Ida võttis Lasselt mobiili ja saatis sõnumi:
Kohal. Oleme järjekorras. Mida me teeme?
Piletikassas seisis vanem naisterahvas, kes registreeris kõik külastajad, lüües templi väiksele kaardile ja kontrollides nende passi või isikut tõendavat dokumenti. Piletikassa kõrvalt viis marmortrepp järelevalvega garderoobi. Garderoobi ees paistis kolm klassikalises Vene mundris valvurit, kes kandsid ka püstolvööd.
Ida vaatas silmanurgast valvurite poole ja langetas siis taas pilgu.
Kui Lasse ja Ida olid mõnda aega oodanud, liikus järjekord aina edasi ja juba olidki nad piletiluugile lähemal.
„Miks ta ei vasta?“ sosistas Lasse ja vaatas mobiiliekraani.
Ida uuris teisi järjekorras seisjaid: vanem meesterahvas lühikese hallikasmusta habemega, keskealine naine, kes näris närviliselt mentoolnätsu, valge habemega õigeusu preestrid ja hulk prille kandvaid noori mehi, kes meenutasid üliõpilasi. Praegu olid piletiluugi juures kolm meest, kelle jakiseljale oli trükitud „University of Oxford“. Üks neist rääkis ameerika inglise keeles. Mehed üritasid oma muret inglise keeles selgitada, aga paistis, et pileteid müüv naine ei saanud neist aru.
Siis kostis mobiilist piiks.
„Vaata,“ ütles Ida ja näitas ekraani Lassele.
Näidake passi, osutage nimekirjale. Kui küsitakse teemat, öelge CAP, see hääldatakse „tsee aa pe“. Ootan ülemisel korrusel. Ärge andke üleriideid ära, isegi kui valvurid sunnivad: hüüdke vihaselt piletit käes viibutades. Ärge kellegi teisega rääkige!
Ida tundis, kuidas kõik tunded kuhjuvad. Alma on tõepoolest siin, selles samas hoones!
Peagi aga naasis hirm ja Ida lõi taas pilgu maha.
Need teised, kes mind Stockholmis taga ajasid, on ka siin. Miranda. Ja milleks nad veel kodumaa pinnal võimelised on? Kas ma ikka tõesti jään siia, miks ma ära ei jookse?
Pahameel segunes peatselt hirmuga. Kui järjekord edasi liikus, trükkis Ida ruttu vastuse:
Kui tore, et sa minust nii puudust oled tundnud, Alma. Olen ka sind igatsenud ja su pärast muretsenud. Küll oleks alles tore koos sinuga, vanaema, jõuluvaheajal olla, pärast seda kui politsei mind üle poole Euroopa taga on ajanud – KÕIK SINU PÄRAST!!! Kallistan I.
Ida luges sõnumi uuesti läbi.
Ei, praegu pole irooniaks õige hetk.
Ta tundis taas nuttu kurku kerkimas ja kustutas sõnumi.
Järjekord oli üha edasi liikunud ja nüüd eraldas neid luugist vaid üks härrasmees. Ida vaatas trepi poole ja talle tundus, nagu oleks ta näinud triibulist salli ja halli mantlit, mis kohe ka nurga taha kadus.
Mis, kas ta on seal ja jälgib meid?
Just siis, kui jõudis kätte nende kord, piiksus mobiil uuesti. Lasse ulatas mobiili Idale ja pistis passi luugi vahelt sisse.
„Zdraavstvuite, we have…eh…eh…“
Järsku kerkis naise näole naeratus, ta aitas Lasset hääldusega ja hakkas nende passiandmeid üles kirjutama. Ida luges Alma uut sõnu-mit.
Olge valmis. Lobovi võimalik mõrvar on siin. Vähemalt kaks meest, võib-olla rohkem. Nad tulistavad meid, kui mind või teid ära tunnevad või kui saavad aru, et oleme siin samal eesmärgil. Pange mobiil hääletu peale. Ja pidage meeles: ÄRGE puudutage mind!
Ida vabises ja süda hakkas uuesti taguma. Taas tundis ta ülimat jõuetust.
Mis mõttes samal eesmärgil?
Värisevi käsi võttis Ida templite ja allkirjaga paberkaardi enda kätte. Kui nad luugist eemale olid kõndinud, näitas Ida sõnumit Lassele, kes näost kahvatuks läks ja vastu trükkis:
Aru saadud. Mida me nüüd teeme?
Ida vaatas uuesti Lassele otsa ja mõistis, et Lasse on sama ärevil kui ta ise.
Nad läksid laiast kivitrepist üles, pilk koridori suunatud, lootes, et keegi neid ei peata.
„Ostanovites,“ teatas üks valvur.
„Kellega ta räägib? Kas meiega?“
Miilits oli lühikest kasvu, aga üleoleva pilgu ja enesekindla suhtumisega. Tema taga seisis veel kaks meest.
Veel üks venekeelne fraas. Ida vaatas neile arusaamatult otsa. Lühemakasvuline mees aga viipas vihjavalt garderoobi poole.
Lasse astus kohe mehe juurde ja üritas vihane näida.
„No, no, no. Too cold here. And she is ill.“5
Lasse ulatas valvurile kolm kokku keeratud rahatähte, misjärel valvur pomises midagi, noogutas siis sõbralikult ja lubas neil kohe saali minna, üleriided seljas.
„Kas sa näed teda?“ küsis Lasse.
„Ei.“
Nad läksid kitsast koridorist edasi, kuni jõudsid suuremasse lugemissaali. Seinte ääres olid kartoteegikapid ja saali keskel lugemislaud, kust paistsid ka mikrokaardilugejad. Saali teises otsas oli teeninduslett, mille taga seisis kaks hallipäist naist. Sealt kõrvalt sai tellisvõlvi kaudu järgmisesse lugemissaali.
Võlvi all seisis keegi vanem naisterahvas, seljas üleliia suur mantel. Rahvast oli vähevõitu ja aparaadid kaetud kollaka tolmukihiga. Osade laudade taga istusid aga inimesed ja uurisid akte.
„Propusk!“
Keegi rääkis ja ilmselt nendega, nagu Ida nüüd aru sai. Veel üks luuk seinas ja hallis kampsunis mees luugi taga.
„Excuse me. Pro-pusk?“ küsis Lasse.
Saalist kostis nurisevat pominat ja Ida nägi, et inimesed vaatavad nende poole. Võlvi all seisev naine silmitses neid tõredalt ning kaks hallipäist naist ohkasid ja hakkasid omavahel sosistama.
„Here,“ pomises Lasse, võttis taskust tembeldatud paberi ja ulatas selle läbi luugi.
„Propusk?“ kordas ta.
Mees noogutas ning Ida näitas samuti oma kaarti ja passi.
„Jacobs?“ küsis mees ja vaatas arvutiekraani. „Theme?“
„Theme? Teema? Ee… CAP?“
„CAP?“
„Yes…da.“
Mees vaatas kõhklevalt Idale otsa ja lausus veel midagi.
„Excuse me? Can you speak English please?“ küsis Ida.6
„Yes. So, Alison Jenny Jacobs?“
„Yes.“
„When is your birthday?“7
Ida tundis, et läheb näost punaseks.
Miks ma Alison Jenny Jacobsi isikuandmeid selgeks pole õppinud?
„My birthday…ee“
„I mean, how old are you?“8
Mehe hääletoon muutus valjemaks. Lasse üritas ise midagi lausuda, aga mees viibutas tema poole, et just Ida räägiks.
Järsku aga juhtus midagi. Too võlvi all seisnud vana naine tuli luugi juurde ja hakkas vaiksel tundetul häälel midagi seletama. Kuulda oli abipaluvat tooni ja Idale tundus see hääl kuidagi tuttav.
Kas see pole mitte…?
Mees hakkas naise jutu peale korraks naerma ja pahvatas ärritunult midagi amerikanskist. Seejärel tõi naine otsekohe kuuldavale venekeelse sõnavalingu ja seda tunduvalt erksamal häälel.
See ongi tema!
Alma!
„Što