„Võib-olla kümne minuti eest, kas polnud, Jack?” kostis Herman.
„Neeger tuleb vangi panna,” lausus Jack.
„See küll mitte,” lausus võõras rahulikult. „Sest viis minutit tagasi saatsin ma ta üht ülesannet täitma ja enne seda oli ta minuga.” Ta vaatas Hudsonile otse silma ja pöördus siis vahimeeste poole. „Minu nimi on John Master. Dirk Master on minu isa. Ja see orjapoiss kuulub mulle.”
„Kas ikka kuulub?” Jack paistis kahtlevat. Kuid Herman oli valmis alla andma.
„See seletab asja,” lausus ta. „Minu arust näeb ta ka teistmoodi välja.”
„Kurat temaga,” sõnas Jack.
Võõras ootas, kuni kaks vahimeest olid nurga taha kadunud, ja küsis siis:
„Sa ei süüdanud seda tulekahju, ega ju?”
„Ei, härra,” ütles Hudson.
„Sest kui sa seda tegid, tuleb mul pahandusi. Kellele sa kuulud?”
„Ei kellelegi, härra. Ma olen vaba mees.”
„Või nii? Kus sa elad?”
„Mu vanaisal oli mere ääres kõrts, kuid ta suri. Teda kutsuti Hudsoniks.”
„Ma tean seda kohta. Olen seal joomas käinud.”
„Ma ei mäleta teid, härra.”
„Käisin seal ainult korra või kaks. Kuid ma olen kõikides kõrtsides käinud. Ja peaaegu kõigis pummeldanud. Mis su nimi on?”
„Mind kutsutakse samuti Hudsoniks, härra.”
„Hm. Ja kus sa nüüd elad?”
„Praegu ei kusagil. Ma olin merel.”
„Hm.” Päästja silmitses poissi. „Hüppasid laevalt ära?”
Hudson ei vastanud.
„Sadamas oli täna üks purjus kapten, kes lärmas, et otsib üht laevalt ärahüpanud neegripoissi. Ma ei ütleks, et ta mulle meeldinud oleks. Oli pealegi purupurjus.”
Hudson jäi mõttesse. Võõras paistis mingil põhjusel olevat tema poolt.
„Ta oleks oma laevast tormiga peaaegu kaks korda ilma jäänud, härra,” tunnistas ta.
„Noh, jää parem praegu minu juurde,” ütles John Master. „Võid mängida minu orja, kuni midagi paremat välja mõtleme.”
„Ma olen vaba mees, härra,” tuletas Hudson talle meelde.
„Kas tahad minuga tulla või ei?” küsis heategija.
Ning nähes, et tal pole kuhugi minna, võttis Hudson pakkumise vastu. Vähemalt mõneks ajaks oli ta väljaspool ohtu.
Mercy Brewster oli üsna üllatunud, kui John saabus koos uue orjaga. Mehel kulus vaid mõni hetk seletamiseks, mis oli juhtunud, ning Hudson saadeti kööki.
„Ma arvan, et ta räägib tõtt,” ütles John, kui Hudson kuuldekaugusest väljas oli. „Kui mitte, tegin ma koleda vea.” Ta naeratas. „Ma valetasin, Mercy. Sa ei kiidaks seda heaks.”
„Kuid sa valetasid selleks, et päästa teda eksliku vahistamise eest. Võib-olla päästsid sa koguni tema elu.”
„Võib-olla. Ma ei võinud vaest poissi niimoodi sinna jätta.”
„Jah,” sõnas Mercy. „Ma näen, et sa ei võinud.”
„Loodan, et sa ei pahanda, et ma ta siia tõin.”
„Oh ei,” sõnas tüdruk ühe hingetõmbega. „Sugugi mitte.” Ta vaatas meest pika viivu ja otsustas. Jah, ta on hea südamega. Ta poleks sellist asja teinud, kui tal poleks hea süda. Ning siis küsis ta südamevärinal: „Kas sa tahtsid mulle midagi öelda, John?”
MONTAYNE’I KÕRTS
OLI GUY FAWKESI ÖÖ ja New Yorgis põletati paavsti.
Inglismaal oli 5. november tähtis päev. Poolteist sajandit tagasi oli katoliiklane Guy Fawkes püüdnud õhku lasta protestantide parlamenti ning sestsaadik põletati sel õhtul tuleriidal tema kuju. Kuna samale ajale langes kõigi pühakute päeva eelõhtu halloween, võeti selle kombestik suures osas üle. Guy Fawkesi ööd oli hakatud tähistama ka New Yorgis. Aja jooksul otsustasid newyorklased inglaste eeskuju täiendada ja minna asja tuuma juurde. Tänavatele toodi paavsti enese kuju ning põletati õhtul suurel tuleriidal. Ja kõik pidutsesid. Vähemalt suurem osa rahvast. Linna katoliiklased võisid jääda sellest kõrvale, kuid neid polnud kuigi palju ja neil jätkus mõistust vait olla.
Kui John Master tol õhtul Charlie White’i rahvahulgas nägi, lehvitas ta talle ja naeratas. Ja Charlie noogutas, kuid ei naeratanud. Johnile tuli meelde, et nad pole teineteisega aastaid rääkinud. Niisiis hakkas ta tema poole minema.
Võib-olla tundis John Master veidi kohmetust, kui ütles: „Rõõm sind näha, Charlie.” Ta oleks tahtnud öelda: „Ma olen sinule mõnikord mõelnud,” kuid ei öelnud, sest see oleks olnud vale ja mõlemad teadsid seda. Õnneks märkas ta, et nad seisavad otse Montayne’i kõrtsi ees, ja lausus: „Teeme ühe napsi.” Nagu vanadel aegadel.
Vanad ajad. Charlie mäletas neid väga hästi. Need olid olnud ajad, kus nad John Masteriga olid noored poisid.
See oli peamiselt õnnelik aeg. Nad püüdsid jõest kala. Kõndisid käsikäes mööda Broadwayd. Ööbisid metsas ja kujutasid ette, et kuulevad karu mõminat. Sõitsid paadiga Kuberneri saarele ja veetsid seal terve päeva, kui John oleks pidanud koolis olema. Tegid linnas pahandust. Paar korda oli John lasknud sõbral tulla isa pargasele ja nad vedasid öösel Prantsuse alustelt siirupit. Johni isa oli andnud Charliele kena jootraha, et ta suu peaks, kuigi Charlie oleks pigem surnud kui kellelegi sõnakese poetanud.
Ta oli peaaegu nagu pereliige. See oli tõeline sõprus.
Kui John vanemaks sai, hakkasid nad ka kõrtsis käima. Kuid Charlie ei saanud niipalju juua nagu John, sest ta käis tööl. Nii purjutas John meremeestega ja Charlie viis ta pärast koju.
Kui John sellest kõigest võõrdus ja tööle hakkas, nägi ta Charliet vähem ja Charlie sai sellest aru. Ta ei taha mind näha, sest ma tuletan talle meelde asju, millest ta püüab vabaneda, mõtles ta. Ta mõistis sõpra, kuid oli ikkagi solvunud. Nad nägid teineteist aeg-ajalt ja käisid isegi koos joomas. Kuid see polnud enam see mis varem.
Charlie oli teinud kord väikese vea. Ta oli olnud turuplatsil ja juhtunud nägema, kui John seisis fordi sissekäigu lähedal ja rääkis ühe kaupmehega. Ta läks ligi ja tervitas sõpra nagu harilikult, kuid John heitis talle jaheda pilgu, sest ta segas tema juttu. Ka kaupmehele ei meeldinud, et temasugune mees neid segab. Nii läks Charlie kähku minema, tundes end veidi narrilt.
Järgmisel päeval oli John kohe hommikul tema juurde tulnud.
„Vabanda eilse pärast, Charlie,” ütles ta. „Sa üllatasid mind. Ma polnud selle mehega varem äri ajanud. Püüdsin aru saada, mida ta tahab.”
„Kõik on korras, John. Pole midagi.”
„Kas sa oled õhtul vaba? Teeme mõne napsi.”
„Mitte täna õhtul, John. Aga peagi ma tulen.”
Kuid ta muidugi ei tulnud. Tal polnud tahtmist. Nad liikusid nüüd teine teises maailmas.
John polnud sõpra unustanud. Umbes aasta pärast tuli ta taas Charlie juurde. Charlie oli mustatööline, kuid tal oli hobuvanker ja ta vedas sellega mõnikord kaupu. John küsis talt, kas ta ei veaks Masteri äri kaupu mõnda kohalikku farmi. Neil oli püsiv leping, üks päev nädalas, ja tingimused olid head. Charlie oli rahul ja nende koostöö kestis mõne aja.
Kuid sisuliselt oli see olukord, kus rikas mees andis vaesele tööd. Viimane kord, kui Masterid Charliele tööd andsid, ei teinud seda John,