„Armastus. Vabadus. Üksindus. Suhete kōan”, 2008
„Loovus. Sisemiste jõudude vallapäästmine”, 2008
„Intuitsioon. Loogikaväline tunnetus”, 2009
„Julgus. Rõõm ohtlikust elust”, 2009
„Meditatsioon. Esmane ja lõplik vabadus”, 2009
„Lähedus. Eneseusaldus ja teiseusaldus”, 2010
„Hingepalsam”, 2010
„Rõõm. Õnn, mis tärkab seestpoolt”, 2010
„Intelligentsus. Loovuse alus tänapäevases maailmas”, 2011
„Küpsus. Vastutus olla sina ise”, 2011
„Teadlikkus. Kuidas elada tasakaalus”, 2012
Loe lisaks:
Autobiography of a Spiritually Incorrect Mystic
The Book of Secrets
Body Mind Balance
India My Love: A Spiritual Journey
Sex Matters
Your Answers Questioned
Art of Tea
Osho Transformation Tarot
Osho Zen Tarot
Tarot in the Spirit of Zen
Tao: The Pathless Path
Zen: The Path of Paradox
Yoga: The Science of the Soul
Audiomaterjalid:
Book of Secrets: Key to Love and Meditation
Osho Meditations on Buddhism
Osho Meditations on Sufism
Osho Meditations on Tantra
Osho Meditations on Tao
Osho Meditations on Yoga
Osho Meditations on Zen
SISSEJUHATUS
Tantra usaldab su keha. Tantra usaldab su meeli. Tantra usaldab su energiat. Tantra usaldab sind – täielikult. Tantra ei eita midagi, ent muudab kõike.
Kuidas selle tantra-visioonini jõuda? Siin on selgitus, kuidas saad end lahti keerata, sissepoole pöörata ning ületada.
Esimene asi on keha. Keha on sinu alus, sinu pinnas, kindel asupaik. Kui sinus keha suhtes vaenu tekitatakse, siis see tähendab su hävitamist, skisofreeniliseks muutmist, õnnetuks tegemist, põrgut. Sa oled keha. Muidugi oled sa rohkemat kui keha, aga see „rohkem” järgneb hiljem. Kõigepealt oled sa keha. Keha on su põhitõde, seepärast ära ole kunagi keha vastu. Kui oled keha vastu, siis lähed vastamisi Jumalaga. Kui oled oma keha vastu lugupidamatu, siis kaotad sideme tegelikkusega, sest su keha on su ühendus, sild. Sinu keha on su tempel.
Tantra õpetab austust, armastust, lugupidamist, tänulikkust keha vastu. Keha on võrratu, see on suurim kõigist saladustest.
Kuid sind on õpetatud keha vastu olema. Vahel satud sa liigselt müstifitseeritud vaimustusse puust, rohelisest puust; mõnikord kuust ja päikesest, vahel lillest – ent iialgi ei satu sa vaimustusse oma kehast. Ent su keha on olemise kõige keerulisem fenomen. Ühelgi lillel ega puul pole nii ilusat keha kui sinul; kuul, päikesel ega tähtedel pole sellist arenenud mehhanismi nagu sinul.
Sind on õpetatud hindama lille, mis on lihtne asi. Sind on õpetatud hindama puud, mis on lihtne asi. Sind on õpetatud hindama isegi kive, kaljusid, mägesid, jõgesid, ent kunagi pole sind õpetatud hindama su oma keha, olema sellest vaimustuses. Jah, see on väga lähedal, seepärast on lihtne seda unustada. Keha on nii endastmõistetav, et seda on kerge eitada. Kuid see on kõige kaunim fenomen.
Lille vaadates öeldakse: „Kui esteetiline!” Ja vaadates mehe või naise kaunist nägu, öeldakse: „See on lihahimu.” Kui lähed puu juurde ja seisad seal ning vaatad oimetuna lille – silmad pärani, meeled pärani, et lasta lille ilu endasse –, siis mõeldakse, et oled poeet, kunstnik või müstik. Ent kui lähed mehe või naise juurde ja lihtsalt seisad suure harduse ja austusega ning vaatad seda naist, silmad pärani ja meeled joomas tema ilu, siis võtab politsei sind kinni. Keegi ei ütle, et sa oled müstik või poeet; keegi ei hinda seda, mida sa teed.
Midagi on valesti. Kui lähed tänaval võõra inimese juurde ja ütled: „Kui ilusad silmad sul on!”, siis tunned piinlikkust, ja tema tunneb samuti piinlikkust. Ta ei suuda sulle aitäh öelda. Tegelikult tunneb ta end solvatuna. Ta tunneb end solvatuna, sest kes sa oled, et end tema isiklikku ellu segada? Kuidas sa julged? Kui lähed ja puudutad puud, siis tunneb puu end õnnelikuna. Aga kui lähed ja puudutad inimest, siis tunneb ta end solvatuna. Mis on siin valesti? Midagi on kohutavalt ja väga sügavalt hävitatud.
Tantra õpetab, et tuleb tagasi võita austus keha vastu, armastus keha vastu. Tantra õpetab suhtuma kehasse kui Jumala kõige suuremasse loomingusse. Tantra on kehareligioon. Muidugi läheb see kaugemale kui keha, aga ei lahku sellest kunagi; see on kehaga seotud. See on ainus religioon, mis on kindlalt maine – sel on juured. Teised religioonid on nagu puud, mille juured pole maas – surnud, surevad, mahl ei liigu nendes. Tantra on väga mahlane, väga elus.
Esimene asi on õppida austust keha vastu, loobuda kogu sellest rumalusest, mida on sulle keha kohta õpetatud. Muidu ei keera sa end kunagi lahti, ei pööra sissepoole ega ületa.
Alusta algusest. Keha on sinu algus.
1. peatükk
„Mahāmudrā laulus” ütleb Tilopa:
„Mahāmudrā on väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid,
aga sinule, Naropa, tõsisele ja truule,
tuleb öelda seda:
Tühjus ei vaja usaldust;
mahāmudrā puhkab eimiskil.
Ilma pingutuseta,
jäädes vabaks ja loomulikuks,
võib ikke murda –
ja saavutada vabanemise.”
Lõplik kogemus pole üldse kogemus, sest kogeja on kadunud. Ja kui teda pole, mida võib siis kogemuse kohta öelda? Kes seda ütleks? Kes sellest jutustaks? Kui subjekti pole, siis kaob ka objekt; kaldad kaovad, ainult kogemustejõgi jääb alles. Teadmine on, aga teadjat pole.
See on olnud kõigi müstikute probleem. Nad jõuavad ülimani, ent ei suuda oma järgijatele sellest jutustada. Nad ei saa sellest jutustada neile, kes tahaksid mõista intellektuaalselt. Nad on saanud sellega üheks. Kogu nende olemus jutustab sellest, aga intellektuaalne edasiandmine pole võimalik. Nad võivad seda teile edasi anda, kui olete valmis vastu võtma; nad võivad lasta sellel teis sündida, kui ka teie seda lubate, olete vastuvõtlikud ja avatud. Kuid sõnad ei kõlba ja sümbolid ei aita; teooriatest ja doktriinidest pole mingit kasu.
See kogemus on selline, et tundub mitte kogemusena, vaid pigem kogemisena. See on protsess ja sel on algus, aga pole lõppu. Sa sisened sellesse, aga ei omanda seda kunagi. See on nagu tilk, mis tilgub ookeani, või ookean ise tilgub tilka. See on sügav ühtesulamine, see on üksolemine – sa lihtsalt sulandud sellesse. Seljataha ei jää midagi, ei ühtki jälge, niisiis – kes sellest räägib? Kes tuleb tagasi selle oru maailma? Kes tuleb tagasi sellesse pimedasse öhe, et teile rääkida?
Kõik müstikud kogu maailmas on alati tundnud end võimetuna seda edasi andma. Osadus on võimalik, suhtlemine mitte. Seda tuleb kohe alguses mõista. Osadus on hoopis teistsugune dimensioon: kaks südant kohtuvad, see on armulugu. Suhtlemine toimub peade vahel; osadus südamete vahel, osadus on tunne. Suhtlemine on teadmine: antakse edasi vaid sõnu, öeldakse vaid sõnu, vaid sõnu võetakse vastu ja saadakse neist aru. Ja sõnad on nii … sõnade loomus on surnud, nii et nende kaudu ei saa midagi elusat edasi anda. Isegi tavalises elus – jätame piirid kõrvale – isegi tavalise kogemise puhul,