Nii liikus ta ettevaatlikult mööda tänavaid.
Hädad olid alanud 18. märtsil. Kuberneri majas puhkes mõistatuslik tulekahju ja fort põles maha. Keegi ei teadnud, kelle tegu see oli. Täpselt nädala pärast oli alanud veel üks tulekahju. Seitse päeva pärast seda lõi leegitsema van Zanti laohoone.
Tegemist oli selgelt süütamistega. Kuid mis eesmärgil? Oli olnud ka vargusi. Kas murdvaraste jõugud algatasid linnas tulekahjusid, et oma tegevuselt tähelepanu kõrvale tõmmata? Või olid kõige selle taga paavstimeelsed? Britid sõdisid jälle katoliikliku Hispaaniaga ja suurem osa fordi garnisonist oli saadetud hispaanlastele kuuluvat Kuubat ründama. Kas Hispaania jesuiidid organiseerisid nüüd Briti kolooniates kaost? Tulekahjud sagenesid.
Ja siis võeti sündmuskohalt kinni must ori nimega Cuffee.
Orjade mäss oli iga orjandusliku koloonia hirm. Linn oli üht sellist kogenud 1712. aastal. See suruti kiiresti maha, kuid hirmutas rahvast. Hiljuti oli olnud mässe Lääne-India istandustes ja Carolinas. Alles eelmisel aastal olid orjade jõugud üritanud maha põletada Charlestoni linna.
Nii et kui linnavalitsuse kohtuametnik uurimise üle võttis, langes kahtlus peagi neegritele. Ning üsna pea leidis ametnik ühe viletsa kõrtsi, mida pidas keegi iirlane, keda teati varastatud asjadega kauplevat, ja mida külastasid sageli neegrid. Peagi hakkas üks kõrtsi prostituut rääkima. Talle pakuti tunnistuste eest raha. Tunnistused saadi.
Orje oli lihtne oma süüd üles tunnistama panna. Püstita avalikus kohas tuleriit, pane neeger selle peale, süüta tuli ja esita talle küsimusi. Peagi hakati niimoodi süüdistama ja küsitlema isegi lugupeetud inimeste orje. Lihunik John Rooseveltile kuuluvad kaks orja andsid soovitud tunnistusi, kui nad tuleriidale pandi, ja lootes viimasel hetkel pääseda, hakkasid nimetama teisi süüdlasi. Viiskümmend nime tuli silmapilk meeste suust ja kohtuametnik oleks nad sellise kasuliku ülestunnistuse eest ellu jätnud, kuid ülesköetud rahvahulk ähvardas ise mässama hakata, kui neil ei lasta vaadata, kuidas mustad kõrbevad.
Nüüd aga algas tõeline õigusemõistmine. Süüdistusi sadas nagu rahet. Iga must mees, kes tegi midagi, mis paistis vähegi kahtlane, heideti vanglasse. Mai lõpuks olid peaaegu pooled linna neegrid trellide taga ja ootasid, et nende üle mingil põhjusel kohut mõistetaks.
John Master vaatas indiaani vööd mõtlikult. See oli talle lapsest saadik meeldinud. „Minu van Dyckide poolse vanaisa soov oli surres, et see vöö saaks mulle,” oli tema isa sageli rääkinud. „Ta hindas seda väga kõrgelt.” Ja kui isa selle tema kahekümne esimesel sünnipäeval talle andis ja ütles: „Toogu see sulle õnne,” oli John liigutatud ning hoidis vööd sestsaadik oma suures tammekapis. Mõnikord võttis ta selle välja ja vaatas merekarpide meeldivaid kujundeid, kuid endale ümber ei pannud ta seda vööd kunagi. See õhtu aga oli eriline. Ja ta lootis, et vöö toob talle õnne.
Täna õhtul kavatses ta Mercy Brewsterit endale naiseks paluda.
John Master oli viimase viie aastaga märgatavalt muutunud. Kuigi endiselt kena välimusega, oli ta nüüd kehalt turske. Ta ei pidanud end enam väärtusetuks. Bostoni sugulaste külaskäik oli osutunud pöördepunktiks. Hommikul pärast alandavat juhtumit Kate’iga nägi ta isa ainus kord tõeliselt vihasena ja see tegi talle head. Ta oli nii vapustatud, et püüdis end kokku võtta. Uue tahtejõuga pühendus ta asjale, milleks tal paistis annet olevat, ning nägi perekonna äris kõvemini vaeva kui kunagi varem.
Isa Dirk oli hämmastunud, kuid rõõmus. Vampumvöö kinkimine oli olnud pojale märk, et isal on temasse usku. John oli püsinud valitud teel ja kogunud jõudu ning nüüd peeti teda üldiselt tubliks kaupmeheks. Kuid ta teadis oma nõrkusi. Ta teadis, et tema vaim kaldub laiskusele ning ta peab vaatama, palju joob. Omamata mingeid illusioone oma puuduste suhtes, leppis ta aga heatahtlikult teiste puudustega. Kahekümnendate eluaastate keskel oli tema suhtumine inimloomusesse tasakaalukas.
Oli isegi räägitud, et ta võiks saada mõne poliitilise ametikoha. Kuid see ei huvitanud teda. Elu linnas oli viimastel aastatel talle palju õpetanud.
Pärast Zengeri kohtuprotsessi oli äraostetav kuberner Cosby surnud ning New Yorgis liiguti reformide poole. Linnavalitsusse oli tulnud uusi mehi: väikekaupmehi, käsitöölisi ja rahvamehi. Võis arvata, et mineviku korruptiivne režiim on asendatud paremaga. Kuid see polnud sugugi nii. Üsna pea oli enamik uutest inimestest ise korrumpeerunud. Neil olid kõrged ametikohad, kõrged palgad ja võimalused rikastumiseks. New Yorgis paistis vana Briti peaministri ütlus „igal mehel on oma hind” samuti paika pidavat nagu Londonis.
„Mina teen endiselt raha nagu aus kelm,” rääkis John isale heatujuliselt.
Kui ta tol õhtul mööda tänavat sammus, hõbenupuga jalutuskepp käes, nägi ta välja igati lugupeetud kodanikuna. Tänavatel oli pärast pimeduse tulekut ohtlik, kuid ta ei muretsenud. Vähesed teeröövlid oleksid tahtnud temaga kokku puutuda.
Mis puutus neegrite vandenõusse, siis seda ta ei uskunud. Ta tundis linnas igat kõrtmikku ja süüdistatav mees oli neist kõige suurem kelm. Oli täiesti võimalik, et ta oli süüdanud mõne tulekahju ning temaga koos võis tegutseda rahulolematute orjade jõuk. Kuid rohkemat John Master ei uskunud. Prostituut räägib kõike, kui talle maksta. Nende orjade tunnistused, kes hakkasid nimesid nimetama, kui nende jalge all tuli süüdati, olid väärtusetud. Piinamisel räägivad inimesed kõike, mida tahetakse. Ta nägi, kuidas linnavalitsuse kohtuametnik agaralt väljahüütud nimesid üles kirjutas, ja tundis tülgastust. Kõik teadsid eelmisel sajandil Massachusettsis toimunud Saalemi nõidade kohtuprotsessi. Tema arust viis selline asi lõputute süüdistuste, hukkamiste ja traagilise absurdsuseni. Ta lootis vaid, et see peagi lõpeb.
Sel õhtul võis ta tänu jumalale mõelda rõõmustavamatest asjadest.
Kui ta isale esimest korda rääkis, et tahab abielluda Mercy Brewsteriga, oli Dirk Master hämmastunud.
„Selle kveekeritüdrukuga? Kas oled kindel? Taevas hoidku, miks?”
Mis puutus emasse, siis too paistis väga ebalev.
„Ma ei usu, Johnny, et te teete teineteist õnnelikuks.”
Kuid John Master teadis, mida tahab, ja arvas, et vanemad eksivad. Täielikult.
„Tegelikult pole ta kveeker,” ütles ta neile. Kui nad esimest korda kohtusid, oli ta seda oletanud. Tüdruku perekond oli hiljuti tulnud Philadelphiast ning ta ütles inimeste poole pöördudes thee või thou. Kuid õige pea sai John teada, et kuigi tüdruku isa oli kord kveeker olnud, oli ta anglikaani kiriku liikmega abielludes nende hulgast välja arvatud. Ta oli nüüd koguduse liige. Ent kuigi ta lasi oma anglikaanist naisel nende lapsi kirikusse viia, tahtis ta, et kodus peaks perekond kinni kveekerite kommetest, mida ta armastas.
„Sa räägid kveekeriga, kes on ainult nime poolest anglikaan,” oli Mercy talle naeratades öelnud. „Philadelphias on palju meiesuguseid segaperekondi. Me ei lase ideedel oma elu liiga häirida.”
Esimene asi, mida John märkas, oli see, et kveekeritüdruk ei pööra mingit tähelepanu tema välimusele. Enamik tüdrukutest pööras. Sellest ajast, kui temast oli saanud edukas kaupmees, oli tema varasem kohmetus omasuguste noorte naistega suhtlemisel kadunud. Kui ta tuppa tuli, pööras enamik naisi pilgu temale. Mõnikord nad punastasid temaga kohtudes. Kuid Mercy Brewster ei punastanud. Ta vaatas talle rahulikult silma ja rääkis temaga loomulikult.
Talle ei paistnud ka tema enda välimus eriti korda minevat. Ta oli lihtne tüdruk, üsna lühikest kasvu, keskelt lahku kammitud lokkis juuste ning pruunide silmadega. Ta elas endaga rahus. John polnud varem ühtki temasugust kohanud.
Neil oli olnud üks ärev hetk.
„Mulle meeldib lugeda,” oli tüdruk nende esmakordsel kohtumisel öelnud ning Johni süda vajus saapasäärde. Raamat, mida tüdruk talle