4.2. Liukivi
Karjamaa keskel kõrgub kaitseala kõige suurem väikeselohuline kultusekivi (kõrgus kuni 3,5 m). Selliseid kive, millele inimene on kulutanud sisse ümmargused lohud, on kaitseala territooriumil 100 ringis. Lohkude tegemise komme oli meil levinud esimesel aastatuhandel eKr ning seotud viljakus- ja sigivusmaagia rituaalidega. Kostivere liukivil on olnud rahvapärimuste kohaselt jõud, mis lastetust ravinud. Selleks tuli õnnetul naisel palja tagumikuga kivilt alla sõita.
4.3. Jägala juga
Kõrgelt klindiservalt alla voolav kaunis juga on 7,8 m kõrge. Vesi on kulutanud aastatuhandete jooksul klindiserva, mille tulemusel on tekkinud ligi 300 m pikkune ja 12–14 m sügavune järskude kallastega org. Suurvee aegu on Jägala jõe vooluhulk tõusnud kohati isegi suuremaks kui 200 kuupmeetrit sekundis. Siit on pärit vanim kirjalik teade vesiveskist Eestimaal (13. saj algusest). Veelgi varasemal ajal on see koht kõigi eelduste järgi olnud muistne kultuspaik. 1922 ehitati joast umbes 2 km allavoolu Linnamäele 1500 kW võimsusega hüdroelektrijaam, millele omistati kunagi Eesti kaunima tööstusehitise nimetus. Selle õhkisid taganevad Nõukogude väed 1941. Elektrijaama varemetes filmis Andrei Tarkovski ühe talle maailmakuulsuse toonud filmidest – Stalkeri.
5. Kiiu vasallilinnus
Eesti väikseim kindlus, 16. saj pärit tornlinnus, mis oli kaua aastaid perekond von Tiesenhausenite omanduses. Müüride paksus jalamil on 1,8 meetrit, torni sisemine läbimõõt küünib 4,3 meetrini. Kitsad aknad olid algselt mõeldud laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks, mille põrandas olid tõrjeaugud. Torni pääses vaid läbi ühe riivpalgiga suletava sissepääsu. Kolmest korrusest kaks alumist on võlvitud laega, esimene korrus oli kaitsekorrus – nii on tal müürides laskeavad selleks otstarbeks, kamin ja tugevalt kindlustatud välisuks. Ohu korral elati teisel korrusel, muidu lähedalasuvas majas. Ümber torni on kaitsekäik. Praegu on tornis kohvik, mida külastades näete torni ka seestpoolt. Baar on avatud juunist septembrini iga päev kell 10-22. Muul ajal ettetellimisel. Telefon 607 3434.
6. Kalevi-Liiva, juudid Eestis
14. -15. saj mainitakse Tallinna arhiivis väga üksikuid juute, ordurüütlid ei lubanud juutidel oma aladele Balti maades elama asuda. 16. saj oli Lõuna-Eesti Poola võimu all (Poola-Leedu Kuningriik), mis oli ainuke maa Euroopas, kus juute soositi. Sellele vaatamata oli eestlaste asustusalal neid üsna vähe. Rootsi võimu ajal veel vähem, sest Rootsi riik nõudis juutide ristimist. Kes ei olnud nõus, saadeti maalt välja.
Peale Põhjasõda, kui meie alad liideti Venemaaga, anti juutidele ajutisi elamislube. Peeter I kasutas neid Saksa aadlikega suhtlemisel. Keisrinna Jelizaveta Petrovna ajas kõik juudid maalt välja (1742) ja alles Katariina II taipas, et juutide hulgas on palju andekaid kaupmehi ja käsitöölisi, kes võivad riigile kasulikud olla. Poola alade liitmisega Venemaaga said venelased „päranduseks” pool miljonit juuti, kes tohtisid elada vaid teatud kubermangudes. 19. saj keskel kehtestati Venemaal seadus, mille alusel oli sõjaväkke võetud juutidel peale teenistust lubatud vabalt elukohta valida. Tallinna juudi koguduse sünniaasta on 1856 (60 perekonda) ja Tartus 1859 (30 perekonda). 1865 aastal lubati juutidel, kellel oli kõrgharidus, käsitöölise kutsealane tunnistus või kaupmehe I järgu diplom elada igal pool Venemaal. Selle tulemusena elas aastal 1881 Eesti aladel juba 3704 juuti. Maakri tänavale ehitati suur sünagoog, mis oli kasutusel 1941. aastani (hoone purustati 1944 pommirünnakus).
Tallinnas elasid juudid, kes olid peamiselt kaupmehed ja ettevõtjad, Tartus aga haritlased. 19. saj lõpus oli 20 % Tartu Ülikooli üliõpilastest juudid. Aleksander III ajal oli Eesti kubermangus eestlastel ja juudikogukonnal ühine vaenlane – Vene tsaaririik ja venestamispoliitika. Tartu Ülikool oli 20. saj ainuke ülikool Venemaal, kus võeti piiranguteta õppima juudi rahvusest noori. Neid kogunes siia Venemaa erinevatest regioonidest ja nad eelistasid õppekeelena saksa keelt. I maailmasõja ajal süüdistasid Vene kindralid oma kaotustes lahingupiirkonnas elavaid juute koostöös vaenlasega ja saatsid nad ilma varata kodudest minema, see suurendas kodutute ja vaeste juutide arvu Eestis. Ligi 200 juuti võtsid osa Vabadussõjast, pooled vabatahtlikena. Tartu rahu sõlmiti 1920 Eesti välisministri Jaan Poska ja Vene delegatsiooni juhi, juudi soost poliitiku Adolf Joffe vahel. Iseseisvas Eesti vabariigis elas ca 4500 juuti ja 1925 kultuurautonoomia seadusega said juudid oma kultuurautonoomia Eestis, sündmus äratas tähelepanu kogu maailma juutkonnas (Iisraeli riiki veel ei olnud). 1936 avati Tartu Ülikoolis juuditeaduste õppetool ja Eesti Vabariigis tegutses 32 erinevat juudi rahvuslikku organisatsiooni. Juudid tundsid end Eestis hästi ja eestlased suhtusid neisse sõbralikult.
Kõik, mis juhtus Eestis pärast okupeerimist 17. juunil 1940 kuni taasiseseisvumiseni 20. augustil 1991 ei saa mingil määral olla seostatav eestlaste suhtumisega juutidesse, selle eest kannavad vastutust Eestis võimul olnud võõrvõimud. Mis siis juhtus? 1934–1940 ei olnud Eestis tõsiseltvõetavaid antisemiitlikke juhtumeid, aga 1940 see kõik lõppes, juudiorganisatsioonid saadeti laiali, kultuurautonoomia likvideeriti „vabatahtlikult”. 1941. a küüditamisel viidi koos eestlastega Siberisse 8 % juudi elanikest. Kohe pärast Eesti vallutamist sakslaste poolt kehtestati riigis kõik Saksamaa seadused, kaasa arvatud juute represseerivad määrused. Enamik juute jõudis evakueeruda Venemaale, umbes 1000 jäi kohale, kes sakslaste korraldusel arreteeriti ja hukati. Üheks juutide päästjaks oli Uku Masing, kelle auks kasvab Jerusalemmas asuva memoriaali Yad Vashemi pargis nimeline puu. 15. detsembril 1941 oli Eesti „juudivaba”. See oli üks osa holokaustist Eestis. 1942 jaanuaris toimus Berliinis Wannsee lossis konverents, mille protokollis on kirjas, kui palju on vaja veel juute tappa erinevates riikides – Lätis 3 500, Leedus 34 000, Soomes 2 000, Rootsis 8 000, kokku 11 miljonit. Eesti taga oli kriips. Eestlased polnud mitte üliagarad, vaid ainuke maa, kus sakslastel ei õnnestunud provotseerida pogromme. Omal initsiatiivil eestlased juute ei tapnud.
Kuna sakslaste välksõda ei õnnestunud, otsustasid nad ehitada Eesti idapiirile kaitserajatisi, teid, raudteid, toota põlevkivist sünteetilist kütust jne. Selleks hakati rajama Eestis koonduslaagreid juutidele, kokku umbes 20, kuhu toodi vange, tööjõudu kõige rohkem Poolast ja Leedust, aga ka Tšhehhoslovakkiast, Rumeeniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Keskne laager oli Vaivaras, veel Auveres, Aseris, Eredal, Kiviõlis, Narvas, Narva-Jõesuus, Sondas, Kundas, Kuremäel ja kolm Tallinna lähedal – Jägalas, Kloogal ja Lagedil. Jõelähtme vallas, Kalevi-Liival asus spetsiaalne kinnine polügoon juutide hukkamiseks. Eestisse toodud juutide arv ei ole täpselt teada, arvatakse umbes 20 000. Vaivaras hinnati vangide töövõimet ja väljapraagitud saadeti otse Kalevi-Liivale ja hukati. See hukkamispaik avastati 1960. aastatel. Enamiku siin asunud laagritest jõudsid sakslased enne taganemist likvideerida. Täpsemad andmed on vaid Klooga kohta, mille kartoteek jäi alles ja seal on kirjas 2186 nime. Laagris töötasid meistrite, vangivalvuritena ja ametnikena palgalised kohalike hulgast. Seetõttu oli režiim inimlikum ja seda laagrit peeti vangide hulgas heaks. Sakslased põgenesid siit 18. septembril 1944 kabuhirmus venelaste eest, hukatute riidad jäid põletamata. Venelased jõudsid siia järgmisel päeval ja välisriikide sõjakirjasaatjad lubati olukorda jäädvustama. Klooga oli esimene mõrvapaik, mis avalikkuse ette tuli ja on seepärast süüvinud maailma ajalukku. Laagri valvemeeskond veretöös ei osalenud, juhtkond olid sakslased ja hukkajad SD sonderkommando. Kalevi-Liival toimunud mõrvalugude protsessil 1961 oli kohtu ees neli eesti meest – Jägala laagri endine ülem Aleksander Laak (elas Kanadas ja poos end üles), tema asetäitja Ralf Gerretz (mõisteti surma), vangivalvur Ervin Viik (mõisteti surma) ja Eesti Julgeolekupolitsei ülem Ain Mere (Inglismaa ei andnud teda välja). 1991, kui Tallinnas kõrvaldati Lenini ausammast Rävala puiesteel, selgus, et nõukogude ametnikud olid ausamba vundamendiks kasutanud lähedalasunud juudi surnuaia hauakive. See fakt kõneleb enda eest.
Vilniuses oli juba 17. saj kolmandik elanikest juudid. Kunagi on linnas olnud 105 sünagoogi ja siin on elanud palju kuulsaid juute, Vilniust nimetatati ka Põhjamaade Jeruusalemmaks. Vilnius oli kahe maailmasõja vahel, kuni 1939, Poola linn ja Vilniuse