„Hüva,” venitas Simon. „Aga miks just mina?”
„Oled Valguses Kõndija. Teised saavad kaitsta mind öösel, aga sina oled suuteline tegema seda päeval, kui suurem osa meietaolisi on abitud. Pealegi on sul Kaini märk. Kui seisad minu ja tema vahel, ei julge ta mind rünnata.”
„See kõik on tõsi, ainult et ma ei tee seda.”
Raphaeli näole ilmus jahmunud ilme. „Miks siis?”
Sõnad lausa tulvasid Simonil üle huulte. „Nalja teed või? Sellest ajast peale kui minust sai vampiir, pole sa minu heaks kõige vähematki teinud. Selle asemel oled pugenud nahast välja, et muuta mul elu kibedaks, teha mulle lõpp. Niisiis – kui tahad, et ütleksin seda vampiiride keeles –, mu isand, teie vasallile valmistab suurt rõõmu öelda teile praegu: kurat võtaks, ei.”
„Ei ole mõistlik teha minust endale vaenlast, Valguses Kõndija. Sõpradena…”
Simon puhkes naerma, nagu ei usuks ta oma kõrvu. „Pea’nd pea. Kas meie vahel on valitsenud sõprus? See oli siis sõprus?”
Raphaeli kihvad tungisid esile. Simon pidi tõdema, et teine on tõepoolest väga vihane. „Ma tean, miks sa mulle ära ütled, Valguses Kõndija: põhjus ei peitu sugugi selles, nagu oleksin su hüljanud, räägi mida tahad. Oled sidunud end nii tihedalt varjuküttidega, et arvad, nagu kuuluksid ka ise nende sekka. Olen näinud sind nefilimide seltsis. Selle asemel et käia nagu kord ja kohus öösiti jahil, veedad oma ööd Valentine’i tütrega. Sa elad libahundi katuse all. Teed vampiiridele häbi.”
„Kas see on töövestlustel su tavaline käitumismaneer?”
Raphael paljastas hambad. „Pead otsustama, kas oled vampiir või varjukütt, Valguses Kõndija.”
„Sellisel juhul valin varjuküti. Vampiirid, niipalju kui mina neid tunnen, on enamasti vereimejad. Sõnademäng polnud ette kavatsetud.”
Raphael tõusis. „Teed ränga vea.”
„Ma juba ütlesin sulle…”
Pealik tõstis käe ega lasknud tal edasi rääkida. „Tulemas on suur pimedus. Üle maakera sööstab hävitav tuli ja kui see taandub, pole siin sinu kallitest varjuküttidest enam jälgegi. Meie, Öö Lapsed, jääme ellu, sest tegutseme pimeduses. Aga kui sina keeldud tunnistamast, kes oled, siis jääd hävingule jalgu ning keegi ei liiguta sõrmegi, et sind aidata.”
Loomusunniliselt tõstis Simon käe ja puudutas laubal olevat märki.
Raphael naeris hääletult. „Ah jaa, sul on Ingli põletusmärk. Pimeduseajastul hävivad isegi inglid. Nende vägi ei suuda sind päästa. Ja hakka aegsasti palveid lugema, Valguses Kõndija, et su märk enne sõja puhkemist ei kaoks. Sest kui see peaks juhtuma, võtavad vaenlased end järjekorda, et sind tappa. Ja kõige ees seisan selles järjekorras mina.”
Clary oli lamanud selili Magnuse sohval juba pikka aega. Ta oli kuulnud ema mööda koridori tulemas, teise magamistuppa astumas ja ust sulgemas. Läbi oma toa ukse kuulis tüdruk Magnust ja Alecit vaikselt elutoas vestlemas. Ta arvas, et suudab ära oodata, kuni nad magama lähevad – Aleci jutu järgi oli Magnus ruunidele tõlgendust otsides kogu öö üleval olnud –, aga ehkki Vend Zachariah näis olevat nende tähenduse teada saanud, ei pruukinud nood kaks nii pea jutuajamist lõpetada.
Clary ajas end voodis istukile – tema kõrval põõnav Esimees Mäu tõi läbi une kuuldavale sumbunud protestihäälitsuse – ja sobras seljakotis. Tüdruk tõmbas sealt välja läbipaistva plastkarbi ning tegi selle lahti. Karbis olid Prismacolori pliiatsid, paar kriiti ja… stele.
Tüdruk tõusis ja libistas stele jopetasku. Võtnud laualt telefoni, toksis ta sellesse sõnumi KOHTUME TAKIS. Ta vaatas, kuidas sõnum teele läks, torkas telefoni teksataskusse ja kogus ennast pisut.
See polnud Magnuse suhtes aus, Clary teadis seda. Sorts oli lubanud emale, et valvab tema järele, ning niiviisi korterist välja hiilida oli alatu tegu. Aga tema ise oli hoidnud suu kinni. Ta polnud andnud ühtki lubadust. Ning pealegi oli asi Jace’is.
Sa teeksid kõik, et teda päästa. Ükskõik mis hinda sul ka ei tuleks selle eest maksta, ükskõik mida sa põrgule ja taevale ka pandiks ei annaks – kas pole nõnda?
Clary võttis välja stele, asetas selle otsa oranžile seinale ning hakkas joonistama portaali.
Jordani äratas sügavast unest vali koppimine. Ainsa hetkega oli ta istukil ja veeretas end üle voodiserva põrandale. Praetor Lupuse aastatepikkused treeningud olid andnud talle kiired refleksid ja muutnud noormehe une kergeks. Terav nägemis- ja haistmismeel lülitusid sisse ja ütlesid talle, et toas ei ole kedagi – ainult kuuvalgus sillerdas tema jalge ees põrandal nagu veeloik.
Siis kuulis ta uuesti koppimist ja teadis, mis see on: keegi koputas korteri uksele. Harjunud magama aluspükstega, tõmbas ta kähku teksad jalga ja T-särgi selga, tõukas oma toa ukse lahti ja marssis esikusse. Kui mingi lakku täis kolledžinolkide kamp lõbustab end sellega, et käib kõigi uste peale koputamas, tuleb neil tegemist teha väga vihase libahundiga.
Jordan jõudis ukse juurde… ja jäi seisma. Noormehe silme ette kerkis taas seesama pilt, mis oli piinanud teda tundide kaupa, enne kui tal õnnestus viimaks uinuda: dokid… Maia, kes jookseb tema juurest minema. Ilme, mis oli olnud tüdruku näol, kui ta end tema käte vahelt lahti kiskus. Jordan oli tegutsenud liiga tormakalt, ta teadis seda; oli nõudnud tüdrukult liiga palju, liiga ruttu. Tõenäoliselt oli ta viimsegi võimaluse maha mänginud. Kui nüüd ainult… kui Maia polnud ehk siiski ümber mõelnud. Mingil ajal oligi nende suhe koosnenud kirglikust tülitsemisest ja niisama kirglikust leppimisest.
Südame vasardades lükkas noormees ukse lahti. Ja pilgutas jahmunult silmi. Lävel seisis Isabelle Lightwood; neiu pikad mustad läikivad juuksed langesid peaaegu vööni. Isabelle kandis põlvini ulatuvaid musti seemisnahast saapaid, liibuvaid teksasid ja punast siidpluusi; punane ripats, mida neiu alati kaelas kandis, sädeles tumedalt.
„Isabelle?” Jordani üllatus – küllap koguni pettumus, kahtlustas poiss – ei saanud jääda Isabelle’ile märkamatuks.
„Nojah, ega minagi õigupoolest sinu juurde tulnud,” lausus tüdruk, lipsas Jordanist mööda ja astus korterisse. Temast õhkus varjuküti hõngu – midagi, mis meenutas päikeses soojenenud klaasi – ja selle tagant tüdruku roosilõhnalist parfüümi. „Otsin Simonit.”
Jordan kissitas silmi. „Kell kaks öösel?”
Isabelle kehitas õlgu. „Ta on vampiir.”
„Aga mina ei ole.”
„Ooooo?” Neiu punased huuled tõmbusid naerule. „Kas ajasin su üles?” Isabelle sirutas käe, napsas Jordani teksade ülemise nööbi lahti ja libistas küünega üle tema lameda kõhu. Noormehe lihased nõksatasid. Ei saanud salata: Izzy oli ilus. Samal ajal oli ta pisut hirmuäratav. Jordani peast vilksatas läbi mõte, kuidas Simoni-sugune tagasihoidlik poiss niisuguse tüdrukuga toime tuleb. „Äkki paned kõik püksinööbid kinni? Kenad alukad muide.” Tüdruk läks Jordanist mööda ja seadis sammud Simoni toa poole. Jordan järgnes talle, nööpides käigu pealt teksasid ja pomisedes endamisi, et tantsivad pingviinid on meeste aluspesul täitsa levinud muster.
Isabelle pistis pea Simoni ukse vahelt sisse. „Teda polegi.” Neiu lõi ukse kinni, nõjatus vastu seina ja vaatas Jordani poole. „Kas ei öelnud sa, et kell on kaks öösel?”
„Jah. Ta on arvatavasti Clary juures. Viimasel ajal ööbib ta sageli seal.”
Isabelle hammustas huulde. „Õige küll. Muidugi.”
Jordanil hakkas tekkima tuttavlik tunne, et ta on öelnud midagi sobimatut, aga ei tea, mida nimelt. „Kas on mingi põhjus, miks sa siia tulid? Selles mõttes et kas midagi on juhtunud? Kas midagi on halvasti?”
„Et