“Ära puutu!” hüüdis Mari, kui Pearu talle läheneda tahtis. “Räägi suuga, mitte kätega.”
Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuest’ ja uuest’ pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui jõudis väikese Andrese juurde, ütles ta.
“Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanamees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina ka veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab ka veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kraavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu…”
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see kuulas nagu sääse pirisemist, ilma et ta vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järele algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta oma arvates unustanud.
“Pearul on vist Jussi hing südame peal,” ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
“Kes teda teab, mis temal südame peal on,” arvas Andres.
“Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.”
“Purjus pea,” lausus Andres.
“Ei tea, kas ainult purjus pea,” kahtles Mari. “Hale süda teisel ikka ka.”
“Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!”
“Ei tea.”
“Mis seal teada,” vastas Andres. “Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kudas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.”
Selle kohta ei öelnud Mari midagi. Natukese aja pärast jatkas Andres.
“Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.”
Mari süda lõi värisema, sest ta tundis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani Sauna-Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.
Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta mõelnud ja mõttes määranud.
“Kõik ju ootavad,” rääkis Andres natukese aja pärast edasi, “et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis… Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.”
“Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma…” kohmas Mari.
“Kes sellest hoolib,” vastas Andres. “Kel siinilmas asja surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.”
Mari ei vastanud, peremees ei jatkanud. Liig värske oli haudadel alles muld, liig värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.
Kevad tuligi, aga siis hakkasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piirilt aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada, tema sulasega riielda või ükskõik missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtuskäimisele hukutada.
Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. Aga rukkilõikuse ajal juhtus ometi niisugune asi, et iga inimene tahes või tahtmata pidi mõistma: Pearu on oma üleaedse vastu kelmistüki teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulga aega, aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega.
Oli nimelt nõnda, et kui Andres ühel ööl keset rukkilõikust kusagilt voorist koju tuli, leidis ta Pearu, kes joobnult vankris magas, hobusega omast rukkist. Seda nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka Sauna-Madise alt ülesse kutsuda ning nõnda neljakesi läksid nad Pearut vaatama. Võis ainuke arvamine olla: Pearu pidi olema meelega hobuse teelt kõrvale juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda, kus ta ei sasinud hobuse ja vankriga niipalju kasvavat rukist, kui lõhkus valmis hakke. Tunnistajate päralejõudmisel norutas hobune keset Eespere rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.
Kui asi kõigil üsna selgeks oli tehtud, saatis Andres üleaedse eide järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi oma silmaga, teab, kel õigus, kel ülekohus. Nõnda see sündiski: teisepere eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda teed koju, omal silmad vett täis, nagu oleks ta surnumatja. Katsus teine vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.
Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu endaga, sest üleaedsed ei rääkinud teineteisega üldse mujal kui kohtukulli ees või kõrtsileti ääres, nii-öelda avalikus paigas. Vargamäel võis vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.
Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud purjus, hobune läinud omapead, tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohus kohe arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.
Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäolikuks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kaasas polnud kedagi teist, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.
Mis aga