„Mamps,” keelas Clary, ehmunud ema hääles kostvast kibedusest.
Aga Jocelyni pilk oli kiindunud Vend Zachariah’sse. „Ütlesid, et ükski relv siin ilmas ei suuda neist kahest haavata ainult ühte,” lausus ta. „Ükski relv, mida sina tunned…”
Magnusel lõid korraga silmad hiilgama nagu valgusvihku sattunud kassil. „Sa tahad öelda, et…”
„Raudsed Õed,” lausus Jocelyn. „Nemad teavad kõike, mis puutub relvadesse. Võib-olla oskavad nad pakkuda mingi lahenduse.”
Clary teadis, et Raudsed Õed on Vaikivate Vendade sõsarsekt; erinevalt Vendadest ei olnud neil huuled ja silmalaud kokku õmmeldud, kuid nad elasid peaaegu täielikus üksinduses ühes kindluses, mille asukoht oli teadmata. Õed ei olnud sõdalased, vaid meistrid, kelle kätes sündisid relvad – steled ja seeravinoad, millest sõltus varjuküttide elu. Oli ruune, mida suutsid graveerida üksnes nemad, ning ainult Õed valdasid saladust, kuidas vormida hõbevalgest ainest, adamas’est deemonitorne, stelesid ja nõiavalguse ruunikive. Nad lahkusid harva oma kindlusest; nad ei käinud nõukogu koosolekutel ega tõstnud jalgagi Alicantesse.
See on võimalik, vastas Vend Zachariah pärast pikka vaikimist.
„Kui oleks võimalik Sebastian tappa, kui leiduks relv, mis surmaks tema, kuid jätaks Jace’i ellu, kas tähendaks see siis, et Jace saab tema mõju alt vabaks?” küsis Clary.
Järgnes veel pikem vaikus. Jah, sõnas Vend Zachariah siis. Just nõnda see tõenäoliselt sünniks.
„Sellisel juhul peame minema Raudsete Õdede jutule.” Väsimus lasus Claryl nagu raske keep, muutis tinaseks tema laud, tekitas suhu hapuka maitse. Et silmi klaarida, hõõrus tüdruk neid rusikatega. „Kohe praegu.”
„Mina ei saa tulla,” lausus Magnus. „Adamanti tsitadelli pääsevad ainult naissoost varjukütid.”
„Ja sina ei lähe samuti,” ütles Jocelyn Claryle oma kõige rangemal ma-ei-luba-sind-pärast-südaööd-Simoniga-klubisse toonil. „Sul on kõige turvalisem viibida siin, kus on tõkked.”
„Isabelle,” sõnas Alec. „Isabelle võib minna.”
„On sul aimugi, kus ta praegu võiks viibida?” küsis Clary.
„Kodus, kus mujal,” vastas Alec, kehitades üht õlga. „Võin talle helistada…”
„Jäta see minu hooleks,” lausus Magnus, võttis sujuva liigutusega taskust mobiiltelefoni ning toksis kiiresti sõnumi nagu keegi, kellel on selles pikaajaline vilumus. „Kell on palju ning meil ei ole tarvis teda äratada. Igaüks on puhkuse ära teeninud. Kui pean kedagi Raudsete Õdede juurde saatma, siis teen seda homme.”
„Mina lähen Isabelle’iga kaasa,” ütles Jocelyn. „Mind ei jahi keegi ning on parem, kui ta ei lähe sinna üksi. Ma ei ole praegu küll tegelikult varjukütt, aga kunagi olin. Tähtis on see, et üks meist oleks täieõiguslik nefilim.”
„See pole aus,” õiendas Clary.
Ema ei heitnud talle pilkugi. „Clary…”
Tüdruk tõusis. „Viimased kaks nädalat olen olnud sama hästi kui vang,” ütles ta väriseva häälega. „Klaav ei lubanud mul Jace’i otsingutes osaleda. Ning nüüd kui tema otsis üles mind – mind –, ei tohi ma teiega Raudsete Õdede juurde isegi kaasa tulla…”
„See pole ohutu. Jace püüab sind arvatavasti jälitusruuni abil üles leida.”
Claryl viskas närv üle. „Iga kord kui üritad mind ohtude eest kaitsta, rikud mu elu!”
„Ei, mida rohkem sa end Jace’iga seod, seda rohkem rikud ise oma elu!” nähvas ema vastu. „Kõigis su riskantsetes ettevõtmistes, kõikides ohtudes, millesse oled sattunud, on olnud mängus tema. Ta hoidis sul nuga kõril, Clarissa…”
„See ei olnud tema.” Clary ütles seda nii vaikselt ja ähvardavalt, kui vähegi suutis. „Kas arvad, et jääksin eales ustavaks poisile, kes ähvardab mind noaga – isegi kui armastaksin teda? Sa oled ehk elanud liiga kaua maapealsete maailmas, mamps, aga on olemas selline asi nagu maagia. Too, kes mind haavas, ei olnud Jace. See oli temaks kehastunud deemon. Ja too, keda nüüd otsime, ei ole samuti Jace. Aga kui ta sureb…”
„…siis ei ole meil enam mingit võimalust Jace’i tagasi saada,” lõpetas Alec.
„Seda võimalust ei pruugi meil praegugi enam olla,” lausus Jocelyn. „Taevas halasta, Clary, vaata ometi tõele näkku. Sa arvasid, et olete Jace’iga vend ja õde! Andsid endast kõik, et päästa tema elu, ning ülideemon kasutas teda, et sind karistada! Millal sa endale ükskord tunnistad, et teil kahel ei ole määratud kokku jääda?”
Clary põrkas tagasi, otsekui oleks ema teda löönud. Vend Zachariah seisis liikumatult nagu raidkuju, justkui ei kuulekski nende sõnelust. Magnus ja Alec vaatasid, silmad pärani; Jocelyni põsed hõõgusid, tema silmad sätendasid vihast. Hoides ennast väevõimuga tagasi, et ei ütleks midagi enamat, pöördus Clary kanna pealt, kõndis sirge seljaga läbi koridori Magnuse vabasse magamistuppa ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
„No nii, ma olen siin,” lausus Simon. Üle avara lameda katuseaia lõõtsus vinge tuul ning ta surus käed sügavale teksade tasku. Külm tal ju õieti ei olnud, aga ometi tundis poiss, et peaks seda tegema. Ta lausus valjemini: „Ilmusin kohale. Kus sa oled?”
Greenwich Hoteli katuseaed – praegu suletud ja seetõttu inimtühi – oli kujundatud Inglise aiana, kus andsid tooni väikesed hoolikalt pügatud pukspuud, elegantselt paigutatud korv- ja klaasmööbel ning tugevas tuules plagisevad Lillet’ päevavarjud. Katust ümbritseval müüril hargnesid, külma käes alasti, ronirooside sõrestikud nagu ämblikuvõrk. Üle rinnatise avanes Simoni ees hiilgav vaade New Yorgi kesklinnale. „Olen siin,” kostis hääl; ühest korvtoolist eraldus sale kogu ja ajas end sirgu. „Hakkasin juba arvama, et sa ei tulegi, Valguses Kõndija.”
„Raphael,” sõnas Simon tüdinud toonil. Ta kõndis edasi mööda laudteid, mis looklesid lillepeenarde ja läikivate kvartsikristallidest ääristatud kunstlike tiigikeste vahel. „Sedasama mõtlesin minagi.”
Lähemale jõudes eristas ta Raphaeli päris selgelt. Simon nägi öösel väga hästi ning ainult teise oivaline võime varjudega ühte sulada oli võimaldanud tal varem Simoni pilgu eest pääseda. Raphael kandis musta ülikonda, mille pintsaku varrukad olid pisut üles keeratud, et ahelakujulised kullast mansetinööbid särama pääseksid. Tal oli ikka seesama ingellik poisinägu, kuid pilk, millega ta Simonit mõõtis, oli külm. „Kui Manhattani vampiiriklanni pealik sind kutsub, Lewis, siis ilmud sa kohale.”
„Ja mida sa ette võtaksid, kui jätaksin tulemata? Ajaksid mu teibasse?” Simon laiutas käsi. „Lase käia. Tee minuga, mida iganes tahad. Anna endale vaba voli.”
„Dios, kui tüütu sa võid olla,” sõnas Raphael. Tagapool müüri ääres nägi Simon kroomist kiiskavat vampiirimootorratast, millega pealik siia oli sõitnud.
Simon laskis kätel alla vajuda. „Sina olid see, kes tahtis minuga kokku saada.”
„Mul on sulle tööd pakkuda,” ütles Raphael.
„Ausalt? Hotellis töökäsi vähevõitu või?”
„Mul on tarvis ihukaitsjat.”
Simon heitis teisele kahtlustava pilgu. „„Ihukaitsjat”6 oled käinud vaatamas või? Ära loodagi, et armun sinusse ja hakkan sind oma lihaselistel kätel ringi kandma.”
Raphael seiras teda pahuralt. „Võiksin maksta sulle pisut rohkem,