„Prudence,” ütles ta. „Suurepärane esitus täna.”
See oli täiesti ebatavaline. Beatrix ei kiitnud kunagi. Aga kas tol päeval oli üldse midagi, mis poleks olnud ebatavaline? Hämmastunult pöördus Alma Prudence’i poole, otsides taas midagi. Omaksvõttu? Kaastunnet? Jagatud hämmingut? Aga Prudence’i ilme ei paljastanud midagi ja ta ei vaadanud Almale otsa, nii et Alma andis alla. Ta tõusis diivanilt ja suundus trepi poole, et voodisse minna. Trepijalamil pöördus ta siiski Prudence’i poole ja üllatas end taas.
„Head ööd, õde,” ütles ta. Ta polnud varem kunagi seda sõna kasutanud.
„Sulle ka,” oli kõik, mis Prudence vastas.
KAHEKSAS PEATÜKK
1816. aasta talve ja 1820. aasta sügise vahel kirjutas Alma Whittaker George Hawkesile üle kolme tosina artikli ja George avaldas need kõik oma kuukirjas Botanica Americana. Alma kirjutised polnud küll teedrajavad, kuid tema mõtted olid säravad, illustratsioonid veatud, teadmised täpsed ja sügavad. Kui Alma tööd just ei sütitanud maailma, siis sütitasid need päris kindlasti Almat ennast, ja tema pingutuste viljad olid Botanica Americana lehekülgedele küllalt head.
Alma kirjutas sügavuti loorberist, mimoosist ja raudürdist. Ta kirjutas viinapuust, kameeliatest, mürdilehisest pomerantsipuust, viigimarjadest. Ta avaldas kirjutised nime A. Whittaker all. Ei tema ise ega George Hawkes uskunud, et see Almale midagi head teeks, kui ta trükisõnas oma soo avalikustaks. Tolle aja teadusmaailmas tehti ranget vahet botaanika (meeste taimeuurimused) ja viisaka botaanika (naiste taimeuurimused) vahel. Nüüd oli viisakas botaanika sageli botaanikast eristamatu – välja arvatud see, et üks oli lugupeetud ja teine mitte –, aga siiski ei tahtnud Alma, et temast kui lihtsalt viisakast botaanikust õlakehitusega ära pöördutaks.
Loomulikult oli Whittakeri nimi taime- ja teadusmaailmas kuulus, nii et päris suur osa botaanikuid teadis täpselt, kes on A. Whittaker. Siiski mitte kõik. Vastuseks oma artiklitele sai Alma mõnikord kirju botaanikutelt üle kogu maailma, mis saadeti talle George Hawkesi trükikotta. Mõned kirjad algasid sõnadega mu kallis härra. Teised olid kirjutatud härra A. Whittakerile. Üks meeldejääv läkitus oli adresseeritud koguni doktor A. Whittakerile. (Alma hoidis seda kirja hulk aega alles, meelitatud ootamatust lugupidamisavaldusest.)
Kuna George ja Alma tutvustasid vastastikku teineteisele teadustöid ja toimetasid koos artikleid, sai George’ist White Acre’is veelgi sagedasem külaline. Õnnekombel tema häbelikkus hajus. Nüüd rääkis ta õhtusöögilauas juba sageli ja üritas vahel isegi vaimukas olla.
Mis puutus Prudence’isse, siis tema rohkem lauas sõnagi ei lausunud. Tema väljaütlemine neegrite kohta professor Pecki külaskäigu õhtul oli ilmselt mööduv palavikuline tegu, sest midagi sellist ei kordunud ja kunagi enam ei hakanud ta külalisega vaidlema. Sellest õhtust saadik oli Henry Prudence’it järelejätmatult narrinud, nimetades teda tõmmunahaliste eestvõitlejaks, kuid Prudence ei rääkinud sel teemal enam midagi. Ta hoopis tõmbus taas tagasi jahedasse, äraolevasse salapärasesse olekusse, suhtudes kõigisse ja kõigesse ühesuguse ükskõikse viisakusega, millest oli võimatu midagi välja lugeda.
Tüdrukud kasvasid suuremaks. Kui nad said kaheksateist, jättis Beatrix lõpuks koolitunnid ära, kuulutas nende hariduse lõpetatuks ja saatis minema vaese igava Arthur Dixoni, kes võttis vastu klassikaliste keelte õpetaja koha Pennsylvania ülikoolis. Seega näis, et tüdrukuid ei peeta enam lasteks. Iga teine ema peale Beatrix Whittakeri oleks selle perioodi pühendanud abikaasa otsingutele. Iga teine ema oleks nüüd auahnelt viinud Alma ja Prudence’i seltskonda, julgustanud tüdrukuid flirtima, tantsima, kurameerima. See oleks olnud mõistlik hetk tellida uusi kleite, katsetada uusi soenguid, lasta maalida uusi portreesid. Aga näis, et Beatrixile ei tulnud niisugused asjad pähegi.
Tõtt öelda polnud Beatrix kunagi midagi teinud Prudence’i ega Alma abielukõlblikkuse heaks. Philadelphias leidus neid, kes sosistasid, et Whittakerid on muutnud oma tüdrukud abieluks täiesti sobimatuks kogu selle hariduse ja eraldatusega parematest perekondadest. Tüdrukutel polnud ka sõpru. Nad olid söögilauas istunud ainult koos täisealiste teadus- ja kaupmeestega, seega olid nende meeled selgelt välja kujunemata. Neil polnud vähimatki ettevalmistust selleks, kuidas rääkida korralikult noore austajaga. Alma oli seda liiki tüdruk, kes võis siis, kui noormehest külaline imetleb vesiroose ühel White Acre’i ilusatest tiikidest, vabalt öelda: „Ei, härra, need pole vesiroosid. Need on lootosed. Vesiroosid nimelt hõljuvad veepinnal, aga lootosed kerkivad sellest kõrgemale. Kui te selle erinevuse selgeks saate, siis te enam ei eksi.”
Alma oli nüüdseks kasvanud meesterahva pikkuseks ja tal olid laiad õlad. Ta nägi välja nii, nagu jaksaks kirvest viibutada. (Ta tõepoolest suutiski kirvest viibutada ja pidi seda oma bioloogilistel välitöödel sageli tegema.) See vajadus poleks veel iseenesest takistanud teda abiellumast. Mõnedele meestele meeldisidki suuremad naised, kes tõotasid tugevamat meelelaadi, ja Almal, võis väita, oli nägus profiil – vähemal vasakult poolt. Kindlasti oli tal meeldiv ja sõbralik loomus. Ometi puudus Almal mingi nähtamatu oluline omadus ja seega ei süüdanud tema ruumis viibimine hoolimata tema kehas peituvast otsesest erootilisusest üheski mehes kirglikke mõtteid.
Kasuks ei tulnud seegi, et Alma ise pidas ennast inetuks. Ta uskus seda ainult sellepärast, et talle oli niimoodi öeldud väga mitu korda ja väga mitmel erineval moel. Viimati oli teade Alma inetuse kohta tulnud otse tema isalt, kes – pärast seda, kui ta ühel õhtul liiga palju rummi oli joonud – ütles lihtsalt heast peast Almale: „Ära sellest midagi arva, mu tüdruk.”
„Millest ma ei arva, isa?” küsis Alma, tõstes pilgu kirjalt, mida ta isa eest kirjutas.
„Ära sellepärast muretse, Alma. Meeldiv nägu pole veel kõik. Armastatakse paljusid naisi, kes pole kaunitarid. Mõtle või oma emale. Ta pole päevagi oma elust ilus olnud, aga abikaasa ta ju leidis, eks ole? Mõtle silla lähedal elava proua Cavendeshi peale! Ta on ju lausa hirmutis, siiski on ta oma mehe meelest piisavalt talutav, et temaga seitse last teha. Nii et ka sinu jaoks on kuskil keegi, Ploom, ja minu meelest on ta õnnega koos, kui sinu saab.”
Mõelda vaid, et see oli öeldud lohutuseks!
Prudence seevastu oli tunnustatud iludus – väidetavalt Philadelphia suurim iludus –, aga terve linn oli ühel meelel selleski, et ta on külm ja kättesaamatu. Prudence äratas naistes kadedust, kuid polnud selge, kas ta meestes kirge äratas. Prudence tekitas meestes tunde, et neil ei tasu vaeva näha, ja mõistlikul kombel nad siis ei näinudki. Nad küll vahtisid teda, sest Prudence Whittakeri ei saanud vahtimata jätta, aga nad ei lähenenud talle.
Oleks võinud arvata, et Whittakeri tüdrukud tõmbavad ligi õnnekütte. Tõsi, palju noormehi ihkas perekonna varandust, kuid väljavaade saada Henry Whittakeri väimeheks oli pigem oht kui õnn, ja keegi ei uskunud niikuinii õieti, et Henry kunagi oma varandusest loobub. Nii või teisiti ei toonud isegi unistused rikkusest kosilasi White Acre’i lähedalegi.
Loomulikult, mõisas oli alati mehi, aga nad käisid otsimas Henryt, mitte tema tütreid. Terve päeva jooksul võis White Acre’i aatriumis näha mehi, kes lootsid, et Henry Whittaker nad vastu võtab. Seal oli igasuguseid mehi: meeleheitel mehi, unistajaid, vihaseid ja valetajaid. Need mehed saabusid mõisa, kaasas vitriinkastid, leiutised, joonised, skeemid või kohtuasjad. Nad tulid pakkuma aktsiaid, laenutaotlusi, uue vaakumpumba proovieksemplari või kindlat ravi kollatõve vastu, kui Henry ainult nende uurimistöösse investeerib. Aga lõbustusi ja kurameerimist nad White Acre’ist ei otsinud.
George Hawkes oli siiski teistsugune. Tema ei tahtnud Henrylt kunagi midagi materiaalset, vaid käis White Acre’is lihtsalt temaga vestlemas ja kasvuhoonete aardeid nautimas. Henryle meeldis George’i seltskond, sest George avaldas oma ajakirjades uuemaid teaduslikke avastusi ja teadis kõike, mis botaanikamaailmas toimus. Päris kindlasti ei käitunud George kosilasena – ta polnud flirtiv ega vallatu –, kuid ta märkas Whittakeri tüdrukuid ja käitus nendega lahkelt. Prudence’iga oli ta alati hooliv. Aga Almaga suhtles