Eestlaste lemmik küsimust teame me kõik. See on see unustamatu „Mille pagana pärast sa siin riigis elad?“. Tavaliselt lisandub sellele – eriti naiste puhul – veel ka järgmine küsimus: „Kuidas sa seda ilma talud?“ Mehed on konkreetsemad: „Jaa-jaa, teame-teame… Ütle välja, et sa jäid Eestisse lihtsalt meie tüdrukute pärast!“
Tõepoolest, see on lõputa lugu, nõiaring, mille lõputust ma vihkan ja samas miskitpidi ka armastan. See õigustamise pinge tekitab minus (õigustatud) adrenaliini. Hoiab ärksana. Paneb mind järele mõtlema. Ma olen ju sellele küsimusele Tallinna kolimisest alates nii tohutult palju kordi pidanud vastama.
Ent viimasel ajal olen oma seisukohta muutunud. Võib-olla on tulnud aeg alla anda.
Miks? Paljud eestlased ei võta mu põhjendusi kuigi usutavatena. Üldjuhul rünnatakse mind mu kesiste eesti keele teadmiste pärast, teistele jääb ette mu oskus suhelda kohalike naistega. Pole siis ime, et vahel ma mõtlen, et eesti meeste jaoks sümboliseerib lipu kolmas triip eesti naist: must on maa, sinine – keel, valge – tüdrukud.
(Või mispidi see nüüd oligi?)
Selle asemel, et rääkida lihtsalt faktidest, eluseikade kokkusattumistest või oma siirast armastusest Eesti vastu, olen viimasel ajal valinud tunduvalt lihtsama formaadi: elan Tallinnas, sest mulle meeldib siin välismaalane olla. Olin varem viies riigis elanud ja tahtsin oma saagat maailma eri paigus enne Portugalis paikseks jäämist jätkata. Ühel päeval ma võib-olla… Või siis mitte… Loteriimäng on osa kõige selle võlust.
Vabaduse väljendus.
Paraku tundub mulle, et eestlased ootavad alati, et välismaalased neile midagi tõestaks. Uustulnukad peavad olema kas poolt või vastu. Me oleme kas liitlased või okupandid. Me kas räägime vabalt eesti keelt või ei austa me seda maad. On siis eestlastele ühene identiteet nii äärmiselt oluline, et vana head paljuski euroopaliku traditsiooniga ränduriks olemist ei osata enam üldse hinnata?
Võib-olla seletabki see ka eestlaste kangekaelset keeldumist leppida faktiga, et eesti sugu on sulam, et siin on segunenud märksa rohkem erinevat verd, kui me arvata oskame. Aga eestlastele on kombeks kas enda hulka arvata või enda hulgast välja heita, kõik peavad assimileeruma, kuuluda saab kas ühte või teise leeri, pärinetakse kas Kalevi soost või ollakse muu.
Huvitav on, et käitumist uurivad teadlased tõestasid hiljuti, et välismaal elamine vallandab inimeses samasuguseid emotsioone, nagu kogeb laps. On selles siis midagi halba? Mina nii ei arva. Niisama tunda ja tunnetada on puhas nauding. Iga päev end taasluua: me tekitame peegelefekti, sest fookuskaugust muutes saame anda hinnalist tagasisidet.
Ma usun – ja ma olen seda näinud –, et väga palju eestlasi tunneb välismaal elades sama mis mina. Tsiteerin ajakirja The Economist: „Nagu hea bridžimäng, hoiab välismaalane olemise seisund aju pidevalt aktiivsena, samas ei väsita see seda kunagi ära… Välismaal elamine võib tekitada palju lapsenagi kogetavaid emotsioone: uudsus, üllatus, ärevus, kergendus, alistumine, pinge, vastutustunde puudumine…“
Selline on (ka) maailma ajalugu. Miks Eesti ja mitte Leedu (või Gambia)? Miks Tallinn ja mitte Narva (või New York)? Uskuge, Eesti on suurepärane riik, kus välismaalasena elada. Saan küll ainult iseenda eesträäkida, aga palun väga: eksootika, kaugus, ilu, lihtsus, loodus, rahu… Vaatamata eespool mainitud igavatele korduvatele küsimustele on maagia endiselt alles. Ta on vastu pidanud.
Kui Alice oleks imedemaal sündinud, kas tema lugu oleks siis samasugune?
Ei usu, ja võib-olla see ongi see kauaotsitud salapõhjus, mis meid, elukutselisi välismaalasi, oodatust kauem sünnimaast eemal hoiab. Ja vahel paneb mujale jäämagi. Ahjaa, see ka: Eesti inimesed on palju toredamad, kui nad seda endale ise tunnistavad.
Eesti rahvastiku glossaar:
eestlane ja teised kohalikud eestlase pilgu läbi
Sotsioloogiga koos elada pole naljaasi. Suvalisest mõttekäigust võib ootamatult artikkel saada. Minu heakskiidul muidugi, sest mina olen see, kes loo „paberile“ paneb. Parandamatule antropoloogile, nagu ma olen, on iga eestlase suust pudenev eestlase kohta käiv kommentaar puhas kuld. Pärl. Briljant!
Sellepärast koostasin ka „Eesti rahvastiku glossaari“, milles on 15 lühikest sissekannet siin Euroopa kirdenurgas elavate või siin pikemalt peatuvate rahvaste kohta.
1) Eestlased
Eesti päriskodune liik. Üllatavalt ei pea nad sugugi kõik end Kalevi järeltulijaks. Tegelikult on nende seas üha rohkem selliseid, kes on pigem seda meelt, et Eesti on paras hüperidentiteeti loov sulatuspott. Põhjala risttee, mida asustavad enesekindlad ja tegusad inimesed. Vene karu on liiga lähedal: üheainsa kuuli puhul ei saa eksimusi lubada.
2) Venelased
Okupandid. Kunagi oli Narva jõgi ja sellest veel kaugemad, veel palju kaugemad alad slaavi ja soomeugri hõimude vaheliseks piiriks. Aga need ajad on möödas. Nüüd on venelasi igal pool, isegi Madeiral ja Goas (kuigi loomulikult on ka väga toredaid vene inimesi).
3) Eesti venelased
Oleks nagu liitsõna, igal juhul on selle sisu raske defineerida. Enamasti nimetavad ennast nii needsamad Eesti venelased. Eestlaste jaoks on nad lihtsalt venelased, olgugi et nende „venelaste“ jaoks on täiend „Eesti“ väga oluline. Ja näiteks iluuisutamise Eesti meistrid on neil ka lubatud olla. Kummalisel kombel on need inimesed Eestisse kuulumise üle uhked (ja tunnevad kergendust, et ei pea Venemaal elama).
4) Teised venelased
Kuigi eestlaste jaoks on nad kõik venelased, teame me väga hästi, et tegelikkuses see nii ei ole. Nad on Nõukogude Liidu viimane ja ülim kimäär. Neid ukrainlasteks, valgevenelasteks, aseriteks või kasahhideks kutsuda tundub aga veider. Eriti sellepärast, et kunagi ei või kindel olla, kellega täpselt on tegu. Osa neist ei tea isegi.
5) Georgialased (grusiinid)
Erand. Nemad on eriliselt privilegeeritud. Nemad on eestlaste relvavennad. Võib valida, kas minna Kaukaasia restorani või Georgia restorani. Viimane on sama eriline nagu hea Saperavi vein. Šašlõkirahvas par excellence.
6) Soomlased
Oleks nad kasvult pisut pikemad, natuke kiiremad ja vähem hea eluga ära hellitatud, võiks nad päris eestlased olla. Või siis mitte. Neil on rallisõitjaid, kes on vaata et sama targad kui Jeremy Clarkson.
7) Rootslased
Kunagised viikingid, kellest sai ägeda kuningapere. Kahju ainult, et neil nii palju panku on ja et nad ei raatsi siia Soome lahe paremale kaldale H&Mi ja IKEAt rajada. Täiesti ebaaus.
8) Lätlased
Keegi ei arva enam, et neil on kuus varvast. Aga nende ühiskond on ikkagi natuke imelik. Riia ei ole Rooma ja Läti majandus ei ole Eestile just kõige paremaks eeskujuks.
9) Britid
Enamik neist on poissmehed. Kahjuks. Kuigi Nimetas kohtab ka toredaid tüüpe. Neil on teistsugune, palju peenema vindiga aktsent kui ameeriklastel (ja austraallastel). Huvitav kokkusattumus? Ka nemad armastavad õlut, kuigi eestlastega võrreldes on nad muidugi nõrgad.
10) Teised soomeugrilased
Ei, me ei unustanud neid. Eestlastel on palju teisigi sugulasi peale soomlaste. Kahju ainult, et nad Venemaal elavad. Me pole kuigi optimistlikud… Ungarlastel joppas rohkem, kuigi nad läksid vist valede teeviitade järgi: mida paganat nad seal Mitteleuropa’s teevad?
11) Mañana-tüübid
Nad räägivad kas hispaania või portugali keelt. Nad on mehhiklased või portugallased. Erandiks on brasiillased: nemad mängivad head muusikat ja veel paremini jalgpalli. Aga neid mañana-tüüpe ära kunagi usalda (eriti salsaõpetajaid): mesijutus on nad veel suuremad meistrid kui vutis.
12) Hiinlased
Kõik need asiaadid.
13) Tšurkad
Tumedanahalised,