed?»
«Katariina Vldadarova ja 12. piiripatrull!»
«Teist olen ma isegi kuulnud. Väga hea,» vastas hääl väljast justnagu naerukile tõmbudes. «Tehke siis uks lahti, Katariina! Ajame vähe juttu!»
Katja vaatas uuesti Raunile otsa ja vormis hääletult huultega: «Kapten? Neil on mingi jahirühmaga kapten kaasas?» Aga parool oli õige, nii et Raun lasi relva küljele ning astus tagasi. Boss sihtis lambi vaatepilust välja ja vaatas võõrad üle. Noogutas endamisi, küllap õigeid eraldusmärke või muid usaldusväärsusi silmanud, ning asus riive eest tõmbama. Kui Katja välja viiva ukse avanemisvalmiks sai, ei tõmmanud ta seda aga kohe lahti.
«Kuningast esialgu ei sõnagi,» hingas ta Raunile kõrva. «Võib-olla anname tema kohta hiljem raporti otse Linna. Sellest võib tulu tõusta, mul on seal üks semu. Ja esimesel võimalusel kõssitame kolli jalust metsa ära. Loodetavasti on see talle piisavalt huvitav piirkond.»
«Ja Hamilton?» küsis Raun sama vaikselt vastu.
«Õige, tema ka. Hoiata teda, et omad. Ja las kütab vähehaaval katelt edasi. Ütle, et teeselgu napisõnalist tüüpi, kui keegi võõras töllama tuleb!»
Siis tõmbas boss ukse lahti ja naeratas lambivalgusse oma