Ülemus kummardus talle lähemale, Annika vahtis tema põlvi.
„Annika, mäletatavasti pidime juba sügisel kärpeid tegema. Meil ei ole enam ressursse erireporterite ülalpidamiseks. Sinu otseseks ülemuseks saab Patrik.”
Nüüd vaatas Annika üles.
„Nalja teed.”
Mees pani käed rinnale risti.
„See otsustati siin vahepeal juba ära. Toimetuse juhatajana saaksid sina tema ülemuseks. Sina saaksid teda suunata, õigele teele juhtida. Kui sa tavareporterina tööle hakkad, pead tegema nii, nagu tema ütleb.”
„Aga mina ju palkasin ta,” vastas Annika. „Ma ei saa ometi tema alluvuses tööle hakata. Ja rääkides olukordade adekvaatsest hindamisest, siis on Patrik küll vist viimane inimene, kes…”
„See asi peab organisatsiooni juhtkonnas paigas olema. Uudistetoimetaja kohale on just vaja Patriku entusiasmi, ehk siis kedagi, kes kogu aeg kõigega tegelda suudaks.”
Annika küünitas kaela ja vaatas kärbitud krimitoimetuse poole, kus Patrik istus nina vastu arvutiekraani ja kirjutas midagi, küünarnukid kõrgel õhus. Annikale meenus, kuidas just Patrikul õnnestus saada peaministri ainus kommentaar päeval, mil majandusminister ametist lahkus. Patrik oli kapo autole järele jooksnud ja seda läbi terve Stockholmi kesklinna jälitanud, mispeale talle viimaks halastati sõnadega: „Oled sa täitsa segi peast või?” Toimetusse naastes oli ta seda vahejuhtumit kirjeldanud kui tõelist töövõitu.
„Jah, kui sa otsid sädet, siis muidugi panusta Patrikule,” ütles Annika.
„Sulle jäävad niisiis päevased vahetused esmaspäevast reedeni,” ütles Schyman ja tõusis püsti. „Ei mingeid ületunde ega öötöötariife. Kuna me oleme oma filiaalid üle terve riigi kinni pannud, võidakse sind vajadusel saata kuhu tahes, ka välismaale. Näiteks pead üle võtma Patriku kavandatud artikliseeria Kokaiinirannikust. Võid nüüd oma laua taha istuma minna, küll Patrik tuleb ja annab sulle töö ette.”
„See pastakast välja imetud asi? Kas see polnud mitte lihtsalt ettekääne, et Patrik saaks soojale maale rannapuhkusele sõita?”
„Eksid. Kokaiinirannik on eksklusiivne artikliseeria, initsiatiiv tuli antud juhul ajalehe juhatuse poolt. Algatatud on koostööprojekt politseiameti ja justiitsministeeriumiga, et me saaksime ligipääsu avalikustamata informatsioonile. See seeria läheb kindlasti töösse.”
„Mis päevareporteri töökohast saab?” küsis Annika ja heitis pilgu oma kohale, kus olid ta arvuti, jakk, kott ja laiali laotatud paberid.
„Sinna tulevad nüüd teemaleheküljed,” ütles Schyman ja osutas põrandal asuvale joonisele. „Krimitoimetuse asemele tuleb arvamustoimetus.”
Annika tõusis püsti ja lahkus peatoimetaja akvaariumist pilku tõstmata.
Tal oli täiesti ükskõik, millisel toolil ta istub või mis artikleid ta kirjutab. Tema mees oli ta maha jätnud ja võtnud endaga kaasa pool Annika ajast lastega; ta maja oli maha põlenud ja kindlustusrahad juurdluse ajaks külmutatud. Ta elas kolmetoalises korteris politsei ametiühingu majas Agnevägenil, mille oli talle korraldanud komissar Q äärmiselt kahtlastel asjaoludel, nii et mistahes hetkel võis tulla keegi ja temalt korteri jälle ära võtta.
Ta krahmas oma asjad kokku ja vaarus nendega ühe ahtakese kohani uudistetoimetuse laua juures. Arvuti mahtus lauaservale vaevu ära, nii et riietel, kotil ja oma paberitel lasi ta lihtsalt tooli kõrvale põrandale vajuda. Annika võttis istet, sättis tooli seljatoe kõrgemale, jälgis, et arvuti juhe oleks seinas, ja saatis komissar Q-le meili: „Kolisin korterisse sisse, aga mingist lepingust pole kippu ega kõppu. Annan sulle teada, et kavatsen kiisu-miisu väljaandmise asja lähemalt uurida. /a”
See peaks mehele pisut mõtteainet andma.
Siis küünitas ta end telefonini ja valis ministeeriumi numbri. Ta palus end ühendada justiitsministri pressisekretäriga, kes, nagu selgus, vastas üpris närviliselt, tuul telefoni vihisemas.
Annika esitles end ja ütles, kus ta töötab.
„Ma sooviksin ministri kommentaari seoses ühe Kassipoja-nimelise Ameerika palgamõrvari väljaandmisega,” rääkis Annika.
„Mis nimelise?” küsis pressisekretär.
„Ma tean, et ta vahetati USA-sse, vastutasuks saime kätte politseiniku mõrvas süüdimõistetud Viktor Gabrielssoni New Jersey vanglast. Ma tahan teada, miks ja kuidas see kõik korraldati.”
„Minister ei kommenteeri küsimusi, mis puudutavad riiklikku julgeolekut,” vastas pressisekretär, lastes häälel kõlada robotlikult ja kuivalt.
„Kes siin riiklikust julgeolekust rääkis? Ma tahan ainult teada, mida te Kassipojaga tegite,” ütles Annika.
„Kas ma saan tagasi helistada?”
Annika vuristas oma mobiili- ja lauatelefoni numbri, justkui võikski juhtuda, et keegi tagasi helistab. Teadagi. Ta lõpetas kõne ja valis siis Berit Hamrini numbri. Kolleeg vastas kohe.
„Kas sina said ka ametialandust?” küsis Annika.
„Patriku alluvaks,” kinnitas Berit.
Taustal mürises liiklus.
„Kus sa hetkel oled?”
„Keerasin just E18-le.”
Annika nägi, kuidas Patrik uudistelaua juurde tormas, patakas pabereid paremas käes, ja sosistas kiiresti telefonitorru:
„Ülemus on mind sihikule võtnud. Läheb põnevaks,” ütles ta tasa.
Ta pani toru hargile, samal ajal kui Patrik tema kirjutuslaual istet võttis. Annika tõmbas arvuti kiiresti lähemale.
„Küll nüüd alles on igasugu asju juhtuma hakanud,” ütles verivärske uudistetoimetaja ja lehitses pabereid. „Korteripõleng Hallundas, gaasimõrv Hispaania Päikeserannikul ja bussiõnnetus Taanis. Hakka bussist peale ja uuri, kas seal rootslasi ka oli. Tõsiseks võib seda pidama hakata siis, kui ilmneb, et tegemist on tivolist saabuva klassitäie rootsi lastega.”
„Lilian Bergqvist taotleb Filip Anderssoni kohtuotsuse vaidlustamist,” ütles Annika ja lülitas oma arvuti Patriku reie vastas käima.
„Vana uudis. Meie ju teadsime seda juba siis, kui me selgitasime välja, et tegelik tapja oli Anderssoni õeraas. Las Berit kirjutab sellest ühe nupukese.”
Kui mina selgitasin välja tegeliku tapja, mõtles Annika, aga ei öelnud midagi.
„Gaasimõrv kõlab päris vastikult,” jätkas mees ja ulatas Annikale väljaprinditud lehed. „Terve perekond on tapetud, koer kaasa arvatud. Vaata, kas saad selle kohta midagi teada, hea oleks ka pildid kõikidest hukkunutest, ja kindlasti koera nimi ja vanus. Rahvas on Hispaaniaga väga seotud, tegemist on ju endiselt rootslaste meelispuhkusekohaga.”
„Kas meil pole seal mitte oma inimene kohapeal?” küsis Annika ning talle meenus lugude kõrval olnud foto morni naeratusega pruuniks päevitunud mehest.
„Tema on kodus Tärnabys jõulupuhkusel. Tulekahju Hallundas tundub üsna külm lugu olevat, aga võimalik siiski, et tuli kedagi evakueerida ja et tädi Hedvig ei saanud ratastooliga trepist alla või midagi muud taolist, mis oleks seksikas.”
„Olgu,” vastas Annika, imestades, et uus ülemus juba asjaomase sõnavara ära oli õppinud.
Seksikas, jumal küll.
„Ma tahtsin veel paari asja üle kontrollida,” ütles Annika, püüdes säilitada rahulikku meelt ja enesevalitsust. „Esiteks sain ma vihje, et valitsus on segatud kahtlasesse kurjategijate väljaandmissobingusse, ja siis veel, et kell kaks on mul kohtumine ühe naisega, kellelt saab võib-olla intervjuu, mis…”
Aga Patrik oli juba ringi pööranud ja teel teemalehtede osakonna poole.
Annika vaatas talle pikalt järele ja otsustas mitte ärrituda. Kui mees on otsustanud oma,