Olin teinud nii rumala vea! Kuidas ma polnud märganud – või isegi mõelnud selle peale –, et nad kõik võivad olla taimetoitlased? nuhtlesin end ikka ja jälle. Lõppude lõpuks polnud see minu kultuuris ju midagi tavatut.
Pole vist vaja öelda, et see konkreetne kohtumine jäi ka viimaseks.
ÜKS PAARIPANEKU KATSE siiski viis ühel hetkel kihluseni. Olime kohtunud noormehega vaid kaks korda, kui pidin juba otsustama, kas soovin kihluda, enne kui teineteist uuesti näeme.
Meil ei lubatud rohkem aega koos veeta enne, kui olime otsustanud, kuidas soovime jätkata. Ta oli pikka kasvu, nägus ja hea jutuga. Ta meeldis mulle ja olin kindel, et mina meeldisin talle samuti. Soovisime teineteist paremini tundma õppida, nii et oma vanemate suureks rõõmuks sidusime end kihlusega. Kihlus toimus usulise tseremoonia vormis guru Nānaki templis ja sellest võtsid osa kõik meie pereliikmed ning oma õnnistuse andis kaasa preester. Sellist sündmust nimetatakse misri’ks ja tõlkes tähendab see üldjoontes kihlustseremooniat.
Meie misri toimus pärastlõunal ja sellele järgnes samal õhtul pidulik õhtusöök ühes tunnustatud India restoranis. Toitu ja veini oli külluses, muusika mängis ja me tantsisime esimest korda. Sel hetkel olin üliõnnelik. Lõpuks tundsin, et teen midagi õigesti, et mind võetakse lõplikult vastu. Uskusin, et elan õnnelikult kuni surmani.
Pulmapäev lähenes, kuid kahjuks hakkasin kihluskuude jooksul aru saama, et minust ei saaks iial sellist inimest, keda minu peigmees või tema perekond naiseks ja miniaks sooviks, sest ma ei sobinud traditsioonilistesse raamidesse. Miks ma ei võinud mõista seda enne kihluse sõlmimist? Asjaolu, et tegemist on korraldatud abieluga, oleks pidanud süütama ohutule, et sellega kaasnevad teatud ootused. Aga kuna kokkulepe oli sõlmitud, siis näis, et selle katkestamine ei tulnud kõne allagi, vähemalt meie perekondi silmas pidades.
Kogu kihluse aja lootsin, et suudan selle mehe ja tema perekonna jaoks muutuda. Nägin vaeva, et saada kellekski, keda saaks uhkusega nimetada naiseks ja miniaks. Kahjuks aga valmistasin neile üha uusi pettumusi ega suutnud vastata nende ootustele. Tahtsin meeleheitlikult neile meelepärane olla, kuid mul oli raske keskenduda vaid traditsiooniliste kohustuste täitmisele, sest mind valdas rahutus ja soov oma unistusi ellu viia.
Olin sel perioodil endas kohutavalt pettunud. Mõtlesin lakkamatult: miks on see minu jaoks nii raske? Mis mul viga on? Teised teevad seda mängeldes. Inimesed kihluvad ja abielluvad kogu aeg, minu sõbrad kaasa arvatud! Miks on minul sellega nii keerulised lood? Tundsin jõuetust ja väärtusetust. Tundsin end täieliku läbikukkujana.
Lõpuks andsin alla ja tunnistasin, et ma ei pruugi iial saada selliseks inimeseks, keda nad otsisid. Olin valmis lüüasaamist tunnistama, sest teadsin, et ei suuda enam kihlust jätkata.
Kartsin meeletult – kartsin kellelegi rääkida ja kartsin reaktsiooni, mis ülestunnistusele järgneda võib. Kartsin abielluda, kuid kartsin ka kihlust katkestada.
Sügaval sisimas teadsin, et ei suuda iial vastata oma tulevase abikaasa või tema vanemate ootustele. Kõik, mida seni olin teinud – riietunud ja käitunud – oli näitemäng. Teadsin, et ma ei oleks kunagi tegelikult selline, nagu nemad soovisid. Oleksin veetnud kogu ülejäänud elu püüdes olla keegi, kes ma tegelikult ei olnud, ja sellest oleks ikka väheks jäänud. Samuti poleks mul iial võimalust ühtki oma unistust, lootust ega soovi täide viia.
Kogu selle aja ei olnud ma oma tunnetest ega sisevõitlustest emale ja isale rääkinud, sest, nagu ikka, ei tahtnud ma neile tüli teha. Olin hoidnud kõik endale ja teinud vaprat nägu, nagu oleksin õnnelik. Naeratasin pidevalt ja naersin varmalt, nagu iga õnnelikult kihlatud noor naine teeks. Ma polnud oma mõtteid mitte kellegagi jaganud, sest ei soovinud teisi oma emotsionaalse valu ja hirmudega koormata.
Kuid jõudsin punkti, kus ma ei suutnud enam vastu pidada. Ühel õhtul, veidi aega enne pulmi, läksin ema juurde ja puhkesin nutma.
„Ema, anna andeks!” nutsin. „Ma ei suuda seda teha! Lihtsalt ei suuda!”
Minu üllatuseks embas ema mind ja ütles: „Ära nuta, kullake. Räägi, mis sind vaevab.”
„Ma pole valmis, ema! Mul on unistused ja ma tahan maailmas ringi rännata ja erinevaid asju teha ja ma lihtsalt ei suuda taluda mõtet, et mul ei ole enam kunagi vabadust kõike seda teha!”
Paiskasin oma tunded nuuksete vahel kõik välja. Päästsin valla kõik mõtted ja hirmud, unistused, lootused ja püüdlused.
Ema hoidis mind enda vastas ja ütles, et ei sunni mind tegema mitte midagi mulle vastumeelset. Ta palus andeks, et ei olnud varem mu hirme märganud, ja et vähemalt osaliselt olid mu läbielamised tema põhjustatud. Ema ütles, et peab isaga rääkima. Ema palus, et ma ei kardaks – ta toetab mind mu otsuses.
Ma polnud kunagi varem sellist puhastavat vabanemist tundnud.
Seejärel rääkisin Anoopile kõike seda, mida emalegi olin kurtnud. Ta ütles kohe: „Ära muretse, õeke, ma olen sulle toeks. Oleksid pidanud oma tunnetest meile varem rääkima. Sa poleks pidanud oma emotsioonidega üksinda võitlema.”
„Kuid ma ei mõistnud, et mul pärast kihlumist enam valikuvõimalust on,” mäletan end vennale läbi pisarate ütlevat.
Erinevalt minu lähemast pereringist ei võetud seda uudist meie kogukonnas sugugi hästi vastu.
SUGULASED, PERELIIKMED, PEIGMEHE perekond ja teised meie kogukonna inimesed olid uudist kuuldes kurvad, vihased ja pettunud. Nad tulid minu juurde ja üritasid veenda mind ikkagi abielluma. Nad ütlesid mulle, et see, mida tunnen, pidavat olema tavaline ja et kõik saab pärastpoole korda, et abielluma peab millalgi ju niikuinii. Nad üritasid mind veenda, et kui ma kokkuleppest taganen, siis ei leidu meie kogukonnas enam kedagi, kes minuga abielluda tahaks. Minu nimel oleks plekk küljes ja ükski perekond ei laseks oma poega mulle lähedale.
Nad püüdsin mind veenda, et mu ideaalid on ebarealistlikud, eriti naise jaoks. Minu ootused on liiga kõrged ja sellepärast ei leidvat ma mitte kunagi sobivat meest. Lase latti allapoole, ole kuulekas naine ja minias ning sul saab olema hea elu, öeldi mulle.
Jäin endale kindlaks, kuid tundsin end sealjuures kohutavalt, et kõigile haiget tegin. Kui kuulsin, mida minu kohta rääkima hakati, siis tundus tehtud otsus kohutav ja tulevik tume. Inimesed ütlesid, et ma polnud piisavalt kodulembene, et olin ära hellitatud, ja et mu vanemad ei olnud mind korralikult kasvatanud. Öeldi veel seda, et naine, kes saab hakkama millegi seesugusega, on endast liiga heal arvamusel. Tundsin end kohutavalt ja olin kurb. Ma ei tahtnud enam hindude ringkonnas liikuda. Kahetsesin kõike, mida olin teinud – et olin kihlunud, kihluse lõpetanud, teinud haiget oma peigmehele ja tema perekonnale, et ma polnud piisavalt kodulembene, piisavalt hindu. Õigupoolest kahetsesin kõike, mis minuga seondus.
Miks ma alati vabandan? Miks ma pean vabandama selle pärast, et olen mina ise? Ma ei suutnud mõista, mis mul viga on.
Ma ei suutnud enam hakkama saada kogu selle selgitustööga, mida pidin inimestega kohtudes tegema. Nii et vahetult enne seda, kui pidid toimuma pulmad, mille eest oli kõik makstud – kõik oli korraldatud, kingitused kuhjusid ja sõbrad-sugulased tulid üle laia maailma kokku –, ma põgenesin. Läksin pikale reisile, et kohtuda sõpradega Indias ja Inglismaal. Soovisin lihtsalt kaduda, pääseda minema meie kogukonnast, kuni kõik maha jahtub, sest ma ei tahtnud tegeleda mitte millegagi peale oma emotsioonide. Pidin endas selgusele jõudma. Teadsin, et mu elu järgmine periood ei kujune kergeks.
4. peatükk
MINU TÕELINE ARMASTUS
Pärast seda, kui olin naasnud vanematekoju Hongkongi, ei tahtnud ma uuesti hindu kogukonda sulanduda, sest tundsin end seal täieliku võõrkehana. Nii keskendusingi karjääri edendamisele ja püüdele saavutada mõningast iseseisvust.
„Ma sain selle koha!” hõikasin ühel päeval meie korteri välisuksest sisse tuhisedes. Isa istus oma lemmiktugitoolis ja