„Ma olen juba uurinud, mida istandustega teha võiks. Usun, et ühega saan ma hakkama. Kavatsen teha ringreisi kolooniates, külastada ka New Yorki,” ütles ta. „Saagu selle Carolina lesega mis saab, aga ma mõtlen Ameerika kolooniaid niipalju tundma õppida, kui võimalik.”
Albioni pilk ütles John Masterile, et ta tahaks, et too tema sõbrale vastutulelikkust osutaks. Rohkemat ei olnud vaja.
„Siis ma loodan, et te teete mulle seda au ja peatute New Yorgis meie juures,” ütles John. „Ma oleksin hea meelega teie teenistuses.”
Bathist läksid nad Oxfordi. Seal kulges nende teekond mööda suuri maanteid ‒ Mercy oli sunnitud tunnistama, et need jätavad Uus-Inglismaa rööpmelised teed kaugele maha ‒ ja nad sõitsid ühe päevaga seitsekümmend miili. Oxford oma eraldatud kolledžite ja muinasjutuliste tornidega võlus Mercyt. Kuid enne Londonisse tagasi pöördumist viis Albion neid vaatama Blenheim Palace’i lähedal asuvat Churchillide maamaja.
Ja seal pidi Mercy samamoodi ehmatama nagu Burlington House’is. Tema kodumaal olid maal asuvad villad kenad majad. Kuid millekski selliseks polnud ta ette valmistatud. Park ulatus nii kaugele, kui silm seletas. Suur häärber oli pool miili pikk. Köök oli söögitoast veerand miili kaugusel. Raamatukogu, mis tema meelest oleks pidanud olema intiimne paigake, oli kuuskümmend jardi pikk. Häärberi külm barokne suursugusus tegi tuimaks. Kuni Albion neile uhkelt maja näitas ning John ja poisid kõike aukartlikult vahtisid, nägi tema kveekerlik vaim, milleks see suursugusus mõeldud oli. See polnud jõukusega uhkeldamine ega võimu kõrkus. Churchillide sõnum oli lihtne ja pöörane: „Me ei ole surelikud. Me oleme jumalad. Kummardage maani!” See oli Luciferi patt. Ja Mercy tundis, kuidas tal süda saapasäärde vajub.
Õhtul täheldas John: „Ma oletan, et Ameerika paistab Inglise lordile sama provintslik, nagu Britannia paistis keiserliku Rooma senaatorile.”
See ei olnud kuigi lohutav mõte. Sellest päevast alates oli Mercy valmis Ameerikasse tagasi pöörduma, kuigi ta seda abikaasale ei öelnud.
Benjamin Frankliniga kohtusid nad detsembris. Tema elukoht oli päris lähedal, Strandi kõrval Craven Streetil. Ta elas tagasihoidlikult, kuid mugavalt meeldivas George’i-aegses majas, kus tal oli parim korrus. Tema eest hoolitsesid püüdlik majaperenaine ja paar palgatud teenrit. John tahtis, et noor James suurt meest näeks, ning käskis tal kõik, mida Franklin ütleb, hoolega kirja panna.
Ka Mercy oli kohtumise eel õhevil. Kuigi ta teadis Franklini katsetest elektriga, ning muudest leiutustest, mis olid talle ülemaailmse kuulsuse toonud, mäletas ta teda Philadelphiast eelkõige kui „Vaese Richardi almanahi” autorit. Franklin oli olnud tema lustakas sõber, kellega ta käis jutlustajaid kuulamas. Ta oli ümara näo ja prillidega mees nagu mõni lahke poodnik. Tema pruunid juuksed langesid õlgadele ja silmad pilkusid.
Kui Masterid ja nende poeg sisse juhatati, oli mees, kes neid tervitama tõusis, seesama, keda Mercy oli tundnud. Kuid siiski ka teistsugune.
Härra Benjamin Franklin oli nüüd kuuekümnendate eluaastate alguses. Ta kandis moodsat sinist kuube, millel olid suured kuldnööbid. Kaela ümber oli tal laitmatu valge krae ja peas puuderdatud parukas. Tema nägu oli veidi kõhnem, kui Mercy oli oodanud. Silmad ei pilkunud enam. Need olid targad ja erksad. Ta oleks võinud olla edukas advokaat. Tema käitumisest võis välja lugeda, et kuigi ta tervitab kaasmaalasi lahkelt, on tema aeg piiratud.
„Pea meeles, et Franklin teenis enne avalikku ellu tulekut endale varanduse äriga,” ütles John naisele päev varem. „Ja mida ta ka ei teeks, hoolitseb ta alati selle eest, et talle makstaks. Briti valitsus maksab talle suurt palka kui kolooniate postiülemale, kuigi ta on oma kohustustest kolme tuhande miili kaugusel. Ja Pennsylvania inimesed maksavad talle palka nende esindamise eest Londonis.” John irvitas. „Sinu sõber härra Franklin on väga kaval sell.”
Franklin tervitas neid, mäletas Mercyt ja pani noore Jamesi enda kõrvale istuma. Vabandanud kesise külalislahkuse pärast, seletas ta, et käis ringreisil Šotimaa ülikoolides, kus kohtus Adam Smithi ja teiste geniaalsete šotlastega. „Kuus nädalat suurimat rahulolu minu elus,” kuulutas ta. Kuid ta oli tagasi tulnud, sest äriasjad ootasid.
Ta lobises nendega väga armastusväärselt. Kuid peagi sai selgeks, et Masterid ei tunne ühtegi Londoni trükkalit, kirjanikku ega teadusemeest, kelle seltskonda Franklin nautis, ning John kartis, et suurmees võib neist tüdineda. Seepärast söandas ta küsida, milles seisnevad tema kohustused Pennsylvania rahva ees.
Pennsylvania elanikud maksid Franklinile nende esindamise eest kena raha, kuid polnud andnud talle kerget ülesannet. Kui William Penn oli eelmisel sajandil tõemeeli tahtnud rajada Ameerikas kveekerite kolooniat, siis tema järeltulijad, kes elasid Inglismaal, tahtsid saada ainult maksuvaba tulu suurtelt Pennsylvania maavaldustelt. Pennsylvania inimesed ei soovinud nende omanikuõigustest midagi teada ja tahtsid endale kuninglikku hartat, nagu oli teistel kolooniatel.
Kuid Franklin seletas, et Pennidel on õukonnas sõpru. Ja kui Pennsylvania kinkemaad ära võtta, võivad sattuda küsimuse alla ka Marylandi ja teised maavaldused. Briti valitsus ei tahtnud asja nurja ajada. See paistis toovat liiga palju muret.
„Teine raskus, mida ma polnud ette näinud, seisneb selles, et paljude ministrite meelest on kolooniate amet eriline ministeerium, kus kolooniate esinduskogude vaateid peetakse oluliseks ainult kohalike küsimuste puhul. Nad arvavad, et kolooniaid peaks valitsema selliste maaomanike kaudu nagu Pennid või siis peaks kõike otsustama kuninga nõukogu.”
Nüüd sekkus jutusse noor James.
„Kas see ei pane kolooniaid samasugusesse olukorda, sir, nagu Inglismaa oli Charles I ajal, kui kuningas võis vabalt valitseda, nagu talle meeldis?”
„Sa oled ajalugu uurinud,” ütles Franklin poisile naeratades. „Kuid ma arvan, et see pole päris nii, sest kuningal hoiab endiselt silma peal Londonis asuv parlament.” Ta vaikis mõne aja. „On tõsi, et isegi minu sõprade hulgas parlamendis on inimesi, kes kardavad, et ühel päeval tahavad Ameerika kolonistid oma emamaast lahku lüüa, kuigi ma kinnitasin neile, et ma pole Ameerikas kunagi selliseid arvamusi kuulnud.”
„Ma loodan, et seda ei tule,” sõnas John Master.
Kuid nüüd hakkas äkki rääkima Mercy.
„See oleks hea asi, kui nad seda teeksid.” Need ägedad sõnad purskusid tal suust enne, kui ta mõistis, mis ta räägib. Mehed vahtisid teda hämmastusega. „Ma olen meie valitsejaid juba piisavalt näinud,” lisas naine vaikselt, kuid sama tundeliselt.
Ben Franklin paistis olevat üllatunud, kuid mõtlik. Pärast lühikest pausi ta jätkas.
„Noh, mina olen vastupidisel arvamusel,” lausus ta. „Tegelikult, proua Master, peaksin ma minema kaugemale. Ma usun, et tulevikus on Ameerika Briti impeeriumi alusmüür. Ja ma ütlen teile, miks. Meil on inglise keel, Inglise seadused. Erinevalt prantslastest ei lase me oma kuningaid türannidena valitseda. Ja ma panen suuri lootusi noorele Walesi printsile, kellest saab suurepärane kuningas, kui tema kord tuleb. Meie valitsus pole mingil juhul täiuslik, kuid kõike kokku võttes tänan ma Issandat Briti vabaduste eest.”
„Ma olen teiega täiesti nõus,” ütles John.
„Kuid mõelge ka seda,” jätkas Franklin. „Ameerika tohutud avarused asuvad teisel pool ookeani, kuid mis see Ameerika muud on kui meie vabadust armastava impeeriumi läänepiir?” Ta silmitses neid kõiki. Tema silmas oli vaimustussäde. „Kas teate, härra Master, et Ameerikas me abiellume varem ja saame kaks korda rohkem terveid lapsi kui Euroopa rahvad? Ameerika kolooniate elanikkond kahekordistub iga kahekümne aastaga ning seal on küllalt maad, millest jätkub sajanditeks. Ameerika farmid pakuvad Briti tööstusele üha suuremat turgu. Suurbritannia ja Ameerika kolooniad koos võivad kasvada teistest riikidest olenemata veel mitu põlvkonda. Ma usun, et see on meie saatus.”
Selline oli Ben Franklini retsept. Polnud kahtlust, et ta uskus sellesse kirglikult.
„See on ülev nägemus,” sõnas John.
„Tegelikult on vaja vaid üht asja,