Vahel tundsin sellele mõeldes ärevust ja püüdsin olla hoolikas, et ei teeks midagi sellist, mis võiks luua tulevase elu jaoks halba karmat. Isegi noorukina hekseldas mu meel pidevalt, mis võib luua head, mis halba karmat, ning püüdsin end täiustada oma kultuuriliste uskumuste põhjal loodud baromeetri järgi.
Hinduism õpetas mulle sedagi, et mediteerimine ja mantrate lausumine on kaks levinuimat meetodit paljude seast, mis aitavad puhastada meele mustadest mõtetest ja aitavad meid püüdluses valgustatuse poole. Meditatsioon aitab arendada teadlikkust, et inimene on palju enamat kui füüsiline mina. Niisiis, suureks kasvades teadsin juba, et inimene on bioloogiast midagi hoopis rohkemat.
2. peatükk
MITMED USUNDID, MITMED TEERAJAD
Kodus õpitud hindu tavadele kontrastiks algas minu koolitee katoliiklikus koolis, mida juhtisid nunnad. Kui olin saanud seitsmeaastaseks, olin juba hakanud tundma õppima kultuuriliste ja usuliste erinevuste mõjusid. Kool asus ilusas suures vanas hoones, millel oli kolm korrust ja mida kroonis kaunis kuppelkatusega kabel. Kool juhtus olema väga mugavasti meie kodust lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Esimesel koolipäeval kandsin uut koolivormi suure uhkusega. Vorm koosnes lumivalgest pihikseelikust ja meresinisest bleiserist, mille rinnal ilutses punane embleem. Mul oli väga hea tunne, sest kooliõuele jõudnuna nägin, et ka kõik teised lapsed on samamoodi riides. Tänu koolivormile tundsin, et kuulun nende sekka. Iga päeva alustuseks laulsime lauluraamatust ja see meeldis mulle samuti väga.
„Miks sinu pere pühapäeviti kirikus ei käi?” tahtis klassivend Joseph ühel päeval teada. Olime selleks ajaks umbes kuu aega koolis käinud.
„Sest me pole katoliiklased. Meie oleme hindud ja käime templis esmaspäeva õhtuti,” ütlesin.
„Sa pead oma vanematele ütlema, et nad sind igal pühapäeval palvusele viiksid, muidu ei pääse sa pärast surma taevasse,” ütles Joseph mulle.
„Kas sa oled selles kindel?” küsisin. „Kui see nii oleks, küllap mu vanemad teaksid seda.”
„Muidugi olen ma kindel – küsi ükskõik kelle käest koolis. Või veel parem, küsi järgmises piiblitunnis õde Mary käest. Tema teab kindlasti, mis on õige. Tema teab, mida Jumal tegelikult tahab!” oli poiss kindel.
Joseph meeldis mulle. Näis, et ta hoolis ja soovis, et ma taevasse pääseksin. Niisiis, küsisingi õde Mary käest, ja pole vist vaja öelda, et ta kordas – kui tahan Jumala silmis heas valguses olla, siis tuleb minna kirikusse ja õppida piiblit. Ta pakkus lahkelt oma abi jumalasõna mõistmiseks.
Kui ma sel õhtupoolikul koju jõudsin, otsustasin emaga rääkida sellest, mida õde Mary oli öelnud.
„Emme, mu sõbrad ja õde Mary koolist ütlevad, et ma pean pühapäeviti kirikus käima ja piiblit õppima, kui tahan pärast surma taevasse minna.”
„Ei, beta,” ütles ema. „Sa ei pea selle pärast muretsema. Ütle lihtsalt koolis teistele, et meie oleme hindud; ja kui sa oled veidi vanem, siis hakkad õppima meie pühakirja, veedasid. Erinevais paigus on inimestel erinevad usundid. Sa hakkad õppima, et pärast surma kehastume me teistesse oludesse.”
„Ma ei usu, et lapsed koolis seda usuvad,” ütlesin mõnevõrra tusaselt. „Ja ma kardan. Mis siis, kui neil ongi õigus? Nad kõik ei saa ju eksida. Kuidas saavad pühad õed eksida?”
Ema tõmbas mind enda ligi ja ütles: „Ära karda, lapsuke. Mitte keegi ei tea tõde – isegi õde Mary mitte. Usk on vaid tee tõe leidmise suunas: usk ei ole tõde ise, vaid ainult teerada. Ja erinevad inimesed käivad mööda erinevaid radu.”
EMA SÕNAD LOHUTASID MIND ajutiselt, kuid ei leevendanud jätkuvat hirmu. Mõistsin, et minu usk ei vastanud mu kaaslaste usule ning aja jooksul hakkas see teadmine mind üha enam vaevama.
Soovisin õde Mary suust kuulda, et ma saan ikkagi taevasse, olgugi ma hindu, kuid ta ei andnud mulle vajalikku kindlustunnet. Koolis õpitu põhjal mõistsin, milline sünge saatus ootab neid, kes taevasse ei pääse.
Aga mis saab, kui Jumal otsustab mulle järele tulla siis, kui ma magan? Õde Mary ütles, et Jumal on kõikjal ja teab kõike. See tähendab, et ta teab – ma ei ole ristitud!
Nii lamasingi öösel ärkvel, julgemata uinuda, sest kartsin, et Jumal kasutab võimalust mulle näidata, mis ootab neid, kes ei ole talle meelepärased.
Ema ja isa hakkasid mu ärevuse ja unetute ööde pärast muretsema. Kui nad said aru, et mu hirmud ei muutunud aja jooksul mitte sugugi vähemaks, vaid üha hullemaks, otsustasid nad saata mind kaheksa-aastaselt Island School’i9.
See Briti kool, kuuest hoonest koosnev hoonetekobar koos seda ümbritseva krundiga, asus Hongkongi mägede rüpes, Bowen Road’ist ülal pool. Kool oli ilmalikum ja minu ajal õppisid seal peamiselt Briti asunike lapsed, kelle vanemad töötasid kas valitsuses või rahvusvahelistes multirahvuselistes ettevõtetes, mis aitasid meie linna üles ehitada.
Kool oli uhke, ilus ja väga kaasaegne oma teadus- ja keelelaborite, katseloomaaia, võimlate ja ujulatega. Suuremalt jaolt brittidest koosnevas keskkonnas pidin aga hinduna jälle võitlema. Enamik minu klassikaaslastest olid heledajuukselised ja sinisilmsed lapsed ning mind jäeti alatihti üksi või narritati mind mu tumedama naha ja paksude tumedate lokkis juuste pärast.
Mu peas keerlesid mõtted: Ma ei taha, et nad mind Samboks kutsuvad! Lisaks sellele kippusin jääma alati viimaseks, kes võistkonda valiti, ning väga harva kutsuti mind mõnda mängu. Kui ma parajasti ei näinud, siis võeti mu asju, näiteks õpikuid ja pliiatseid.
Selline käitumine tekitas minus üksildust, kurbust ja masendust, kuid hoidsin teiste ees pisaraid tagasi ja nutsin kodus magamistoas üksi patja. Soovisin kiusamist vanemate eest varjata, sest ei tahtnud neile probleeme valmistada. Lõppude lõpuks olid nad mul ühe korra juba lasknud kooli vahetada. Nii jätkasin teesklust, et olen hästi kohanenud ja õnnelik.
Üks vahejuhtum viis mind aga eriti endast välja. Istusin sööklas, mõlgutasin omi mõtteid ja sõin lõunat. Söömise lõpetanud Billy tõusis püsti ja tuli otsejoones minu suunas. Ta hoidis käes kandikut allesjäänud toiduga ja kummutas jäägid meelega minu lõunasöögi sisse.
Kõik minu lähedal istujad puhkesid naerma. Billy tegu oli märganud võib-olla ainult käputäis lapsi, kuid mulle näis, nagu oleksid kõik sööklas viibinud minu üle naernud.
Tundsin, kuidas mu sees hakkas keema raev. Olin jõudnud punkti, kus ma ei suutnud enam välja kannatada. Mul oli saanud kõrini sellest, et mind hüüti Samboks, valiti kõige viimasena võistkonda, narritati ja võeti asju ära. Ma lihtsalt ei suutnud enam kannatada.
Tõusin järsult, haarasin klaasi apelsinimahlaga ja pöördusin Billy poole, kes seisis ja naeris koos teistega. Vaatasin Billyle otse silma ja valasin mahla talle pähe!
Nüüd puhkes tõepoolest kogu söökla naerma, kuid õnneks mitte minu üle. Kõik vaatasid Billyt, kelle juuksed tilkusid kollasest kleepuvast mahlast, mille nired jooksid mööda poisi nägu ja riideid. See oli paras vaatepilt, kuid olin naermiseks liiga hirmul. Kartsin tema reaktsiooni.
Billy vaatas mind nii vihase pilguga, et mul oli tunne, nagu puuriksid ta silmad minu sisse augu, ning ma ei jäänud enam tema vastust ootama. Jooksin. Sööstsin välgukiirusel sööklast välja tüdrukute pesuruumi, sulgesin end wc-kabiini ja hakkasin nutma. Nutsin, sest teadsin, et see, mida olin äsja korda saatnud, polnud üldse minu moodi. Soovisin üle kõige teiste hulka sobida, soovisin teiste heakskiitu ja poolehoidu. Ma ei saanud oma nahavärvi ega rassi muuta ja see tekitas minus tohutu abituse tunde!
Miks ma alati teistest erinen, ükskõik kuhu ma lähen? Kuhu ma üldse kuulun? Miks mul on tunne, et ma ei kuulugi mitte kuhugi? Need meeleheitlikud küsimused valdasid mind, kui ma väikses wc-kabiinis kägaras konutades kogu hingest nuuksusin.
KUI SAIN VANEMAKS ja olin teismeline, siis kiusamine õnneks vaibus. Aga sel ajal, kui mu klassikaaslased said lubada endale