Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane

saab alguse kuurordiromanss, mis teinekord pannakse kirja ka paberile. Urfi (ar. „tava“), mis liidab lihtsalt välismaalase ja kohaliku, on tegelikult ametlikult registreerimata abielu. Et see kehtiks, peab kumbki pool kahe meessoost tunnistaja juuresolekul kinnitama oma abielu tõsidust, et tegu ei ole ajutise abieluga. Selle kehtimiseks peavad vanemad andma oma nõusoleku, samuti ei tohi abielu olla salajane. Mõlemale poolele peab jääma üks allkirjastatud eksemplar. Praktikas võib urfi paberit tõlgendada ka kohaliku ametliku abiellumisavaldusena – see on välismaalase ja kohaliku ametlikuks abiellumiseks vajalik esmane paber, mis näitab üksnes, et kaks inimest soovivad oma leivad ühte kappi panna. Selle olemasolu on vajalik näiteks ka ametliku abiellumise jaoks nõutud pooleaastase viisa taotlemisel ja dokumentide esitamisel ametnikule, kes väljastab lõpliku abieludokumendi. Olgu urfi paberil advokaadi tempel või mitte, ei tunnista ükski riik üksnes selle alusel abielu seaduslikkust ega legaliseeri sellist abielu. Selleks, et end ametlikult abiellunuks tunnistada, tuleb varuda kõvasti rohkem kannatust ja aega kui see on võimalik nädalase puhkuse juures.

      Küllap saab kuurortides alguse ka palju püsivamaid suhteid, mis lõpuks saavad ametliku kinnituse ühe katuse all elamiseks. Küllap võib sealgi leida elu armastuse, mis ei hooli vanusest ega vahemaadest. Kuid siiski ei teeks paha mõned asjad enese jaoks selgeks mõelda enne, kui sellisesse suhtesse astuda. Nii või naa võib eri kultuuritaustaga, rääkimata veel eri religioosse taustaga inimeste vahel pärast seda, kui suur armastus asendub argipäevaga, tekkida keerulisi olukordi. Tagantjärele mõeldakse siis, kas enese nii keerulisse olukorda seadmine oli ikka küünlaid väärt. Sellele tasuks mõelda ka juhul, kui naine ei suuda aktsepteerida Egiptuse igapäevaelu, mis saab suuresti alguse just igapäevastest usulistest toimingutest. Eriti kriitilise pilguga tuleks sellisele suhtele mõelda siis, kui varasemast kooselust on naisel juba lapsed. Kuhu kuuluvad need lapsed siis, kui tekib vajadus tulla elama Egiptusesse, rääkimata usulistest ja hariduslikest küsimustest? Paljudel naistel on kodus elu paigas, nii töö kui muu poolest, ent kunagi ei tea, mis saatusel varuks on ja mil tuleb harjunud elu vahetada hoopis uue vastu võõral maal. Paljud paarid jõuavadki elama hoopis mõnda kolmandasse riiki, sest naine ei suuda leppida siinse olukorraga ja mees ei leia Eestis tööd. Paljud noormehed aga, olles juba kuurordis harjunud teistsuguse eluga, kaotavad end Euroopas elades veelgi enam. Lõppkokkuvõttes on kõik asjaosalised lihtsalt keerulises olukorras, hõõgugu siis tuha all pealegi kuumad söed.

      Ärge saage minust valesti aru – ma ei räägi sellest teemast sugugi seepärast, et kellegi üle kohut mõista. Igal inimesel on õigus langetada talle õigena tunduvad otsused ja enamasti anname me ju alati endast parima, langetame sel hetkel parima võimaliku otsuse. Pigem tasub neist siin kirja pandud mõtetest välja lugeda soovitust enne sellisesse suhtesse astumist järele mõelda, kui kaugele ollakse valmis minema, end muutma ja kas ning kui palju on suhe seda väärt.

      Enne kui plaanid abielluda moslemiga…

      Viimasel ajal on olnud juttu sellest, et Eesti naised abielluvad välismaale. See tekitab palju arusaamatust. Miks reedetakse kodumaa? Kas mujal on siis parem? Kas välismaa mehed on paremad? Enamasti on põhjuseks ikka armastus, mis pea kohal lainetena kokku lööb ja mille nimel ollakse valmis kas või maailma lõppu minema. Kas see on vale? Või kas armastus üldse tunneb riigipiire? Ilmselt mitte. Kui uskuda legendi, mille järgi hinged on poolitatuna maailma laiali pillutatud ja peavad kogu elu otsima seda õiget, siis – kui suur ikkagi on tõenäosus, et see õige on meie naabrimees? Kuigi, miks ka mitte. Igal juhul, kui selle õige ära tunned, siis tegelikult ei olegi ju oluline, kas ta on pärit Kapa-Kohilast või Saalomoni saartelt.