Need hetked olid niivõrd meeliköitvad, et jõudsid isegi Viljandis elava kurdi vanaema kõrvu. Emapoolne ja emalik, uhke selle üle, et ta polnud elu sees arsti juures käinud, ent ometi täie tervise juures oli, oli vanaemal kõigest oma arvamus. Paraku räägitakse, et tema tervis läks halvemaks selsamal päeval, mil talle öeldi, et armastatud Evotška, kellest tal oli kapi peal kolm pilti, jõlgub nüüd ringi mingi venelaste kambaga, pättidega veel peale kauba. Vanaema raev oli piiritu, ent Eva seda ei teadnud ega saagi kunagi teadma, kui ta just ühel päeval nendele lehekülgedele peale ei satu:
„Kuidas julgeb see jõmpsikas midagi niisugust teha oma vanaemale, kelle need samad paskaagid Siberisse küüditasid? Venelasest julmemat rahvust pole ilmas olemaski, mul on veel meeles, kui nad Viljandimaa vallutasid. Meie talu jäi keset lahinguvälja. Me nägime mõlemat poolt: kui sakslased õmblesid juhuslike kuulidega pihta saanud külainimeste haavad kinni, siis venelased sitsisid katustel ja tapsid lõbu pärast meie kasse.“
Koletu lugu, Günter Grassi vääriline, ja pole kahtlustki, et seda esitati alati täie veendumusega. Subjektiivne? Iseenesestki mõista, ent siin ilmas pole midagi nii absoluutset kui üks hästi jutustatud elulugu. Kuid Eval ei olnudki palju valikuid. Pool Eestit, peamiselt ta lähedasemad lapsepõlvesõbrad, oli juba minema purjetanud ja mida kaugemale, seda parem:
Karolina oli põgenenud Portugali ja elas seal koos ühe habetunud kunstnikuga linnas, mis algab B-ga (või P-ga);
Kätlin oli kolinud Rotterdami, tema oli sinna importinud üks Jaava juurtega hollandlane;
Ly – ja selles maailmajaos pole lühemat nime olemaski – oli ikka veel Bernis lapsehoidjaks, kuigi ta unistuseks oli München;
Marek, lapsepõlvesõber Kalamajast, ainus, kes teda toona ei kiusanud, ütleb, et on maailma kõige õnnelikum koos Grahamiga, oma uue aafriklasest kaaslasega – pange tähele, valge lõuna-aafriklasega –, elab Notting Hilli luksuslikus loft’is ja valmistab talle igal hommikul hoole ja armastusega parimat mannaputru. Grahamiga tunneb ta end lõpuks ometi vabana, ta on juba varbaküüned roheliseks värvinud ja unistab sellest, et nad lähevad Kaplinna ja abielluvad. See võib küll olla natuke ohtlik, aga on vaid kuude küsimus. Räägitakse, et kui lõunapoolkerale saabub kevad, vahetavad nad Laudmäe tipus sõrmuseid.
Oleks veel, et vaid Eesti ääremaad on sunnitud pealt vaatama naiste metsikut verejooksu, kuid Ülemiste on teine samasugune vagiina. Viimse piirini kurnatud. Emased lasid riigist jalga, selle osas oli Eva poolvennal Priidul isegi natuke õigus (ja seda õigust nõudis ta taga iga kord, kui põrkas kokku mõne välismaalasega). Kuid tõusule-mõõnale juba kätt ette ei pane, saati siis veel rusikat.
Priit saatis nad südametäiega Lapimaale, sest Põhjala sugulasrahvast ei sallinud ta samuti silmaotsaski. Tema meelest oli see Soome versioon Siberist, kuid nende õigesse Siberisse saatmine oleks olnud natuke liiga karm. Niiviisi jääks nad vähemalt selle paksu habemega punase vanapapi koduküla lähedusse, kes Priidu meelest oleks võinud juba praegu neid oma saani ja kodustatud põhjapõtradega otsima tulla.
Lõppude lõpuks oli ülimalt tähtis, et väljakad jalga laseks. Segaverelisus polnud Maarjamaal teretulnud ja Priit süüdistas välismaalasi selles, et need tulevad siia Eesti meeste elatist varastama. Eesti naine on sama püha kui maagi, sellega nõnda ühte sulanud, et jääb vaid mõistatada, millisele trikoloori värvile ta vastab.
Ühesõnaga, et kellegagi juttu ajada – ja see ei pruukinud olla mõni tõsisem vestlus – ei olnudki Eval peale Irina suurt kedagi valida. Ja mis teie siis tahtsite, et ta igavuse peletamiseks liituks Hare Krishnaga? Tahate tõesti näha teda mantraid ümisemas ja Tallinna vanalinnas pattu kahetsemas? Oranži värvi osas piisas talle oma juuksepahmakastki ning usk reinkarnatsiooni polnud kunagi olnud Eva tugev külg.
Hedonismi on vaja. Kuid venelased seevastu: iga kord kui nad järjekordseks aromaatseks šišatäieks Café Popularis kokku said, tõi Irina kaasa terve seltskonna, kelle vanus ei olnudki Sergejeva omast nii erinev. Kui jätta kõrvale miimika ja väheke teistsugune riietus, oli nende sarnasus Evaga silmnähtav.
„Lõppude lõpuks oleme kõik sündinud Nõukogude Liidus,“ tunnistas ta. „Lisaks oleme läbi elanud samad sündmused, vaatasime telekast samu multikaid, mängisime samadel mänguväljakutel…“
See polnud vale ja Evast sai õige pea kamba lemmik, ja hoopiski mitte tema ennenägematult punaste juuste või vigase vene keele pärast. Me pole sellest küll veel kirjutanud, kuid Eva kuulub nende tütarlaste sekka, kelle pärast jääb liiklus seisma. Või õigemini: liiklus, jalakäijad ja kõik nende sõbrad ja sugulased.
„Mul on sest jõllitamisest kõrini,“ tunnistas ta ühel õhtul kohvikus.
Kõik kiitsid tema väljapaistva anatoomia erinevaid geograafilisi punkte, kuid see, mis tegi temast eriliselt erilise, kõige-kõige erilisema, oli pilk. Harukordne. Süütu. Puhas. Selles sulandus parim mõlemast maailmast ja isegi tema lapselik värskus ei suutnud seda ilmselget tõika vähendada.
Ivan ja Ruslan püüdsid talle külge lüüa, kuid suurema eduta. Ent nende äpardumised ei takistanud kuidagi tüdruku integreerumist Lasnamäe lõbusasse seltskonda, nad rääkisid temaga ikka ilma igasuguse tusa või solvumiseta ja keegi ei teinud välja Irina teravatest märkustest.
Eva suisa unustas oma kuulsa häbelikkuse. Sel õhtul söandas ta isegi oma uute vesipiibu-kaaslaste kange eesti keele üle nalja visata:
„Teie vähemalt räägite eesti keelt… Ma tean inimesi, kes on Eestis sündinud, aga ei suuda eesti keeles öelda ainsatki sõna!“
Irina läks sedasorti jutu peale puhevile. Ta seadis väite põlglikult kahtluse alla ning võttis oma vanemate ja nende esiisade hea nime kaitseks väljakutse vastu. Ta tegi seda nimme eesti keeles, nagu tahaks midagi tõestada, tema häälduses polnud midagi naeruväärset ja ta ei eksinud ainsagi käändega:
„Mõnikord küsin ma enda käest, mis kasu sellest keelest on… See on täiesti mõttetu. Mida rohkem sa reisid, seda selgemalt saad aru, et eesti keelega pole midagi peale hakata…“
„Kuidas nii? Eesti keel on Eesti riigikeel,“ toonitas Eva naiivselt.
„Üks miljon, isegi mitte seda, kahesaja või kolmesaja miljoni vene keele rääkija vastu,“ kostis Irina ikka veel eesti keeles ja libistas käega läbi Eva hästihooldatud vasksete juuste.
„Ja tagatipuks pole sel keelel tulevikku! Aga kullake, ärme nüüd selle pärast tülitse, eks? Kaotajateks jäävad ikkagi eestlased, kes keelduvad rääkimast ilusas Puškini keeles. Aga okei, ei ole vaja nii kaugele minna. Kui te juba tahate olla nii moodsad ja originaalsed, miks te siis inglise keelt riigikeeleks ei tee? Mis sa arvad, kuidas Jõhvis eestlased ja venelased üksteisest aru saavad?“
Just nagu nõiaväel, leebus ta äkilise sõrmenipsuga ja võitis Eva enda poolele mitte niivõrd võltsi anglofiilse argumendi kuivõrd magusa naeratusega. Tema mõju tüdruku üle oli iga korraga selgemalt tunda ja Eval polnud mõtteski vastu hakata. Otse vastupidi, ta jumaldas vastuolusid ja kaootilisusest hoolimata oli taoline rõõmsameelsus adrenaliinisüstiks, mida tal hädasti vaja oli.
Elujõud, lõpuks ometi!
Samuti oleks võinud jutuks tulla Eurovisioon, see igavene tüliõun. Muidugi hääletab Lasnamäe ülekaalukalt Vene laulu poolt ja mõningaid riismeid pudeneb ka aseritele ja armeenlastele. Kuid Eva Sergejeval olid mõttes põletavamad teemad. Põhimõttelisemad.
Nendes venelastes oli midagi eepilist. Poeetilist. See soojus, millega nad üksteisega suhtlesid, üksteist aitasid, peresidemed, spirituaalsus, idealistlikkus… See oli see, mida ta oli oma ellu igatsenud.
„Kas see ongi see paljuräägitud vene hing?“ küsis ta endalt ja oli rõõmus, et sobitub nõnda arvukasse hõimu,