Ja infot oli tõesti kamaluga, siin oli tõestusmaterjali enam kui küll: see häbitu lehtsaba, tähelepanu järele janunev tütarlaps Jõhvist, oli Vkontaktes oma profiili järgmistest fotodest triiki täis laadinud:
• avara dekolteega kostüümis sekretäri mängimas;
• lahtinööbitud pidžaamas padjale musi tegemas;
• pikutamas lamamistoolis, päikseprillid ees, ehtne rebasenahk katmas kaela ja vasakut õlga;
• romantilise pruudina lillebuketti hoidmas;
• bikiinides liivarannal Punase mere ääres (või Sharm el Sheikhis, kui täpne olla);
• õhtukleidis Kadrioru lossi treppide juures;
• Moldovast pärit fotograafist sõbra stuudios nappides bikiinides vallatlemas;
• sensuaalselt samale Moldova sõbrale kuuluva tumekollase Hummeri roolis;
• Pirita vuhvelsadamasse ankrusse jäetud jahi pakpoordis hajevil ilmel jämedat Kuuba sigarit suitsetamas.
Kõik fotod, kui paar üksikut välja arvata, andsid tunnistust nii läbimõeldud kui ka rafineeritud ekshibitsionismist, need olid täpselt sellised, mis saadetaks tutvumisportaali. Ilmselgelt oli Irina eksponeerimiseks parima nurga alt alati valinud oma ilusama külje, kuid nendest trikkidest ei piisanud, et varjata proteesi, mille ta oli oma rindadesse traageldada lasknud. See oli päevselge. Eva karjatas. Muidugi olid need albumid kõige ebameeldivamate meeste pärani lõugade vahel, garanteerisid manuaalsete vahenditega kerge erektsiooni, kuid isegi mitte mõningate tõeliselt labaste isendite äärmine vulgaarsus ei vähendanud Sergejevat purevat kadeduseussi:
„Just Sinuga tahan ma maailmale tiiru peale teha!“ kirjutas 26-aastane Massimo, lihunik Bergamost.
„Sul pruugib vaid küsida ja ma täidan kõik su soovid!“ esitas enda kandidatuuri 21-aastane Lasse, Turku JK varuväravavaht.
„Pea meeles, et mina olen su fänn number üks,“ tunnistas Ahmed, 32-aastane taksojuht Kairost.
„Ma teen sinust universumi õnnelikema naise!“ lubas Mohammed, 40 aastat vana, jõukas reisikorraldaja Antalyast.
„Venelannad on maailma kauneimad naised,“ ütles Dimitri, 19-aastane üliõpilane Novgorodist.
„Su nägu on luule, su rinnad kui ööbikutiivad,“ väitis J. L. Marques, 39-aastane Baltikumis vabatahtlikus eksiilis elav Peruu ajakirjanik.
„Lähme abiellume Las Vegases? Ma ei suuda meist kahest mõeldes isegi magada!“ kuulutas Hokata, 29-aastane Toyota tehase liiniülem Nagoyast.
Eva Sergejeva ei tahtnud alla jääda. Ta pani kõik mängu. Siin polnud midagi häbeneda, ei miskit hullu, vaid rivaliteet, eluterve konkurents kahe naise vahel. Meie kartmatu Pipi Pikksukk pole veel lõpetanud piltide üles laadimistki – olgu gif- või jpg-formaadis, kõik madala resolutsiooniga – kui juba sajabki Vkontaktes kutseid, tõeline pikseldatud üleujutus. Need meelierutavad fotod, lillade bikiinidega, on mesi, puhas mesi, summ-summ, neitsilikult rikkumata, Photoshopiga oleks võimalik neid ainult pisendada. Nagu arvata oligi, figureerib karvanäss Jüri peaaegu kõigil, veelgi rohkem sagris ja osavõtmatu, ise kuigi hästi teadmata, mida ta seal teeb või mida söakas perenaine tast õieti tahab.
Et ta oleks veel rohkem turris? Et ta keele suust välja ajaks? Et ta sosistaks, et perenaine on kõige sensuaalsem terves Eestis?
Kogu maailmas?
Euraasias leidus isikuid, kes oleksid olnud valmis maksma miljoneid rublasid selle eest, et end Jüri asemele sättida, või Jürit enda asemele, olgu või viieks üürikeseks sekundiks. See plüüškoerake oli üks üüratu õnneseen.
Et sõbrataotluste laviin ei vaibu ka järgmisel tunnil, kõik muudkui ilastavad ja ajavad suust vahtu välja – iiveldamaajav, jäle, poiste kombed –, ja enne veel, kui me nõustume Eva Sergejeva nimel järjekordsete sõpradega – suurte ja väikestega, digitaalne triaaž on keerukas, pange tähele, vastata tuleb koguni kutsetele Tadžikistanist – jääb meil üle ainult üks võimalus: saata tema suurimale rivaalile otsesõnum ja jääda vastust ootama.
Inimlik uudishimu on piiritu ja lõppeks, kas Sergejeva siis tahab või ei taha eelarvamustest üle saada? Pöidlad pihku ja läksime!
Edasi! Olgem oikumeenilised.
Ega see haiget tee, ja lootkem vaid, et Irina vastab, ja võimalikult kiiresti. We are the world. Värve, palju värve, aina enam värve, üks täiuslik harmooniline vikerkaar, just seda on siinsesse jutustusse vaja.
„DALLAS”
Sellal kui me vastust ootame, pole midagi paremat ühest pisikesest, kuid asjakohasest tagasivaatest. Lugeja mõistab peagi, kui ta veel siin on, et see on kasulik pagas edasisi lehekülgi pidi ülesronimisel: insener Oleg Sergejev maandus Ülemiste järve kaldale Minskist tulnud Tupolev TU-154 pardal, oli Kevad 1987. Ta ei tulnud üksi ja me ei vihja siin ülejäänud kümnele tuhandele slaavlasele, kes siia igal aastal saabusid. Ei. Oleg oli eriväljalase ja tema kraenurgad olid nii teravad, ta prillid paksud kui pudelipõhjad ja bakenbardid nii uhked, et ta oleks võinud juba toona olla tänapäeval nõnda tagaigatsetud kaheksakümnendate karikatuur reaalajas.
Lisaks pidasid seltsimehed parteikaaslased teda suurimaks nõukogude eksperdiks põlevkivi alal. Tuleb rõhutada, et see oli küllaltki ebatõene. Palangast Vladivostokini eksisteeris temataolisi isikuid ilmselt paar-kolm tosinat.
Mis jäi lõplikult välja selgitamata, oli Olegi roll aasta varem toimunud Tšernobõli tuumaõnnetuse palju kära tekitanud juurdluse juures. Oli neid, kes kritiseerisid Sergejevit liiga leebete, suisa selgrootute otsuste pärast, teised seltsimehed jälle väitsid, et ta polnud selle õnnetu tuumareaktori lähedale oma jalgagi tõstnud.
Jeerum, ja mida oleksite teie oodanud ühelt põlevkivieksperdilt? Mööngem, et kui ta poleks seal kunagi käinud, siis mida halba ikka sellest olnud oleks?Ah? Selgitage mulle ometi, mis kasutegur oleks olnud tema viibimisel sündmuskohal? Ja ärge mõelgegi seda võrrelda radiatsioonikiirguse käes viibimisega. Kurjad keeled eksisteerivad igal pool ja Moskva aparatšikud pole mingi erand. Nad mitte ainult ei vohanud, vaid kinnitasid ka, et see Sergejev on üks pime mutrike, fanaatiline karjerist, kes ei tee vahet plutooniumil ja uraaniumil ega beeta- ja gammakiirtel.
Režiimilõpu intriigid, seda oli juba siis aimata, pärast Brežnevit avastati end hävingu äärelt.
Tema vastu sepitseti intriige, ent Oleg ei kuulunud mitte kõige õnnetumate sekka. Ta saadeti Läände. Tuletame teile meelde, et isegi Nõukogude Liidul oli oma Lääs: Tallinn, muidugi. Erinevalt Riiast oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pealinn tõeliselt põhjamaine ja, veelgi enam, ainus punkt Nõukogude Liidus, kus antennid olid ühenduses välismaailmaga.
Vaenlasega.
Ja Oleg Sergejev andis oma parima metallist riistapuu abil, millest räägiti, et see on Kalamaja kõrgeim, tõeline Läänemere kaldale istutatud radar Volta südames, juba otsapidi Kopli linnajaos, mis oli veel proletaarsem kui tema armastatud Kalamaja. Soome Vabariik tegi lõpuks ometi koostööd. Sealsamas, pelgalt viiekümne meremiili kaugusel, samanimelise lahe põhjakaldal, kõrgus sihvakas raudtorn, lõpmata palju vägevam kui seltsimees Olegi oma, elav tõestus sellest, et varem või hiljem pidi härra Thomas Edisoni imeline leiutis jätma jäljed Inimkonna Ajalukku.
Kustutamatud jäljed.
See võnkesageduste Molotovi kokteil tulistas Espoost värvilisi valgusvihke, mis ei jäänud millegi poolest maha Ohiost pärit austatud leiutaja omadest. Nagu Edisongi, tegelesid Soome insenerid puhta maagiaga: nad suutsid