„Stucks, tean, ma tunnen teda.”
„Ta rääkis mulle nendest…”
„Sinise Vihiku poistest, tean. Sa võid meie peale loota, Nick, meil on kõik kontrolli all. Me tahame Amyt üles leida sama palju nagu sinagi.”
„Okei, ee, aitäh.”
Õiglasest raevust tühjaks lastud nagu õhupall heeliumist, kulistasin alla hiigelsuure topsitäie kohvi ja sõitsin mulle määratud alale. Täna pärastlõunal oli kavas kammida läbi kolm piirkonda: Gully paadisadam (uue nimega Koht, Kus Nick Veetis Kadumise Hommiku, Ilma Et Keegi Oleks Teda Seal Näinud), Miller Creeki mets (mis polnud tegelikult oma nime vääriline, puude tagant paistsid kiirtoidukohad kaugele ära), ja Wolky park, looduskaunis koht matkaradadega, kus sai ka ratsutamas käia. Mina pidin minema Wolky parki.
Kui ma kohale jõudsin, jagas kohalik politseinik juhtnööre umbes tosinale vabatahtlikule. Kõigil neil olid liiga kitsad šortsid ja jämedad jalad, päikseprillid ja mütsid, ninad tsinkoksiid-salviga valgeks värvitud. Nagu nad oleksid kogunenud suvelaagri avamisele.
Kaks kohalikku telekanalit olid saatnud välja oma kaamerarühmad. Nädalavahetusel pärast neljandat juulit topivad nad Amy kadumise osariigi laadatralli ja grilliorgiate vahele. Üks algaja reporter pirises sääsena mul kõrva ääres ja torkis mind jaburate küsimustega, mina tõmbusin muidugi pingule kui pillikeel ja mõjusin ebaloomulikult, „mureliku abikaasa” mask ähvardas iga hetk maha libiseda. Tuul kandis mu sõõrmeisse hobusesõnniku lehka.
Õige pea kadusid reporterid vabatahtlike sabas sörkides matkaradadele. (Mis ajakirjanik see selline on, kes satub kokku otsitava ülimalt kahtlase abikaasaga – ainult vajuta õigele nupule ja mees laguneb koost – ja jätab võimaluse kasutamata? Vilets madalapalgaline ajakirjanik, kes on suutnud mingi ime läbi oma koha säilitada, samal ajal kui temast paremad ametivennad löödi minema.) Noor vormiriides konstaabel käskis mul seista kohas, kust sai alguse mitu matkarada – vaat just seal, selle teadetetahvli juures, kus ammu aegunud kuulutuste kõrval rippus nüüd Amy otsimise lendleht, minu naise nägu suures plaanis. Ta oli mind terve päeva jälitanud, tema pilk jälgis mind kõikjal.
„Mis ma siin teen?” küsisin politseinikult. „Seisan paigal nagu mingi tolgus. Ma pean ometi midagi tegema.” Kusagilt metsast kostis hobuse kaeblik hirnatus.
„Me tõesti vajame teid just siia seisma, Nick. Teie ülesanne on vabatahtlikud sõbralikult vastu võtta ja neid innustada,” seletas ta oranžile termosele osutades. „Pakkuge neile vett juua. Ja saatke kõik, kes tulevad, lihtsalt minu juurde.” Ta keeras ringi ja kõndis tallide poole. Mul tekkis kahtlus, et nad hoidsid mind võimalikust kuriteopaigast meelega eemal. Ma polnud päris kindel, mida see pidi tähendama.
Kuni ma seal kasutult seisin ja mõttetult termost näperdasin, keeras platsile teistest maha jäänud sportauto, läikivpunane nagu küünelakk. Autost ronisid välja peastaabis nähtud üle neljakümnesed naised. Neist kõige ilusam, see, kelle Boney oli tembeldanud hullunud fänniks, kogus oma juuksed kokku ja tõstis üles, et sõbranna saaks ta kaelale putukatõrjet pritsida. Fännitar vehkis graatsiliselt vaba käega keemiapilve laiali. Ta piilus mind vargsi silmanurgast. Eemaldus siis teistest, laskis juustel vabalt õlgadele langeda ja tippis minu poole, näol kaastundest nõretav mul on nii kohutavalt kahju naeratus. Suured pruunid koerasilmad, roosa pluus lõppes täpselt hästiistuvate valgete šortside kohal. Kõrge kontsaga rihmikud, lokitud juuksed, kullast rõngad kõrvas. Just selline varustus, mõtlesin mina, millega ei minda matkarajale.
Palun, proua, ärge tulge minuga rääkima.
„Tere, Nick, mina olen Shawna Kelly. Mul on nii kohutavalt kahju.”
Ta hääl oli tarbetult vali, natuke hirnuv nagu seksikal nõiutud eeslil. Ta sirutas mulle käe ja mind tabas paanikasööst, kui ma märkasin Shawna sõbrannasid matkarajale keeramas, meie kahe nagu armastajapaari poole vandeseltslaslikke pilke heites.
Pakkusin talle, mis mul pakkuda oli: tänusõnu, joogivett ja oma kokutavat kohmetust. Shawna ei mõelnudki lahkuda, kuigi ma vahtisin temast mööda sinna, kuhu oli kadunud ülejäänud seltskond.
„Loodan, et teil on sõpru ja sugulasi, kes teid sel raskel ajal toetavad, Nick,” ütles Shawna parmu surnuks lajatades. „Mehed ei taipa ju ise enda eest hoolitseda. Peaksite lohutuseks midagi head sööma.”
„Oleme söönud peamiselt liha- ja vorstilõike, teate küll, et oleks kohe võtta.” Tundsin ikka veel kurgulaes salaami maitset, vürtsikad gaasid kerkisid vägisi suhu. Taipasin järsku, et ma polnud vahepeal üldse hambaid pesnud.
„Oi, vaene mees. Tõesti, lihalõigud, nii ei lähe.” Ta raputas pead, kullast rõngad helkisid päikeses. „Te nõrkete ju niimoodi päris ära. Teie õnneks oskan mina küpsetada lihtsalt taevalikku kanapirukat. Teate, mis? Ma teen teile ühe ja toon selle homme peastaapi. Torkate ainult mikrosse, kui tahate korralikku sooja toitu süüa.”
„Mis te nüüd, ärge tehke endale tüli, ausõna. Seda pole vaja. Tõsiselt.”
„Te tunnete ennast palju paremini, kui olete kõhu täis söönud,” ütles Shawna ja patsutas mu käsivart.
Vaikus. Ta katsetas uue nurga alt.
„Ma väga loodan, et kõigel sellel pole pistmist meie… kodutute probleemiga,” alustas ta. „No tõesti, ma olen juba nii palju kaebusi esitanud. Eelmisel kuul tungis üks hulgus minu aeda. Mu liikumisele reageeriv häiresüsteem andis märku, piilusin välja ja seal ta oli, põlvili mulla peal, õgimas minu tomateid. Järas neid nagu õunu, terve nägu ja särk olid mahlast ja seemnetest punased. Läksin teda minema peletama, aga ta krabas veel oma kakskümmend tomatit kaasa, enne kui ära jooksis. Need Sinise Vihiku tüübid olid nagunii üks armetu vennaskond. Neil polegi muid oskusi.”
Tundsin Sinise Vihiku vennaskonnaga ootamatut hingesugulust, kujutasin elavalt ette, kuidas ma lähen nende armetusse laagrisse, lehvitan igaks juhuks valget lippu: Ma olen teie vend, töötasin teiega samas valdkonnas. Arvutid jätsid minu samamoodi töötuks.
„Ärge nüüd ainult öelge, et te olete liiga noor mäletamaks siniseid vihikuid, Nick,” vatras Shawna. Ta tonksas mulle ribidesse, nii et ma peaaegu õhku hüppasin.
„Olen tõesti nii vana, et ei mäletanud siniseid vihikuid enne, kui teie neist juttu tegite.”
Shawna naeris. „No kui vana siis – kolmkümmend üks, kolmkümmend kaks?”
„Rohkem nagu kolmkümmend neli.”
„Poisike alles.”
Samal hetkel ilmus vaatevälja energiliste vanaprouade kolmik, nad trampsid reipalt meie poole, üks oli ametis oma mobiiliga, kõigil jalas ketsid ja seljas aiatööks sobivad seelikud ja käisteta golfisärgid, mis paljastasid lõtvunud käsivarred. Nad noogutasid mulle aupaklikult ja heitsid Shawnale kõõrdpilke. Me seisime seal nagu aiapidu korraldav paarike. See jättis täiesti sobimatu mulje.
Palun, Shawna, mine juba ära, ütlesin mõttes.
„Tõesti, need kodutud hulgused, nad võivad kergesti agressiivseks muutuda, käituda naistega ähvardavalt,” ütles Shawna. „Mainisin seda uurija Boneyle, aga mul on tunne, nagu tal oleks midagi minu vastu.”
„Miks te nii arvate?” Teadsin juba, mida ta vastab, ilusatel naistel on ikka sama mantra.
„Ma ei meeldi eriti naistele.” Ta kehitas õlgu. „Mis parata. Kas Amyl oli – on meie linnas palju sõpru?”
Mõned naised – mu ema sõbrad ja Go sõbrad – olid kutsunud Amyt raamatuklubisse ja Amway õhtutele ja naisteõhtutele Chili restorani. Amy enamasti ei läinud, nagu oli arvata, ja seal, kuhu ta mõnikord siiski läks, talle kindlasti ei meeldinud. „Me tellisime hunnikute viisi mingeid praetud snäkke ja jõime jäätisekokteili.”
Shawna jälgis mind, tahtis vist kuulda midagi Amy kohta, tahtis olla minu naisega ühest mastist, kuigi Amy oleks teda jälestanud.
„Kardan,