„Suurepärane.“
„Suurepärane? Miks? Kuhu te tüürite, prof?“
„Kõik omal ajal, Hugh,“ vastas McCluskey. „Ilm on kohutav ja meil on aega päev otsa. Kus sa oled üldse elanud? Tean, et sa ei ole kodus olnud ja sa ei saanud veeta kolm kuud Loch Maree ääres. Isegi sina poleks üle elanud seda krõbedat külma, mis meil novembris oli.“
„Ah, olen olnud siin ja seal,“ vastas Stanton. „Külalistemajad, hostelid. Natuke väljas maganud. Ringi rännates möödub aeg kiiremini.“
„Aeg möödub, milleni?“
„Kuni ükskord suren, ma arvan.“
„Nii et sa lihtsalt alistud?“
„Millele siin alistuda on? Maailm on kihva keeratud, mul pole selle vastu mingit huvi ja mul ei ole mingit huvi ka enda vastu.“
„Ja mida Cassie sellest arvaks?“
„Cassie ei mõtle millestki. Ta on surnud.“
„Sa oled sõdur, Hugh. Isegi, kui sind minema löödi. Head sõdurid ei anna alla.“
Stanton naeratas. See ei olnud mõtteavaldus, mida neil päevil tihti kuulda võis. Isegi sõjaväes vaadati sellistele vanamoodsatele mõistetele nagu julgus ja au väga kahtlevalt. Ei olnud piisavalt „sisukas“.
Uksele koputati. Hommikusöök oli saabunud.
„Siin see on, Sally,“ ütles üks toidutoojatest, kui professor paberitele alla kirjutas. „Head isu, Sal.“
Stanton polnud kunagi kuulnud, et keegi pöördub McCluskey poole eesnimega, rääkimata sellest, et Sallyst sai lühike Sal.
„Ah jah,“ märkis McCluskey, kui toitlustajad olid lahkunud. „Olen tõesti Sal. Uues kultuurilises egalitarismis puuduvad erandid. Aga naljakas on see, et ükskõik kui palju kordi ka keegi kasutab teise inimese eesnime, rikkad lähevad üha rikkamaks ja vaesed veel vaesemaks ning kedagi tegelikult teised ei huvita. Eks ole tore elu?“
„Kuulge, prof,“ ütles Stanton, võttes vastu vaagna praetud hommikusöögiga, „kas te ütlete mulle juba, miks te palusite mul siia tulla?“
„Püüan, Hugh, aga kui oled mu ära kuulanud, arvan, et nõustud, et see pole selgitamiseks just lihtne asi.“
„Laske aga tulla!“
McCluskey tõstis endale ette veidi peekonit ja muna, mille peale Stantoni jälestuseks mett tilgutas. „Ma teadsin, et algus on keeruline,“ ütles professor, suu toitu täis. „Alustame sellest: kui sa saaksid muuta üht asja ajaloos, kui sul oleks võimalus minna tagasi minevikku, ühte kohta ja ühte aega ning muuta üht asja, kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid?“
„Prof, te teate kuradima hästi, et ma…“
„Hugh, ära mõtle nii isiklikult. Sa ei saa minna tagasi sellele Camdeni tänavale ja takistada oma naist ja lapsi teele astumast. Ma tahan objektiivset, mitte subjektiivset vastust. See ei puuduta sind ega su isiklikku tragöödiat, vaid meid kõiki ja meie globaalset tragöödiat. Inimkonda.“
„Kuradile see inimkond. Ma ei anna kogu sellele meie haisvale kambale rohkem kui paar põlvkonda ja head teed tal minna. Universum on ilma meieta parem.“
„Aga kindlasti pole me lootusetud,“ arvas McCluskey.
„Tõesti?“
„Muidugi mitte. Ükski rass, mis suutis luua Shakespeare’i ja Mozarti, pole lootusetu. Oleme lihtsalt kaotanud oma tee, see on kõik. Aga mis siis, kui sa saaksid anda meile võimaluse paremini teha? Ainult ühe võimaluse. Üheainsa käigu selles suures ajaloo mängus. Milline on sinu parim pakkumine? Mis oli sinu arvates suurim viga maailma ajaloos, ja asjale lähemale minnes, millise ühe asja sa teeksid, et seda ära hoida?“
„Kogu inimkonna ajalugu on olnud katastroof,“ oli Stanton järeleandmatu. „Kui tahta seda parandada, tuleks minna tagasi sadu tuhandeid aastat ja lasta maha esimene ahv, kes üritab püsti tõusta ja kahel jalal kõndida.“
„See pole piisavalt hea. Ma ei nõustu laiskade apokalüptiliste põgenemisteedega. Tahan korralikku vastust, mis on faktidega põhjendatud.“
„Tunnete oma tudengitest puudust, prof?“ küsis Stanton. „Ei oska puhata ilma oma mis-siis-kuideta?“
„Kas soovid mängida?“
„Mitte eriti. Mul pole mängutuju.“
„Sul pole üldse mingit tuju. Ütlesid, et sa lihtsalt otsid ajaviidet, kuni sured, nii et sul pole kindla peale midagi paremat teha. Veelgi enam, on jõulud ja väljas miinus kümme kraadi. Miks mitte mulle heameelt teha? Söö kõht täis. Võta veel konjakit ja tee teene üksildasele vanamoorile, kes otsis seltsi ja teadis, et sa oled vaba, sest oled veel üksildasem kui tema.“
Stanton vaatas veel korra aknast välja. Suur torm kogus tuure ja isegi mehele, kes ei hoolinud, kas ta elab või sureb, oli jõuluõhtu kusagil hostelis ebameeldiv väljavaade. McCluskey elutuba oli soe ja täis troosti pakkuvaid asju, mis pärinesid ajast, kui tema või Cassie või lapsed polnud veel sündinudki. Raamatud, pildid, antiikesemed. Ta sulges silmad ning rüüpas tee ja konjaki segu. Ta oli vist juba veidi purjus. Aga see oli omamoodi mõnus olek, esimene alkoholiuim, mida ta nautis pärast seda, kui…
Ta ajas selle mõtte peast minema ja keskendus McCluskeyle.
„Hea küll, prof,“ ütles ta, „jõulude pärast.“
„Siis mängime!“ ütles professor McCluskey ja hakkas kokku lööma oma kollaseid nikotiinist peitsitud käsi. „Tule lagedale. Parim pakkumine. Mis oli inimkonna suurim viga? Selle kõige hullem katastroof?“
Nagu tellimise peale kostis akna tagant murettekitavat krabinat ja raskete raheterade iil plaksatas vastu klaasi, ähvardades selle purustada. Mõlemad pöörasid pead ja vaatasid, kuidas klaaskuulide suurused jäised terad põrkasid üles aknalaualt, mis õnneks oli tugevdatud selle vastu, mis oli saanud juba tavaliseks nähtuseks.
„Noh, siin ongi vastus, ma arvan,“ ütles Stanton. „Kliimamuutus. Päris suur, eks ole? Maavärinad, tsunamid, põuad, üleujutused, tornaadod, neetud mini-jääajad. Golfi hoovus keeratakse kinni ja äkki saab Ida-Sussexist Põhja-Kanada. Veel paar aastat ikaldust ja kogu maailm sureb peaaegu kindlasti nälga.“
„Kliimamuutus on tagajärg, Hugh,“ vastas professor McCluskey tõsiselt. „Ülemaailmse soojenemise tagajärg, mis on ise samuti tagajärg. Süsiniku põlemise tagajärg, mis muu hulgas käivitab meie autosid. Kas sa ei leiutaks enam autosid?“
„Kindlasti teeksin seda, prof, ma olen bensiiniautode hull, te teate seda. Arvan, et ideaalselt häälestatud V8 mootor on iga kell väärt paari jäämäge.“
„Siis keskkütet? Külmutatud toitu? Inkubaatoreid enneaegsetele? Trepitõstukeid invaliididele? Me tavaliselt ei mõtle neile asjadele kui katastroofidele, ega? Aga need kõik aitavad kaasa globaalsele soojenemisele. Kas peaksime neist loobuma?“
Stantonil tekkis tuttav tunne, mida ta polnud tundnud sellest ajast saadik, kui ta oli 21-aastane: tunne, et professor McCluskey on temast üle.
„Noh, see on küsimus mõõtmest, jah?“ ütles ta, üritades enesekindlaks jääda. „Loomulikult on kõigest palju kasu, kuid fakt on see, et alates tööstusrevolutsioonist…“
„Kas sa nimetad seda katastroofiks?“ katkestas McCluskey, lustlikult end kehitades. „Kas sa hoiaksid selle ära? Selle, mis tõi tervist ja küllust mustmiljonile inimesele? Odav toit, odavad riided, odav elekter. Selline mugavus kogu elanikkonnale, mida varem ei olnud isegi kuningad tunda saanud? Lisaks sellele, sa ei saanuks seda vältida, isegi kui tahaksid. Tööstusrevolutsioon ei olnud üks sündmus, see oli paljud teaduslikud ja tehnoloogilised läbimurded