“Tuul vuhiseb nii mis hirmus,” kaebas poiss.
“On sul külm?” küsis tüdruk. “Mul on väga soe. Anna oma käsi seia, katsu.”
Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta omale selga ajanud.
“Mis sul kasukaga viga,” ütles Joosep.
“On soe?” küsis Liisi.
“Soe,” vastas Joosep. “Ja hea,” lisas ta juurde.
Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta põues.
“Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,” ütles Liisi.
“Mäletan,” vastas Joosep.
“Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks koht mäletada, kus oli ainult hea,” ütles Liisi.
“Kus?” küsis poiss.
“Nagu sa ise ei teaks!”
“Siin palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?”
“Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnud.”
“See on küll õige,” oli nüüd ka poiss nõus. “Siin on ainult hea olnd,” lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamalt tüdruku põue.
“Kui sind paigale pannakse,” ütles Liisi, “ja sa kaugel oled, siis mõtle ikka selle palgivirna peale.”
“Mõtlen,” vastas poiss.
“Ja mina tulen üksinda seia istuma,” ütles Liisi.
“Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,” lubas Joosep.
“Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,” lausus tüdruk nukralt.
Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu unenägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamise, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhötamise, rabakana käk-kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karjaaiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisega rääk, ja kui ka tema väsima hakkas, siis algas oma laulu rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat, aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks selleks aega. Suure rutuga lendasid nad lõuna poole.
Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu polekski sügist ega midagi.
XXXIII
Sest ajast saadik, kus Andres tööle pandi, hakkas Indrekul karjas hea põli: kadus nääklemine, kiuslemine ja riid. Kevadel vee ja mudaga, kui loomadel polnud soos muud söögiks võtta kui aga mustapead mätastel ja kui kaski ilmus esimene õrn lehestik, oli Indrek metsas ihuüksi, sest Ants hoidis põllul sigu ja lambaid. Alles hiljem tuli ta ühes vasikate ja lammastega veiste juurde sohu.
Nüüd algas poistel lausa pidu. Põõsad olid juba tihedaiks ja läbipaistmatuiks muutunud. Loomi ulatas nende vahel läbi nägema ainult mõnekümne sammu taha, ehk olgu siis, et kuhugi männi otsa ronida, kus pisut kaugemale paistis. Lambad kadusid mätaste taha. Siin-seal välgatas mõni must või valge. Kui poleks veistel kellu ja krappe ning lammastel kuljuseid kaelas, siis oleks võinud peaaegu arvata, et soos ei ole kedagi muud kui aga poisid, kes kiiguvad laialadvulistel mändidel või mõne tuiakama kase harude vahel, puhuvad pasunat, mängivad sõrmilist, huilgavad ja hõiskavad, nii et õhtu eeli vastu kajavad kauged saared keset mõõtmatut sood.
On tuttav iga metsatukk, iga lagedam lapp, iga suurem puu, iga küngas, iga mätas, sest ikka on kusagil midagi tehtud, midagi nähtud, mis annab paigale erilise tähtsuse. Ja kui mõni paik muidu meelde ei taha jääda, siis keeratakse mõne väiksema kase latva või suurema kase oksa tuust. Leiduvad mõnes kohas tuustireadki, mis kuhugi viivad, kuhugi juhatavad: mõne linnu-, maamesilase- või herilasepesa juurde.
Tuntakse iga lindu, iga looma tema häälest, teatakse, mis tähendab see või teine häälitsemisviis. Mõistetakse iga linnu lennust, kes mätaste vahelt loomade või poiste eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest, kes enda rohtu ja samblasse peitnud, või lihtsalt niisama muidu. Iga linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.
Ei ole suuremat lõbu kui proovida, kas linnu mõtteid õieti loetud või – kas lind tõtt kõnelenud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba sealt välja lennanud? Poisid istuvad kuhugi põõsa varju ja tükid ajad ei lausuta ainustki sõna, ei liigutata ainustki liiget. Nõnda võtab häälitseja linnuke varsti julgust ja ilmutab oma saladuse, lennates pessa või poja juurde. Kõige avameelsem on väike hall pöialpoiss. Kui tal juba pojad pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü-ütt, üü-ütt ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.
On veel võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikesi hauge taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poolenaelane või veel kopsakam! Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasatasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab ja jalgu hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug vilksab enne minema, kui poiss talle silmuse lõpuste taha saab vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord olnud.
“Kaval, kurivaim!” kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab.
“Hirmus kaval, sinder,” kiidab Ants ja küsib siis: “Kas kala looma ka kardab?”
“Ei karda,” arvab Indrek.
“Miks ta looma ei karda?” pärib Ants.
“Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,” seletab Indrek.
“Aga miks ta siis inimest kardab?” painab Ants edasi.
“Küll oled sa rumal,” ütleb Indrek nüüd. “Inimesel on ju ritv ja silmus, loomal põle käsigi, ainult saba taga.”
“Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?”
“Ära sega,” käsib Indrek. “Ole vagane, näe, juba seisab teine jällegi, poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur…”
Uuesti algab silmuse kaelaajamine ja see kestab seni, kui õnnestub haugi välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.
“Kus ta mehe käest pääseb!” suurustab püüdja nüüd.
Kui nõnda mitmel-setmel korral haugi ees põksuva südamega ja nõrkevate ihuliikmetega seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks muud kui mättale istuda ja suikuda. Kõige parem oleks mätaste vahele sinikavarte keskele maha heita ja päiksepaistel roidunud liikmed välja sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki. Teada saad sellest alles siis, kui uuesti virgud ja loomade kellu hakkad kuulama. Aga neid pole enam kuskilgi, nemad helisevad juba kraavikaldal, kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma ametikohuste vastu.
Hauge võib kevadel püüda ka jõe ääres, kui on peaaegu kogu heinamaa päikese soojendatud vett täis, nii et solista kas poolest säärest või ka üle põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi pole see midagi selle vastu, kui võid võtta õnge, millel kork küljes ja