Peale ülikooli lõpetamist täitsin ma üsna pea ka oma lubaduse naasta Egiptusesse, seekord juba külla. Ka tol korral olin veel eneseotsingutes. Jah, ma olin küll leidnud islami, aga ei teadnud, kas ka kaaslase kogu eluks. Ei teadnud veel, kas jäängi Egiptusesse või tulen Eestisse tagasi. Kuid Mohamediga kohtumises oli teatav äratundmine, nagu oleksime juba ammused tuttavad, kuigi silmast silma nägime esimest korda. Kes ütleks, milline on õige aeg teineteise tundmaõppimiseks enne abiellumist? Jah, me abiellusime, ajasime Kairos oma pabereid, viimistlesime omale korteri Mohamedi isa majas ja korraldasime pulmad, nagu see siin ikka on tavaks. Kuid tundsin, et peale usu ja abikaasa, mis andsid mu elule uue suuna, olin leidnud endale ka teise kodu ja pere.
Nii nagu ma olin siin end otsinud varem, olen nüüdki siin pimedas rongis lamades taas teel ennast otsima. Kas selle maa ja rahva enda jaoks avastamise järel kuulun ka ise siia? Võib-olla on need mõtted tingitud äsja pulmas käinud perekonna ja tuttavate tagasisõidust Eestisse, igatsusest Eestimaa järele, kus ei ole käinud juba aasta? Vahel tundub mulle, nagu kuuluksin Eestisse, aga mitte enam päriselt. Teinekord jälle, nagu kuuluksin Egiptusesse, aga mitte veel päriselt. Kuhu ma üldse kuulun?
Kill-koll-koll, kill-koll-koll. Lõpuks sulen silmad.
Läbi pooleldi avatud ribakardinate tungivad tikukarbisuurusesse ruumi esimesed päikesekiired ja paitavad mu nägu, nagu sooviksid teada anda: „Päev on alanud, valgus on võitnud pimeduse, hea on võitnud kurja – igavene võitlus on uuel ringil.“
Silmitsen aknast mööda veerevaid maastikke ja külasid. Loodus on siin märksa lopsakam kui üleval deltas või üldse kusagil mujal, kus Egiptuses käinud olen. Kõikjal on rohelus ja värskus, nagu oleks äsja sadanud esimest suvevihma. Nagu loodus, nii on majadki siin palju värvilisemad, mitte harjumuspäraselt hallid või telliskivipunased. Tihti on uksed sinised ja aknaraamid kollased − nagu oleks tegu mõne lastekülaga, nagu sõidaks läbi värvilise unenäo. Mööda lipsavad inimesed tunduvad tumedanahalisemad, aga nende riided jällegi kirevamad. Nagu naised, nii kannavad mehedki siin enamasti traditsioonilist gäläbija’t (eg. „meeste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) ning värvilisest riidest turbanit.
Rong möödub jõe ääres pesu pesevatest naistest, kuid nad ei pese üksnes riideid. Nad pesevad ka ennast, loomi, nõusid. Mida kõike peavad need jõed nägema, vaikides taluma! Ja millistes oludes need inimesed kohati elavad! Siiski on nad oma eluga tihti rohkem rahul kui need, kes võivad kas või iga päev oma jalgu mullivannis leotada. Jah, elu on raske, kuid seda enam oskab siinne inimene tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Oskaks minagi olla nii rahulolev!
Rong teeb väikese pöörde ja nurga tagant ilmub nähtavale surnuaed. Ka hauad on siin veidike teistsugused, kui mujal olen näinud. Nagu väikesed kivist voodid vaheldumas kuplisarnaste konstruktsioonidega. Huvitav, nagu oleks magama jäänud ühes riigis, aga ärganud hoopis teises. Nii nagu Egiptuses on igas linnas ise värvi takso, nii on kogu see riik igal pool omanäoline. Aleksandria oma vahemerelise rannapromenaadiga, moodsa raamatukogu ja talvel külma meretuulega, euroopalike näojoonte ja sinisilmsete inimestega, suurepäraste kalarestoranidega. Kairo oma kaootilise liiklusega, kaunite mošeedega, iidsete turgude ja ajalooliste püramiididega, Kairo torniga. Punase mere kuurordid oma ilusate randade ja hotellidega ning üle maailma kokku rännanud turistidega on jällegi täiesti omaette maailm, millel on hoopis teine pale. Mida rohkem lõunasse liikuda, seda rohkem on tunda Aafrika mõjutusi. Aswâniski, kuhu kohe jõuame, elab täiesti omaette rahvus nuubialased, kelle nägudest näeb musta Aafrikat ja kes räägivad hoopis isesugust keelt.
Vagunist välja astudes paiskub näkku talvise Egiptuse kohta ebatavaliselt kuum õhk, lausa lämmatav. Päike on seniidis ja tirib oma kuumade kiirtega minu musta rätikut. Tihti on minult küsitud, miks kannan alati musta traditsioonilist äbääjä’t, sest siin on see nagu mujalgi leina märgiks ja noored armastavad ringi käia värvilisemates rõivastes. Kuid mulle on must alati meeldinud – see on elegantne, ei määrdu, sobib kõigega, turvaline, tagasihoidlik.
Väljume rongijaamast, higi laubal pärlendamas, ja püüame omale ühe kohaliku takso. Sisse istudes tõmban ukse igaks juhuks tugevasti kinni, sest tegu ei ole just Lada kõige uuema mudeliga. „Braha!“ (eg. „tasakesi“) ütleb mulle üle õla taksojuht, nagu oleks auto iga viimnegi detail liimiga kinnitatud ja tugevamgi puudutus võiks selle uuesti laiali lüüa. Põk-põkpõk kihutab auto piki jõeäärset teed kruiisilaeva poole.
„Nile Carnival? See asub siit veidike edasi ja siis vasakule sealt poe juurest.“ Kohalikud on siin alati äärmiselt abivalmis ja lahked. Kui tänaval midagi toimub, tormab tavaliselt appi terve trobikond kohalikke, kes siis läbisegi kõige õigemat teed juhatavad või katki läinud autorehvi parandamist organiseerivad. Neile ilmselt meeldib mõte, et saavad kedagi aidata ja korrakski kellegi elu korraldada. Eestlasele tundub see esialgu võõras, nagu tahaks keegi tungida sinu ellu. Ega üks eestlane ise naljalt teisele appi tõtta. Muidu veel mõeldakse, et mingi tagamõttega! Aga egiptlastele meeldib abistada ja meeldib, kui neid abistatakse, meeldib pakutud abi vastu võtta, meeldib, kui abi ei pea küsima.
Auto peatub roostes pidurite kriginal uhke laeva ees, kus istuvad vanakesed silmitsevad meid üksipulgi, kui oma kottidega pardale astume. Ilmselt ei satu kohalik egiptlane tihti sellisele laevale sõitjana. Laevalage katab klaas, millele on maalitud kaksteist sodiaagimärki üksteise kõrval päikese ümber tiirlemas. Kunagi olin minagi suur astroloogiahuviline, kuid viimasel ajal enam mitte. Nüüd tundub see mulle pigem meelelahutusliku ajaviitena. Kui ma usun, et Jumal on üksnes see, kes kõike juhib ja kes on loonud kõik need planeedid ja tähed, siis on vaid tema see, kes teab, mis meid ees ootab. Ei ole ju loogiliselt mõeldav, et kogu maailma rahva saab jagada kaheteistkümnesse rühma, keda igal päeval ootab üks ja seesama saatus, olgu siis tegu Keenias askeldava tiigriküti või New Yorgis tegutseva börsihaiga.
Retseptsioonis saame passide vastu kajuti võtme, abielutunnistust sel korral ei nõutagi. Turismipiirkond, mis muud. Mujal linnades ei ole selle dokumendita ööbida mõeldav. Suundume kõikide oma kompsudega neljandale tekile enda kajutisse. Esimesele jääb restoran, teisele kulla- ja suveniiripoed, kolmandale lobby-baar ja otse neljandalt viib trepp üles päikesetekile, kus asuvad basseinid ja korvmööbliga sisustatud välikohvik. Inimesi on laeval veel vähe, paljud on alles tulemata ja paljud teevad kohustusliku visiidi Aswânis. Nii leiame meiegi fuajees ees ootamas noore giidi, kes viib meid tutvuma Aswâni tammiga ja lõpetamata obeliskiga, mis vaaraode ajast poolikuna maa sees lebab.
Giid räägib meile, et oleme Aswâni jõudnud päev enne seda, mil siit umbes kahesaja kaheksakümne kilomeetri kaugusel lõunas asuvas Abu Simbeli templis toimub nii-öelda „päikese ime“. Templi fassaadiks on neli hiiglaslikku kaljust välja raiutud istuvat vaarao kuju. Igal aastal 22. veebruaril ja 22. oktoobril tungib hommikupäikese kiir templisse ja paistab seal asuvate vaaraode kujude peale, samas valgustamata pimeduse jumala kuju. Mõtleme korraks, et äkki jõuame lennukiga seal ära käia ja selle ime oma silmaga üle vaadata, aga laeva väljumise ajaks tagasi me ei jõuaks. Nii jääb see plaan selleks korraks katki. Meie linnaturnee lõpetab sõit Niilusel Egiptuse iidse purjepaadiga feluka. Laevas ootab meid ees kaks paljasjalgset gäläbija’tes ja rätt-turbanites tumedanahalist keskealist meest. Võõras mees võõrast naist ei puutu ja nii tormab Mohamed alati minust ette, et siis mind ise laevale aidata. Igas ilmakaares istub nüüd keegi, mina potsatan siis kuhugi vahepeale lillelisele padjakesele. Puri üles, pööre siia-, pööre sinnapoole ja paat muudab suunda. Kummardus kaptenile, kes oskuslikult purjesid liigutab ja laeva nii endale alluma sunnib. Feluka on nagu perutav hobune, mis kuulekalt isandale alistub, see künnab laineid edasi. Suundume jõe keskosa poole, kus seilab palju sarnaseid purjekaid. Möödume väikesest saarest, mille rannikul kõrguva puu on vallutanud valge linnuparv. Vastu liugleva laeva pardal laulavad kohalikud turistidele trummipõrina saatel rütmikat folkloori. Punanahksed ja kuldjuukselised neiud plaksutavad lõbusalt kaasa. Kõigest mõni aeg tagasi olin isegi nendega „ühes paadis“. Kuid nüüd ei ole ma enam üks neist, aga vist mitte päriselt ka veel üks kohalikest. Kas selleks