“Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,” ütles nüüd Pearu, “aga mina pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.”
“Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmmaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.”
“Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?” küsis Pearu.
“Kus ma ta ikka panen,” vastas Andres, “eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidand – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teise poolele ei saa suurt midagi parata.”
Pearu mõtles ja lausus siis.
“Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.”
“Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,” vastas Andres rahulikult. “Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjasmaal rübelevad.”
“Jah, eks ta ole,” lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda asja haududa, siis võibolla on ta kuidagi nõus.
Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.
Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.
Hiljem oli Andresel Sauna-Madisega Pearu suurest saagist juttu. See äigas kohe.
“Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad mõisa küünis.”
“Kudas nii, mõisa aidas ja mõisa küünis?” küsis Andres.
“Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab niipalju või? Las tulevad sügisel pimedad ööd, küllap korjad isegi soosillalt viljavihke. Jumalamuidu vist istub teine mõisa väljavahi ja aidamehega kõrtsi saksatoas.”
“Ah nõnda on lugu,” ütles Eespere peremees.
“Räägitakse, et nõnda,” tähendas Madis. “Aga eks sa sügisel ise näe ja otsusta.”
Andres andis Madisele käsu labidad korda seada, sest kraavikaevamisega tulla niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel selle käsuga ainuke eesmärk – Pearut õrritada, sest ta oli tähele pannud, et see kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.
Nõnda siis kõhutas Madis pühapäeva õhtupoolikul parajasti mättalabidat, kui Pearu sealt juhtus mööda minema, sest tema oli käinud veelaskmise pärast lepiku all “rehnutti” pidamas. Nähes labida kõhutamist, jäi ta seisatama ja küsiskles, milleks see. Ning kui Madis asja seletanud, ei saanud Pearu muidu, kui pidi üleaedse juurde minema kraavi pärast veel kord rääkima.
Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis kraavis pidi jooksma. Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraavipool jooksku nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.
“Miks siis just nõnda?” küsis Andres. “Miks kraav tervelt sinu krundile?”
“Sinul on rohkem vett, las siis minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta muidu niisama minu mua sees, et aga oleks üsna minu krundil,” seletas Pearu. “Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu vee eest kaitsema, mitte sina oma muad minu vee eest. Sinu kasu pärast tahan, et sinupoolne kallas oleks ilma vallita ja et vesi pääseks vabalt kruavi. Pealegi on ju muld minu oma ja peab minu mua peale suama. Kruavimees muidugi ei armasta mätast ühele poole laduda, aga küll mina ise Madisega selle asja pärast reagin… Kui nõnda tahad, siis kaevame kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole.”
Nüüd oli Andrese käes kord mõtlemiseks. Kaua ei kestnud see mitte, sest üks oli ju päevaselge: pane siht keset kraavipõhja või nöörina teisele servale, ühesuguselt kuivab ikka maa, ühesuguselt voolab kraavis ikkagi vesi. Tahab üleaedne tingimata, et kraav oleks tema krundil, nii-öelda tema oma, jumal temaga! Sündku tema tahtmine. Küsimuse sisu pole ju omanduses, vaid veelaskmises, maakuivatamises. Mätta ja mulla asjus on aga Pearul sisuliseltki õigus: see on tema oma ja sellepärast mingu ta ka tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja tüliks.
“Las käia!” hüüdis Andres viimaks. “Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees, mätas sinu pool küljes. Tahab Madis selle tõttu süllast rohkem, maksad sina, minul pole sellega asja.”
“Küll mina Madisega reagin,” vastas Pearu.
Nõnda oli asi joones, muud kui las Madis hakkab kas või hommespäev peale.
Aga kui Pearu Eesperest oli ära läinud, kipitas millegipärast Andrese süda. Lohutust tõi ainult mõte, et olgu muud mis on, peaasi – vesi saab jooksma. Ja mis muud siin võikski olla.
Pearu läks kodu poole, nagu oleks ta omatrumbis või valtsturakas võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodused inimesedki.
VI
Nelipühiks said kõik viljad maha, ainult maaodrad jäeti peale pühi. Nõnda võis rahuliku südamega puhata.
Esimesed suured pühad uues kodus. Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski ja täideti nendega kambrid ning tubagi, sest pühad taheti elada keset rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidi maitsema paremini uni ja toit. Oma aitagi panid tüdruk ja sulane mõned lõhnavad kased. Ühe kase asetas perenaine kotta. Aga kui peremees seda nägi, pani ta ka välja kummagile poole ust kase, öeldes, et kui on pühad, siis olgu õieti. Ometi ei püsinud nad seal kuigi kaua püsti, sest sead oma ninaga ajasid nad maha ja nosisid siis värskeis lehis, nagu tahaksid ka nemad nõnda nelipühi rõõmust osa saada.
Perenaine ja tüdruk pühkisid täna õuegi üle ja ajasid risud haohunniku juurde koomale. Muru ning paigutine kummel paistis nii imelikult puhtana ja õrnana, et kas või nopi ja nuusuta. Ometi ei tee sed.
keegi, sest kõik teavad, et seakärss on seda juba mitu korda enne nuusutanud.
“Kui ometi kord õue puhtaks saaks!” ütleb perenaine peremehele.
“Kui saaks vahe loomadele ja inimestele!”
“Küllap saab ka,” lohutab peremees. “Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles, siis teeme ka vahe inimeste ja loomade vahele.”
Aga peremees mõtleb rohkem teha, tema kavatsused küünivad kaugemale. Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtae.
ja kõik. Peremees ei taha alatiseks jääda nii lageda maja ümbrusega, sest tema on maast madalast puudega harjunud. Neist on rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese püha hommikulgi mõtleb Vargamäe Andres neid mõtteid, kui ta kõnnib väljas päiksepaistel särgiväel ja vaatab, kas Tagapere poolt on näha tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik muu.
Ka Eespere peremees ja perenaine lähevad täna, esimesel pühal, kirikusse, sest nemad on ju alles noored, lasteta. Vanemad inimesed armastavad teist püha – nõnda on kord ja kohus. Kirikusse lähevad ka sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema’p see lõunal