Chicky
Ryani farmis Stoneybridge’is oli igaühel oma töö. Poisid aitasid isa põllul: parandasid tarasid, tõid lehmi lüpsiajaks koju ja ajasid kartulivagusid sisse. Mary söötis vasikaid, Kathleen küpsetas leiba ja Geraldine’i hoole all olid kanad.
Ega teda kunagi Geraldine’iks ei kutsutud, nii kaua kui mäletati, oli ta ikka olnud Chicky.1 Tõsine väike tüdruk, kes poetas kanapoegadele teri ja korjas iga päev värskeid mune, alati rahustavalt oma hoolealuste sulgedesse sosistades „tibu-tibu-tibu”, kui ta oli seal nendega ametis. Chickyl oli igale kanale pandud nimi, ning kellelgi ei olnud südant talle öelda, kui järjekordne neist pühapäevapraeks võeti. Alati tehti siis nägu, nagu oleks see poest toodud, aga Chicky teadis niikuinii.
Suviti oli Stoneybridge Lääne-Iirimaa laste paradiis, ent suvi oli lühike ning Atlandi ookeani rannik enamiku ajast aastas märg, tormine ja üksildane. Kuid ikkagi sai seal koopaid uuritud, kaljudel ronitud, linnupesi leitud ja suurte ülespoole keerduvate sarvedega metslambaid uudistatud. Ning seal oli ka Kivihäärber. Chicky armastas mängida hiiglasuures umbekasvanud aias. Mõnikord lubasid preilid Sheedyd kolm õde, kellele maja kuulus ja kes olid igivanad tal oma vanu rõivaid kasutada ja ennast mängudeks uhkelt üles lüüa.
Chicky nägi pealt, kuidas Kathleen kodunt lahkus, et õppida Walesis suures haiglas meditsiiniõeks, ja seejärel sai Mary töökoha kindlustusbüroos. Kumbki nendest ametitest ei meeldinud Chickyle, kuid midagi peab ta ju kunagi tegema. Maalapp ei suudaks toetada tervet Ryani peret. Kaks poissi olid juba läinud lääne suurlinnadesse äri alal läbi lööma. Ainult Brian jäi isa juurde tööle.
Chicky ema oli alailma väsinud ja isa alailma muremõtetes. Nad tundsid kergendust, kui Chicky sai kudumisvabrikus tööd. Mitte kudumismasinal ega kodus kudujana, vaid kontoris. Tema ülesanne oli klientidele valmiskudumite väljastamine ja muugi arvepidamine. See ei olnud küll ei tea mis tore töö, aga see tähendas, et ta sai jääda kodukanti, ja seda ta just tahtis. Tal oli siin kohapeal palju sõpru ning igal suvel armus ta mõnesse O’Hara poistest, kuid sellest ei tulnud kunagi midagi püsivamat välja.
Siis aga ühel päeval sattus kudumisvabrikusse noor ameeriklane Walter Starr, kes tahtis osta Arani kampsunit.2 Chickyl paluti talle selgeks teha, et neil ei ole jaemüüki, nad teevad kampsuneid ainult tellimise korras kauplustele ja postimüügifirmadele.
„Noh, siis lasete küll käest hea võimaluse,” tähendas Walter Starr. „Inimesed tulevad siia metsikusse paika ja neil on vaja Arani kampsunit, ning neil on tarvis seda otsekohe, mitte mõne nädala pärast.”
Ta oli väga ilus mees. Chickyle meenutas ta välimuselt Jack ja Bobby Kennedyt, kui need olid veel noormehed samasugune välkuv naeratus ja samasugused ühtlased hambad. Ta oli päikesest tõmmu ja erines väga Stoneybridge’i ümbruskonna poistest. Chicky ei tahtnud, et ta vabrikust nii ruttu ära läheks, ja paistis, et ka noormees ei kiirustanud lahkuma.
Chickyle meenus kampsun, mis neil oli laos ja mida kasutati reklaamfotode tegemiseks. Võib-olla tahaks Walter Starr selle ära osta see polnud küll tuliuus, aga siiski peaaegu uus.
Noormees kostis, et see oleks ideaalne lahendus.
Ta kutsus Chicky randa jalutama ja ütles talle, et see on üks maailma ilusaimaid kohti.
Kujutlege vaid! Ta on käinud Californias ja Itaalias ning ometi peab ta Stoneybridge’i ilusaks.
Ent noormehe arvates oli ka Chicky ilus. Ta ütles, et Chicky on nii armsake oma tumedate kiharate ja suurte siniste silmadega. Nad veetsid iga võimaliku hetke koos. Walter oli kavatsenud jääda ainult päevaks või paariks, kuid korraga avastas ta, et teda ei kisugi enam kuhugi mujale. Muidugi siis küll, kui tüdruk kaasa tuleks.
Chickyt ajas see mõte valjusti naerma. Kas ta peaks siis loobuma tööst kudumisvabrikus ning teatama emale ja isale, et läheb mööda Iirimaad pöidlaküüdiga matkama, ja veel koos ameeriklasega, kellega on just äsja tuttavaks saanud? Palju vastuvõetavam oleks ettepanek lennata Kuule.
Walter leidis, et hirm, mis tüdrukul tekkis seda mõtet kaaludes, oli liigutav ja õigupoolest armastusväärnegi.
„Meil on ainult üks elu, Chicky. Nemad seda meie eest elada ei saa. Peame ise elama. Arvatavasti ei taha ka minu vanemad, et olen siin metsikus olematuses ja mul on hea olla, mis? Ei, nemad tahaksid, et vedeleksin kuskil maaklubis ja mängiksin tennist heade perekondade tütardega, aga hei-hei, mina tahan hoopis siin olla. Niisama lihtne see ongi.”
Walter Starr elas maailmas, kus kõik oli lihtne. Nad on kiindunud teineteisesse, niisiis, mis saab olla veel loomulikum kui jõuda armusuhteni? Kumbki neist teab, et teisel on õigus, ning milleks teha asju keerulisemaks, närvitsedes, mida teised inimesed võivad öelda või mõelda või teha? Lahke Jumal mõistab armastust. Isa Johnson, kes oli andnud vande, et ta mitte kunagi ei armu, ei saa vist küll armastusest aru. Ja neil pole vaja mingeid rumalaid lepinguid ega tunnistusi, ega ju?
Pärast kuut hunnitut nädalat, kui Walter pidi hakkama mõtlema Ameerikasse naasmisest, oli Chicky valmis minema koos temaga. Selle otsusega kaasnes määratu hulk tülisid ja draamasid ning tohutu segadus Ryani majapidamises. Aga õnneks ei saanud Walter sellest midagi teada.
Chicky isa oli nüüd rohkem häiritud kui kunagi varem, sest kõik võivad öelda, et ta on üles kasvatanud hulguse, kes pole selline, nagu ta olema peaks.
Chicky ema näis väsinum ja pettunum kui eales varem ning ütles, et ainult Jumal ja Püha Madonna teavad, mida ta on teinud Chickyt kasvatades nii valesti, et tüdruk on nüüd neile kõigile nuhtluseks.
Kathleen soovis, et tal oleks juba kihlasõrmus sõrmes, sest ükski mees ei taha teda enam, kui teada saab, millisest perekonnast ta on pärit.
Mary, kes töötas kindlustusbüroos ja käis parajasti ühega O’Haradest, ütles, et Chicky tõttu on nüüd tema armuõnnepäevad loetud. O’Harad on linna väga lugupeetud perekond ja nemad ei suhtu sellisesse käitumisse sugugi mitte heasoovlikult.
Vend Brian langetas pea ega öelnud üldse midagi. Kui Chicky temalt küsis, millele ta mõtleb, ütles Brian, et ta ei mõtlegi. Tal pole aegagi mõelda.
Chicky sõbrannad Peggy, kes töötas samuti kudumisvabrikus, ja Nuala, kes oli kolme preili Sheedy juures toatüdrukuks, ütlesid, et see on kõige põnevam ja hulljulgem samm, millest nad eales on kuulnud, ning kas pole vahva, et tal on juba olemas pass tollest koolireisist Lourdes’i.
Walter Starr seletas, et nad peatuvad tema sõprade juures New Yorgis. Ta kavatseb juurakoolist ära tulla, sest tegelikult ei ole see talle õige koht. Kui meil oleks mitu elu, noh siis jah, võib-olla, aga kuna meil on ainult üks elu, siis ei tasu seda kulutada õigusteaduse õppimisele.
Õhtul enne lahkumist üritas Chicky panna vanemaid oma sammu mõistma. Ta on kahekümneaastane, tal on kogu elu ees, ta tahab armastada oma perekonda ja soovib, et pettumusest hoolimata ka nemad teda armastaksid.
Isa nägu oli pingul ja karm. Teda ei tervitata siin majas enam kunagi rõõmuga, ta on neid kõiki häbistanud.
Ema oli kibestunud. Ta ütles, et Chicky käitub väga-väga rumalasti. See suhe ei jää kestma, ei saa jääda. See ei ole armastus, see on sõge armumine. Kui too Walter tõesti teda armastaks, siis ootaks ta teda, annaks talle kodu ja oma nime ja tuleviku seesuguse lolluse asemel.
Õhkkond Ryanite kodus oli nördimusest nii paks, et lõika või noaga.
Õdedest polnud Chickyl samuti tuge. Ent ta jäi järeleandmatuks. Nemad pole ju kogenud tõelist armastust. Ta ei kavatse oma plaane muuta. Tal on pass olemas. Ta läheb Ameerikasse.
„Soovige mulle midagi head,” palus ta lahkumiseelsel õhtul, aga nad pöörasid näo ära.
„Ärge laske mul minna nii külma mälestusega teist.” Chickyl veeresid pisarad mööda põski alla.
Ema ohkas taas sügavalt. „Külm oleks see siis, kui ütleksime: „Hakka aga minema, naudi elu”. Me püüame anda oma parima. Tahame aidata sul saada parima oma elust. See ei ole armastus, see on ainult mingi sõge kiindumus. Meie õnnistust sa ei saa. Sinu jaoks seda lihtsalt ei ole. Teesklemisest pole mingit kasu.”
Nii