Nojah. Annika ohkas. Arvestades skeemi, et viis päeva tööl ja viis vaba, oleks ta ju pidanud ametit kellegagi kahepeale pidama, ilmselt siis Sjölanderiga. Sel juhul ei oleks tal tulnud vastutada mitte ainult kõikide nende lolluste eest, mis uudistetoimetuses vältimatult jooksvalt ette tulevad, vaid ta oleks ka sunnitud taluma lõputuid eelarvet, turundusplaane ning personaliküsimusi käsitlevaid koosolekuid.
Pigem juba tulekahjud Hallundas, mõtles ta ja helistas otseliinil kohaliku häirekeskuse juhile.
Sealt vastati, et põhjuseks oli voodis suitsetamine, hukkus üks eelpensionil olev isik. Tuli on kustutatud. Mõõdukad suitsukahjustused. Kedagi ei evakueeritud.
„Ja kes suri?” küsis Annika.
Mees lehitses paberites.
„Korter kuulus kellelegi… see oli mul siin just kuskil… keegi Jonsson… jah, igatahes ei olnud tegemist mingi kuulsusega.”
Pole kuulsust, pole lugu.
Nad lõpetasid kõne.
Küll aga olidki bussiõnnetusse segatud lapsed, kuigi mitte kooliklass, vaid saalihoki võistkond, kes oli teel võistlusele Aalborgis. Buss sõitis Jyllandis aeglaselt libedalt maanteelt välja. Masin oli kraavis külili ja lapsed pidid juhiaknast välja ronima.
Annika saatis fototoimetusse meili ja palus neil silmad lahti hoida, juhuks kui peaks välja ilmuma dramaatilisi pilte hirmunud lastest. Rohkemat kui pildiseeria ei olnud see lugu küll väärt.
Hispaania gaasimõrva loost oli aga märksa keerulisem sotti saada.
Patriku kolmerealine sõnum oli vaid tsitaat teadeteagentuuri välisuudiste osakonnalt, kus teatati, et kahe lapse ja koeraga perekond leiti peale oletatavat gaasiröövi surnuna.
Ta alustas sellest, et otsis internetist üles ainsa Hispaania ajalehe kodulehe, mida ta nimepidi teadis: El País. Pilk jäi peatuma pealkirjal España es el país europeo con más atropellos mortales de peatones.
Ta kissitas ekraani poole – sellest peaks ta aru saama. Kaks aastat hispaania keele tunde gümnaasiumis polnud just palju, aga ajalehetekst internetis polnud ka just mingi raketiteadus. Arvatavasti tähendas see, et Hispaania oli Euroopa riikides seas surnuks sõidetud jalakäijate arvu poolest esirinnas. Eelmisel aastal 680 hukkunut.
Ta sulges artikliakna ja otsis edasi. Otsingus peaks kasutama märksõnu: Familia muerta1Costa del Sol või midagi sellist.
Nada, ninguno, vacío 2.
Kuigi, El País on ju riiklik ajaleht, peakorter tõenäoliselt Madridis. Ehk ei kajastatagi selles väljaandes kunagi kaugel Aafrika piiri ääres toimuvat.
Aga terve perekonna hukkumine peaks ju kõlapinda leidma, vähemalt veebiväljaandes?
Annika tõi endale automaadist plasttopsiga kohvi. Jook kõrvetas vasaku käe nimetissõrme, lausa naeruväärne, kui tundlikuks oli sõrm pärast rünnakut muutunud…
Annika istus maha ja jäi mõtlema. Gaasirööv? Sissemurdmisel kasutati gaasi? Ta polnud midagi sellist varem kuulnud. Kas selline asi nagu gaasirööv on üldse olemas?
Ta sisestas Google’i otsingusse „gaasirööv” ega saanud ühtki tulemust.
Ehk oli tõlkides mingi arusaamatus tekkinud? Kas teadeteagentuur oli midagi valesti üles kirjutanud?
Ta puhus ettevaatlikult kohvile peale ja võttis ühe argliku lonksu. See tundus küll võimatu, aga kohv maitses tõesti veel halvemini kui eelmisel päeval.
Ta sisestas Google’isse lahku kirjutatuna „gaas rööv”, ja nüüd näkkas.
„Autojuht uinutati röövi käigus gaasiga,” võis lugeda ühest kirjest. Teksti oli edastanud Rootsi Raadio ja see oli avaldatud 2004. aasta luutsinapäeval. Shelli jaama juures Västra Jära kandis, Jönköpingist lääne pool, oli öösel veoautost varastatud mitu kasti arvutimonitore. Vargust ei märganud ei autojuht ega ta koer, kes magasid juhikabiinis. Ärgates oli autojuhil peavalu ja väga halb enesetunne. Politsei kahtlustas, et mees oli mingi gaasiga uimastatud. Võimalike jälgede tuvastamiseks oli autojuhilt võetud ka vereproov.
See juba läheb, mõtles Annika ja keris ekraanil teksti edasi.
„Vargad uimastasid koera gaasiga – Stockholmis on eramajadesse sissemurdmiste arv tõusnud,” luges ta järgmiseks. See artikkel oli ilmunud ajalehes Metro vaid paari nädala eest.
Ta sisenes oma ajalehe arhiivi ja jätkas otsingut.
„Vargad kasutasid turistide peal gaasi – Neli inimest uinutati autosuvilas – Heksaan võib suurtes kogustes põhjustada tõsiseid kahjustusi” ja siis veel „Märulifilmide režissööri rööviti gaasiga – „See oli kohutav!””
Artiklis kirjutati rootsi filmirežissöörist, keda rööviti tema korteris Hispaanias Costa del Solil. Ta oli koos tüdruksõbraga hommikul ärgates avastanud, et kõik uksed on pärani lahti ja terve korter tühjaks tehtud.
„Nii et nüüd oleme jälle tühipaljad reamehed,” ütles Berit ja pani oma käekoti kohale Annika vastas.
„Head uut ja kõike sedasamust,” vastas Annika.
„Kuidas sul läheb?” küsis Berit oma mantlit tooli seljatoele sättides.
Annika lasi kätel klaviatuurile vajuda.
„Tänan küsimast,” vastas ta, „ülihästi. See aasta peaks kindlasti tulema parem kui eelmine, sest muu poleks lihtsalt võimalik…”
Berit pani oma sülearvuti kirjutuslauale ja vaatas toimetuses ringi.
„Kas ainult meie sinuga olemegi jäänud? Kas kõik teised on juba ümber struktureeritud?” uuris ta.
Annika järgis tema pilku.
Patrik seisis hoogsalt telefoniga rääkides eemal spordiosakonna juures, mõned IT-poisid vilksatasid kohas, kus varem oli olnud meelelahutusosakond, aga mis nüüd tootis materjali küberruumi tarvis, üks pühapäevalisa toimetaja askeldas fotolaua juures. Valvur Tore, mees, kes oli rahulolematuse kehastus, sättis venivate liigutustega päeva põhiuudiseid kuulutustetahvlile üles.
„Ajakirjandussõda on nagu kõik muud tänapäeva sõjad,” ütles Annika. „Maaväge vähendatakse ja pigem panustatakse tehnikale ning nutikatele pommidele. Millal Schyman sinuga rääkis?”
„Reedel. Kas see kõlbab juua?”
Berit Hamrin osutas Annika kohvitassile.
„Ei kõlba. Mulle helistas ta täna hommikul. Kas sind taheti kaasata juhtide ridadesse?”
„Uudistetoimetajaks,” vastas Berit. „Ma vastasin ei, aitäh.”
Annika suunas pilgu arvutiekraanile. Schyman oli talle kõrgemat kohta pakkunud.
„Aga nüüd ma siin siis istun ja uurin ühte Hispaania gaasimõrva,” ütles ta. „Terve pere sai ühe Päikeserannikul toimunud röövi käigus surma.”
Berit pani arvuti käima ja läks kohviautomaadi juurde.
„Helista Rickard Marménile,” ütles ta üle õla. „Mul ei ole ta numbrit, aga kõik, mis Päikeserannikul huvipakkuvat toimub, on talle teada.”
Annika võttis toru ja valis välismaa numbriinfo.
Kinni.
Siis läks ta jälle Google’isse, mõtles natuke ja kirjutas siis buscar numero telefono españa. Kas seda kirjutati ikka nii? Otsida telefoninumber Hispaania?
Esimene tulemus