„Ei!” ütles Julian ning ajas end jalule. „Mark…”
„Minuga ei juhtu midagi, Jules,” lausus Mark rahustavalt naeratades; juba oli tal mõlemas käes pistoda. Mark oli väle ja osav noaviskaja ning tabas alati eksimatult märki. „Jää Emma juurde,” ütles ta, noogutas neile mõlemale ja lahkus Katerina kannul; treeninguruumi uks vajus nende järel kinni.
Jules nihkus Emma poole, poetas käe talle pihku ja aitas ta jalule; tüdruk oleks tahtnud teha märkuse, et temaga on kõik korras ning ta suudab ise püsti seista, aga loobus sellest mõttest. Ta sai aru, kui tähtis on tunda, et teed midagi, olgu või pisinatukegi, et aidata. Alt kostis korraga uus karjatus, oli kuulda klaasi purunemist. Emma tõttas üle toa kaksikute juurde; nood olid tardunud paigale nagu väikesed raidkujud. Livvy oli näost tuhakarva; Ty hoidis tal kramplikult särgist kinni.
„Kõik saab korda,” lausus Jules ja asetas käe venna õblukeste abaluude vahele. „Ükskõik mis see ka poleks…”
„Sul pole aimugi, mis see on,” vastas Ty lühidalt ja selgelt. „Sa ei saa öelda, et kõik saab korda. Sa ei tea.”
Kostis uus heli. See oli koledam kui karjatus. Õõvastav ulgumine – metsik ja tige. Libahundid, mõtles Emma jahmunult, aga libahundi ulgu oli ta varem kuulnud; see siin oli midagi sootuks hämaramat ja julmemat.
Livvy tõmbus Ty õla vastas kössi. Tõstnud oma väikse valge näo, libistas poisike pilgu üle Emma ja peatas selle Julianil. „Kui me end siin peidame,” lausus Ty, „ning too seal, kes ta ka ei oleks, leiab meid ja teeb meie õele halba, on see sinu süü.”
Livvy oli surunud näo vastu venda; Ty oli rääkinud vaikselt, aga Emmal polnud kahtlust, et tal oli öelduga tõsi taga. Nii hirmuäratavalt terava mõistusega, kummaline ja teiste inimeste suhtes ükskõikne kui Ty ka poleks olnud, kaksikõest oli ta lahutamatu. Kui Livvy oli haige, magas Ty tema voodijalutsis, ja kui tüdrukul oli väikegi kriim, sattus ta paanikasse; sama kehtis ka ümberpöördult.
Emma nägi Juliani näost, et tolles sõdivad vastandlikud tunded; poiss küsis pilguga temalt nõu ja ta noogutas vaevumärgatavalt. Mõte, et nad peaksid jääma treeninguruumi ning ootama, kuni too, kes oli teinud niisugust häält, nendeni jõuab, tekitas tunde, nagu ähvardaks tal nahk luudelt maha kooruda.
Julian marssis üle toa ning tuli tagasi, kaasas ettepainutatud otstega amb ja kaks pistoda. „Sa pead nüüd Livvyst lahti laskma, Ty,” ütles ta ning hetke pärast tõmbusid kaksikud teineteisest eemale. Jules pistis ühe pistoda pihku Livvyle ja pakkus teist Tiberiusele, kes silmitses relva, nagu oleks see midagi seninägematut. „Ty,” kordas Jules, lastes käel alla vajuda. „Miks sa endale mesilased tuppa viisid? Mis sulle nende juures meeldib?”
Ty ei vastanud.
„Sulle meeldib see, kuidas nad ühiselt tööd teevad, eks?” lausus Julian. „Noh, nüüd peame ka meie üheskoos tegutsema. Me katsume pääseda kabinetti ja helistada sealt Klaavile. Teeme hädaabikõne. Et nad saadaksid siia abiväge, kes meid kaitseks.”
Ty sirutas käe pistoda järele ja noogutas lühidalt. „Mina oleksin soovitanud sedasama, kui Mark ja Katerina oleksid mind kuulanud.”
„Oleks jah,” kinnitas Livvy. Tüdruk oli võtnud pistoda vastu märksa enesekindlamalt kui Ty ja hoidis seda nõnda, nagu teaks, kuidas sellega ringi käiakse. „Just see plaan Tyl oligi.”
„Nüüd peame olema väga vaiksed,” ütles Jules. „Teie kaks tulete minuga koos kabinetti.” Ta tõstis pilgu ja vaatas Emmale silma. „Emma läheb võtab Tavvy ja Dru ning kabinetis saame kokku. Sobib?”
Emma süda tegi rinnus hüppe ja vajus kivina alla nagu sukelduv merelind. Octavius – Tavvy, pisipõnn, kõigest kahene. Ja Dru, kaheksane, liiga noor, et alustada treeninguid. Muidugi pidi keegi minema nende mõlema järele. Ja Julesi silmades oli palve.
„Jah,” vastas ta. „Just seda ma teengi.”
Cortana oli Emmal rihmaga seljas, käes hoidis ta viskenuga. Tüdruk arvas end tundvat, kuidas metall tal südamelöökide taktis läbi soonte pulseerib, kui ta, selg vastu seina, mööda Instituudi koridori edasi hiilis. Iga natukese aja tagant jõudis ta aknani, kust avanes õrritavalt kaunis vaade sinisele merele, rohelistele mägedele ja rahulikele valgetele pilvedele. Tüdruk mõtles vanematele, kes viibisid kusagil rannas, ilma et neil olnuks vähimatki aimu, mis toimub Instituudis. Emma soovis, et ema ja isa oleksid seal, ning oli samal ajal rõõmus, et neid pole. Vähemasti polnud nende elu ohus.
Nüüd oli tüdruk jõudnud Instituudi sellesse ossa, mis oli talle kõige tuttavam: perekonna eluruumidesse. Ta lipsas mööda Heleni tühjast magamistoast, kus rõivad olid kokku pakitud ja ainult voodikate kogus tolmu. Selja taha jäid Juliani peensusteni tuttav magamistuba, kus Emma Instituuti ööbima jäädes tuhat korda oli maganud, ja Marki tuba, mille uks oli kindlalt suletud. Siis tuli härra Blackthorni tuba ja selle kõrval oligi lastetuba. Emma kogus ennast ja lükkas ukse õlaga lahti.
Pildist, mis avanes väikeses siniseks värvitud ruumis, läksid Emmal silmad suureks. Tavvy oli oma voodikeses ja hoidis väikeste kätega kõvasti pulkadest kinni, põsed nutust tulipunased. Drusilla seisis voodi ees, käes mõõk – Ingel ise teadis, kust ta selle oli saanud –, mille teravik oli suunatud Emmale. Dru käsi värises nii kõvasti, et mõõga ots hüples siia-sinna; patsid turritasid pontsaka näo ümber kahele poole, aga tema Blackthorni silmadest vaatas vastu raudne otsusekindlus: proovige ainult mu venda puutuda.
„Dru,” lausus Emma nii leebelt kui suutis. „Dru, see olen mina. Jules saatis mu teie järele.”
Dru laskis mõõgal kolksatades põrandale langeda ja puhkes nutma. Emma astus temast mööda, haaras vaba käega voodist lapse ja vinnas puusale. Tavvy oli oma vanuse kohta väike, aga kaalus ometi ligi kümme kilo; tüdruk krimpsutas nägu, kui põngerjas tal juustest kinni haaras.
„Memma,” ütles poiss.
„Kuss.” Emma suudles teda pealaele. Laps lõhnas beebipuudri ja nutmise järele. „Dru, hoia mul vööst kinni, eks? Me läheme kabinetti. Seal oleme ohutus kohas.”
Dru võttis oma väikeste kätega Emma relvavööst kinni; ta ei nutnud enam. Varjuküttidel ei sobinud palju nutta, olgu nad pealegi kõigest kaheksased.
Emma astus ees koridori. All olid hääled nüüd jubedamad kui enne.
Sealt kostis ikka röökimist, madalat ulvamist, puruneva klaasi klirinat ja puidu raginat. Tavvyt enda vastu surudes hiilis Emma edasi, sosistades ikka ja jälle, et kõik on hästi ja temaga ei juhtu midagi halba. Siin oli rohkem aknaid ja neist armutult sisse paistev päike tegi tüdruku silmad peaaegu pimedaks.
Emma pidi olema hirmust ja päikesest pimestatud, millegi muuga ei saanud seletada, miks ta korraga valele poole läks. Tüdruk pööras ühte koridori ning selle asemel et leida end hallist, kuhu oli lootnud jõuda, nägi ta ühtäkki enda ees laia treppi, mis viis alla fuajeesse ja Instituudi sissepääsu, suure kahe poolega ukseni.
Fuajee oli täis varjukütte. Mõnes, neis, kes kandsid musta, tundis Emma ära Los Angelese Konklaavi nefilimid; teised olid punastes rõivastes. Varem rivina seisnud kujude asemel katsid põrandat nende tükid ja tolm. Suur aken, millest avanes vaade merele, oli sisse löödud ning igal pool võis näha klaasikilde ja verd.
Emma tundis, kuidas tal sees keerama hakkab. Keset fuajeed seisis veripunaseid riideid kandev pikk mees. Tal olid heleblondid, peaaegu valged juuksed ning tema nägu oli nagu marmorist raiutud Razielil, ainult et selles ei olnud kübetki halastust. Mehe silmad olid süsimustad; ühes käes hoidis ta tähemustriga ehitud mõõka, teises küütlevast adamas’est karikat.
Karikat nähes hakkas Emmale midagi meenuma. Täiskasvanutele ei meeldinud noorte varjuküttide juuresolekul poliitikast rääkida, aga ometi teadis ta, et Valentine Morgensterni poeg oli võtnud endale uue nime ja vandunud Klaavile kättemaksu. Tüdruk teadis sedagi, et ta oli teinud karika, mis oli Ingli karika vastand ning muutis varjukütid kurjadeks deemonlikeks olenditeks. Ta oli kuulnud