15) Välismaalased
Itaallased, sakslased ja kõik need teised. Mnjaa, maailm on suur ja lai. Just sellepärast ongi kahtlane, et nad on elukohaks (või reisi sihtkohaks) Eesti valinud.
Eesti (vaikne) kodusõda
„Eestlase mõttemaailma ei mahu rohkem kui kolme tüüpi
Eestis elavaid inimesi: eestlased, venelased ja turistid!“ Mu austraallasest sõber Chris ei väsi seda kordamast ja küllap on ta jutus iva sees.
Eks see väide natuke liialdatud ole, kuigi vahel jääb mulle endale sama mulje. Ausalt öeldes läks mul aega, enne kui mõistsin, et Eestis elavad välismaalased on eestlaste jaoks pidev stressiallikas. Automaatselt eristub kaks leeri:
• eestlased, kes tahavad siin elavate „teistega“ suhelda (kõnelgu nad vene või mõnda muud keelt) ja aidata neil ühiskonda sulanduda;
• eestlased, kes eelistavad ülbelt eemale hoida: Eesti jäägu eestlastele (ja „pärast 1991. aastat on välismaalased siia elama tulnud ainult naiste pärast!“).
Kumb on ülekaalus? Ausalt, ma ei tea. Ja mu kroonikatele tulnud kommentaaride põhjal ei hakka ma seda hindama, sest ma tean, et vaikusel on siin ühiskonnas oluline roll.
Aga vaikne kodusõda on see ikkagi. Me elame selle sees ja seda on tunda. Sõprade vahel ja perekondades: see on teema, mis kisub inimesed ootamatult leeridesse. On neid, kes arvavad, et tänapäeva Eestis on vastasseise vaja ja polariseeritus on hea, on neid, kes kurdavad, et neil on seksterroristidest ja okupantidest kõriauguni. Seitsesada aastat baltisaksa iket ja Nõukogude Venemaa okupatsioon siin kasuks ei tule…
Me peame mõistvad olema. Ent ksenofoobset suhtumist ei kohta kaugeltki ainult nn teise Eesti inimeste juures, seda pritsib pidevalt ka valgustatud intelligentsi seltskonnas. Keskmisele eurooplasele võib see päris šokeerivalt kõlada.
Neid kolme stseeni ei unusta ma vist kunagi:
• üks esimesi eesti tüdrukuid, kellega ma Eestis kohtamas käisin, ütles mulle kunagi nii: „Sul on õigus, João. Mul on tõesti natuke piinlik, kui mu sõbrad mind sinuga koos näevad… Nad jäävad mind elu lõpuni välismaalasega kurameerimise pärast narrima…“ Sellist dialoogi poleks mitte ilmaski üheski teises riigis, kus ma enne olin elanud, sündida saanud;
• siis seesama sõber Chris, keda ma enne mainisin: ta on aussie, kes kolis siia kuus-seitse aastat tagasi. Sel mehel on Eesti jaoks suured plaanid ja raha ega ole kohalikud tüdrukud kunagi tema prioriteet olnud. Teda tõi siia siiras soov jääda paikseks kuskil, kus talle meeldib. Kuid pärast esialgset rahuloluperioodi hakkas ta siin ennast tõrjutuna tundma. Iga kord, kui temaga viimasel ajal olen kokku saanud, on ta olnud halvas tujus. Võin pea anda, et poole aasta pärast on ta siit läinud. Kaotus mulle, aga eriti Eestile: ta on üks sümpaatsemaid ja ettevõtlikumaid inimesi, keda ma tunnen;
• ja Madis, mu hea sõber Madis. Ühtaegu obsessiivne ja geniaalne. Suuremeelne. Aga pärast teist-kolmandat õlleraundi on meil sarved vastamisi. Ta ei salga oma sisimaid veendumusi: „Kas sinu arvates ei ole Eestis juba liiga palju välismaalasi? Meie ei taha oma traditsioone muuta: Eesti ongi riik, kus mehed on mehed ja naised on naised!“ Sellega õigustab ta sugudevahelist lõhet, mis tema arvates ei peegelda muud kui elutervet Eesti erakordsust.
Kas ma kahetsen Eestisse jäämist? Kindlasti mitte. Eestis elatud aeg on olnud mu elu parim. Suurte ja südantliigutavate üllatustega. Mul on hea meel tõdeda, et osa kõige imelisematest inimestest, kellega ma olen kunagi kohtunud – ja kellest tänaseks on saanud mu head sõbrad –, on Eesti kodanikud. Ma tunnen nendega hingelist lähedust ja ma õpin neilt palju. Teisi mõtteviise – ja seda ma oma ellu vajasingi.
Sellepärast mind kurvastabki, et me oleme koos sõjas. Võitluses, et eestlaste mentaliteeti pisutki muuta. Või siis palju. On aeg mõista, et iga Eestisse elama tulnud välismaalane ei kasuta Eestit (või eestlasi) ainult oma huvides ära. Vastupidi: nad võivad siin hoopis hädavajalikku kriitilist massi luua.
Jah, käimas on nähtamatu – ja suhteliselt vaikne – kodusõda. Oleme ristteel: praegusel ajaloolise tähtsusega ajal on Eestil veel valida, kas minna provintsluse või kosmopolitismi teed. Ma loodan siiralt, et mu head sõbrad võidavad selle sõja, isegi kui see juhtub alles siis, kui mina ise siin võib-olla enam ei ela.
Euroopa pole veel kaugeltki täiuslik konstruktsioon. Aga me võitleme tema eest.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?
„Blääblääblää…“ Võrratu sõna see „blääblääblää“. Või lause, kui aeglasemalt hääldada: „Blää, blää, blää…“ Nagu teate, on see eestlaste üks lemmikväljendeid, millega lõunamaalaste – nagu ka käesoleva kroonika autor – juttu armastatakse kirjeldada. Seda blääblääblää-karikatuuri kasutavad eriti just eesti meessoost patrioodid: võõrad tulevad ju oma vilumusega siia ainult kohalikke naisi lantima…
Selle arusaama järgi, või nimetagem seda vaatenurgaks, on eestlased teistega võrreldes palju vaiksemad. Nemad jälgivad. Ja kindlasti on nad palju-palju usaldusväärsemad. Nad räägivad tegudega, on oma tegudega eeskujuks ja heaks näiteks. Ja kui peaks kahtlusi jääma, seletab kõike kohalik vanasõna „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“.
Nõustun, et see on ilus poeetiline lähenemine. Aga mul on kahju, et see jätab varju Eesti ühiskonna ühe suurema probleemi: ma räägin üleüldisest suhtlusvaegusest. Inimestevahelisest suhtlemisest.
See on tõsine asi ja võib inimeste elu tõsiselt häirima hakata: enamik minuga siin riigis toimunud ebameeldivatest olukordadest on olnud otsene selle süsteemse – ja sageli uhke – eneseväljenduse vähesuse tagajärg. Näiteid on alates puudulikust suhtlusest sugulaste vahel („Ma ei ole oma isaga terve aasta rääkinud ja ma ei tea, kus ta elab“), paarisuhetes („Mu mees ei oska oma tundeid väljendada ja kui ta koju tuleb, huvitavad teda ainult mootoritega seotud veebilehed“) kuni eesti ja vene keelt rääkivate arstide kommunikatsiooniprobleemideni haiglas („Peame teile väikese operatsiooni tegema, aga ärge teie muretsege, see on väga normaalne protseduur“).
Selle viimase tragikomöödia osaliseks sattusin nimelt ma ise. Muuhulgas tekkis reaalne oht, et mulle tehakse operatsioon, mida polnud tegelikult vaja. Tahate veel näiteid? Ühel hommikul avastasin üles ärgates, et kõik mu korteri aknad olid kinni kaetud. Hoonet oli renoveerima hakatud, aga mind polnud sellest teavitatud.
Keegi ei olnud mulle sõnagagi maininud, et järgmised kaks kuud olen mõistetud elama pimedas.
Eelmisel nädalal pidin jälle siin harrastatava verbaalse ja mitteverbaalse suhtlemise vähesuse tagajärgi taluma. Estonian Airi lend, millega plaanisin Tallinnast Kuressaarde sõita, tühistati „tehniliste probleemide tõttu“, ja mind üllatas, kui rahulikult seda võeti. Jälle. Üks mu kõrval sõitnud mees nentis, et see oli talle sel aastal viies kord sarnasesse olukorda sattuda.
Nii et 45 minuti asemel kulus meil sihtpunkti jõudmiseks peaaegu viis tundi. Mis see siis nii väga on? See pidavat normaalne olema, ütles mulle selle lennufirma ametnik. „Oluline on, et me oma reisijatele alternatiivse reisimisviisi pakume… Te jõuate ju täna õhtul kohale,“ kinnitas noormees Estonian Airi kõnekeskusest. Protestijaid oli vähe: üks vanem Soome härrasmees ja mina, võib-olla paar eestlast ka. Hale, aga Estonian Air ei tahtnud oma petetud reisijatele toiduvautšereidki anda. Alles siis, kui ma olin kaks korda nõudmas käinud, sain lõpuks enda oma – kesise 75kroonise – pikaks kujunenud teekonna õhtusöögi jaoks kätte.
Mulle tundub, et mu eesti sõbrad muretsevad siinse suhtlusprobleemi pärast aina rohkem. Mõelgem kas või sellele, mis toimub seoses euroga: ollakse valmis ruttu eurole üle minema, aga neid, kes tõstaks häält selle anorektilise dieedi vastu, millega riigi finantsasjad ühisraha vastuvõtmiseks korda aeti, on äärmiselt vähe.
Kas mäletate, mis oli OECD esimene soovitus, kui Eesti