Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija – valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, kõik teadsid, et tema ainult mängib, ainult kempleb.
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus omale vastu rindu lüüa ning küsida: on see õigus? On see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: on see õigus, et Andres kavalusega on oma kaardid läbipaistmatuiks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepärast tema viha üleaedse vastu aina kasvas. Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.
Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka mingisuguse uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute korraldus oli uuendatud, siis tuli meestel nii mõnigi kord maakonnalinna sõita “miravoisse”, või nagu nad ise ja teised ütlesid – “märavoisse”.
Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess ükskõik kuidas, ikkagi mõtlesid mõlemad pooled, et neile on vähe õigust mõistetud ning liig palju süüdi. Ja kui kohtukäimine mingisuguseid tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi annaks, sest vastasele pidi ometi “teada andma”, kuidas lood õieti seisavad.
Tagajärjetu protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tulemuseks oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda oli välimiste protsesside tagajärjeks ka kodused protsessid, milles oli tõealust pahatihti sama vähe kui välimisteski. Aga õigus ja võit olid mõlemil naabril siin palju kättesaadavamad.
Kunagi polnud kogu Vargamäel nii raskeid päevi elatud, nii rasket õhkkonda tuntud kui suurte protsesside ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja Andres hakkas oma vanemat tütart äestajana ja rullijana tarvitama. See viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid tegi, mis heaks arvas.
Mõlemas peres käisid juba omad lapsed karjas. Oli silmapilk käes, millest mehed nagu mingist õnneajast unistanud: pole vaja võõrast kaubelda. Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli kodus kui ka väljas ennenägematult palju. Isegi sauna taat ja eit pidid sellest siin-seal tahes või tahtmata osa võtma. Harilikuks põhjuseks oli see, et kui Orul lahing liig ägedaks muutus, siis sõjapõgenejad, peaasjalikult naised ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles.
“Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.”
“Pai peremees,” palus Madis, “mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.”
“Pane uks eest kinni,” ütles Andres.
“Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,” seletas saunamees.
“Las võtta,” kärgatas Andres. “Sureks ometi see ussisugu.”
“Ei, peremees,” ütles Madis nüüd, “ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimese lapsed on nad ometi.”
“Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,” kinnitas Andres.
Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksu mis maksab.
Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk temalgi olid ühes lastega mõnikord kabedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult oma, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimata ja raudsele tahtmisele: tõstis küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas ta niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte oma, vaid tema ja Krõõda last.
Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus.
“Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!”
“Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?” küsis Mari vastu.
“Kasi või sauna, kust oled tulnd!” karjus Andres.
“Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,” ajas Mari vastu.
Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema- ja perenaiseau eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.
Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ja ei leitud nädalapäevad temas lahendust, kuni lõppes kõik hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Mari südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis talle toast vastu välja. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.
Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabri õues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige tema viletsuse ja õnnetusega, – jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda ta nuuksus seal, kuni ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.
Kui kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad olid päikse kõrvetatud ja tuulte pargitud, läbi imbunud igavese mustusega, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ja kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis tuksatasid igakord poisi käte vahel, kui kostis vimma tõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua, kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärilisemat inimest ilmas, kui oli