Siiski, köstri kõnega oleks Hundipalu Tiit ikkagi veel leppinud, sest tema oskas parajal paigal piiri pidada ja isamaalikkude kaljude vahelt targu läbi loovida. Rätsepal aga, kes köstrile hakkas kaasa aitama, puudus see oskus ja tema tormas ummisjalu küsimustele ja nimedele, millest köster ettevaatlikult oli kõrvale hoidunud. Õigupoolest siis rätsepale hakkaski Tiit vastu vaidlema, mitte köstrile endale, kes oli asja algataja. Tema jäi vaidlusest esiotsa nagu välja, etendas ainult lepitaja ja vaigistaja osa, nagu see kirikusulasele kohane. Aga siis sündis väga imelik asi, mis sünnib väga sagedasti ilmalikkude asjadega, kui jumalamehed oma käe nende külge pistavad: mida rohkem köster lepitas, seda rohkem mehed marru läksid, nagu oleksid isamaalised asjad omakasulised äriasjad või nagu oleksid nad ainult selleks jumalast ilma loodud, et üksteist isiklikult tõrvata ja haavata.
“Et vaimulik rahvas “Postimehe” poolt on, sellest saan ma aru, aga et ka rätsep nendega kaasa sörgib, selle kohta ei mõista ma midagi öelda,” ütles Tiit Taarile.
“Kas rätsep ei tohi oma isamaad õieti armastada ja kas tema ei või tõe ja õiguse eest seista?” küsis Taar, omal paled lõkendasid ja sinised silmad täis lapselikku tõsidust.
Siinkohal arvas joobnud Pearu, et ka tema oskab isamaalikkudele asjadele pisut kaasa rääkida ja sellepärast ütles ta üle laua vastasistuvale rätsepale.
“Kuule, sina kõrvenurga rätsep Taar, mis on kirjas ära seletud hapu kali, sinu tõde on kasukas ja sinu õigus on pükstes. Aga kas sul oli õigus minule, Oru Pearule, rikkale kohaomanikule sihukesi püksa teha – p…etagune ripub põlvekõverduses ja jalad on käies nagu kukel kammitsas? Vasta mulle seda meie saksa isamaa ees, kui sa prosessid tõe ja õiguse nimel, nagu minu kallis nuabrimees, Eespere Andres, kes peab täna oma poja varrusid. Ja meie kõik oleme varrulised, ainult sina, kallis rätsep, oled kontvõeras, sellepärast siis vasta mulle, sest õpetaja ütleb ikka: sina pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte…”
Pearu oleks vististi edasi rääkinud, sest ta ei mõelnudki kuulama jääda, kas rätsep temale vastab või mis ta kostab, aga köster tahtis juttu isamaalikelt asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta.
“Aga kumba käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?”
“Targa peaga pean köstri käsku, purjus peaga õpetaja käsku, sest siis pean ma rätsepale oma punktid kõik viimase ette panema,” vastas Pearu.
“Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,” seletas Hundipalu Tiit, “aga “Postimees” tahab, et oleks aina põrguvalu ja sakste malakas.”
“Armas peremees,” ütles köster, “seda ei taha “Postimees” mitte, tema just hoiatab meid selle eest, on ikka hoiatanud. Ikka tasa ja targu, ainult nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid süsa iseoma ja oma laste pea peale. Kes tuult külvab, lõikab tormi, ütleb tark vanasõna. Aga mina ütlen, et kes vaenu külvab, see lõikab vaeva, ja kes sõda kuulutab, see lõikab verd.”
“Õige, köstriisand, väga õige!” hüüdis Taar.
“Kuule, sina va hapu Taar,” ütles Pearu üle laua, “kui sa nii väga seal karjud, siis mina sind änam omale õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole õigus nõnda karjuda, kui minu püksip…etagune ripub põlvekõverduses.”
Neid sõnu ei pannud teised ega ka rätsep ise tähele, sest tema arvestas praegu rohkem köstriga kui Pearuga. Selleks olid tal oma erilised põhjused. Nimelt oli ta juba ammugi hammast ihunud köstri õmblustöö peale, mida tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord köstriisandale kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord sinna, sest siis oleksid kõik paremad kohad tema käes, mõisaantvärgid ja untsakad, vallakirjutajad ja – talitaja ning peakohtumees. Ainult parun, opman ja õpetaja seisaksid tema riigist väljas, aga need ei tee temale peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.
Just täna oli paras silmapilk, kus rätsep lootis köstriisanda lõnga vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal nagu pisut asja, aga sattus Vargamäel peatama, sest ta sai kuulda, et Ämmasoo rahvas siin. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.
“Oru peremees ähvardab mind mammonaga,” ütles rätsep Pearule, kui see aina kordas, et ta Taari enam õmblema ei võta, “aga minu jalga ega mõtet põle veel kunagi mammon juhtinud, vaid ikka aated ja tõde ning õigus.”
“Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega,” arvas Rava Kustas lõõpivalt, “seda on rikastele vaja.”
“Õige, Kustas!” hüüdis Pearu. “No ütelgu või köstriisand ise, mis teen ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui tema mind kõrtsis k…dest nii valjusti piigistab, et mul silmis mustaks läheb? No ütelge, mis ma teen, tema on ju minust üle?”
Kogu ruum kõmises laiast naerust, mis kostis läbi akna kaugele õuegi. Andres isegi naeris kaasa, kuigi istus köstri kõrval, kes jäi ühes Hundipalu Tiiduga tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.
“Rätsep on ju rikas, sellepärast,” ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel peaaegu magama pidi jääma, suure naeru tõttu aga ergemaks muutus. “Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis.”
“Kas see põle õigusega teenitud või?” küsis rätsep naerjailt.
“Õigusega, ikka õigusega, kuidas siis muidu,” kiitis Rava Kustas. “Aga kui see nõnda edasi läheb, siis saad sa varsti saksaks oma õigusega, ajad sakste asju, õmbled sakstele püksa.”
“Kuule, sina va kalja rätsep, mis on ära seletud Taar, sina oled sakste sabarakk,” ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. “Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.”
“Sul paergugi minu õmmeldud püksid jalas,” ütles rätsep.
Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga omal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus.
“Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!”
Kogu maja oli möirgamist täis. Kõige heledamalt karjus rätsep, kel Pearu püksid peas. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja polnud nad kogu eluajal kuulnud ega näinud: püksid rätsepa peas, sääreotsad lihaliuas ning sülditaldrikus. Naerdi, nii et pisarad jooksid. Andreski ei saanud muidu, kui pidi kaasa naerma, ehk küll tema kui piduperemehe kohus oleks olnud pahandada. Köster kui ka Tiit, vaidluses vastased, olid mõlemad südamepõhjas haavatud, sest nende arvates polnud rumalamat asja, kui et aatemehe pea on majandusmehe pükstes, liiatigi veel ristseil, keset pidulauda, mida alles hiljuti pühendatud jumalasõnaga.
“Armas piduperemees, sa peaksid oma võõraid pisut talitsema,” pöördus köster Andrese poole. Aga Andres ei teadnud, mis vastata, nii et Hundipalu Tiit tarvilikuks arvas tema asemel seletada.
“Köstriisand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta üleaiamees on, siis…”
Sellega oleks võinudki vahejuhtumine lõppeda, aga Pearu istus ju alles püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.
“Vanamoor!” hüüdis Pearu oma eite, kes all laua otsas istus, “mine too mulle kodust omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda paljareisi köstriisandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle selle hapu kalja tehtud.”
Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga