„Ikka. Ta on ülakorrusel.”
„Kas ma võiksin temaga paar sõna rääkida? Palun.”
Härra Kendrick juhatas vormiriietuses merejalaväelase ülakorrusele. Maja polnud just suur. Kaks tuba esimesel ja kaks teisel korrusel. Üles viis alumiiniumist redel. Isa hõikas laes haigutavasse tühimikku: „Roger, sulle on külaline. Tule alla.”
Oli kuulda kohmitsemist ning redeli kohal olevasse avausse ilmus kaame, justkui öise eluviisiga kohastunud nägu – noor, haavatav ja kartlik. Umbes kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane nooruk oli närviline, hoidus silma vaatamast ning põrnitses vaibariba kahe all seisva mehe vahel.
„Tere, Roger. Mina olen Jamie Jackson. Mul on sinu nõuannet vaja. Kas me saame rääkida?”
Poiss tundus ettepanekut kaaluvat. Ta ei tundunud üldse uudishimulik ning võttis veidra külalise ja selle kummalise ettepaneku lihtsalt teadmiseks.
„Okei,” ütles nooruk. „Tuled sa üles?”
„Seal üleval ei ole ruumi,” ütles isa mokaotsast ja käskis siis valjemalt: „Tule alla, poeg.” Siis pöördus ta Jälitaja poole. „Parem rääkige tema magamistoas. Talle ei meeldi alumisele korrusele tulla, kui ema kodus ei ole. Ja ta ema on hetkel toidupoe kassas tööl.”
Roger Kendrick tuli redelist alla ning loivas magamistuppa. Seal istus ta voodiservale ning jäi põrandat silmitsema. Jälitaja istus tugitooli. Toas olid veel tilluke kapp ja sahtlitega kummut, rohkem ei midagi. Poisi tõeline elukoht oli pööningul. Jälitaja kiikas isa poole, aga too kehitas vaid õlgu.
„Aspergeri sündroom,” ütles härra Kendrick abitult. Oli selge, et just see oli isa murdnud. Teiste pojad said tüdrukutega kohtamas käia ja automehaanikuks õppida. Jälitaja noogutas talle mõistmise märgiks.
„Betty tuleb kohe koju,” ütles härra Kendrick. „Ta teeb meile kohvi.” Siis ta lahkus.
Fort Meade’ist pärit mees oli kasutanud küll sõna kummaline, kuid polnud täpsustanud, mida ta täpselt silmas pidas. Enne siiatulekut oli Jälitaja uurinud nii Aspergeri sündroomi kui ka agorafoobiat, mis tähendas hirmu suurte ruumide ja väljakute ees.
Just nagu Downi sündroom ja tserebraalparalüüs, võis ka see seisund varieeruda kergest rängani. Pärast mõneminutilist vestlust Roger Kendrickiga oli selge, et teda ei pea kohtlema nagu last.
Noormees oli inimestevahelises suhtluses kohutavalt uje ning hirm välismaailma ees võimendas seda. Kuid Jälitaja arvas, et kui ta juhib vestluse teismelise mugavustsooni ehk küberruumi, siis näeb ta hoopis teistsugust isiksust. Tal oli õigus.
Carsonile tuli meelde Briti küberhäkkeri Gary McKinnoni juhtum. Kui USA valitsus tahtis teda kohtu ette tuua, väitis London, et mees on reisimiseks ja ka vanglasse minekuks liiga nõrk. Kuid sellest hoolimata oli ta tunginud NASA ja Pentagoni kõige salajasematesse süsteemidesse, lõigates ka läbi kõige keerukamate tulemüüride nagu kuum nuga läbi või.
„Roger, kusagil laia maailma küberruumis peidab end üks mees. Ta vihkab meie riiki. Teda kutsutakse Jutlustajaks. Ta peab võrgus ingliskeelseid jutlusi ja tahab, et inimesed tema moodi mõtlema hakkaksid ning ameeriklasi tapaksid. Minu töö on see mees leida ja tema tegudele lõpp teha.
Aga ma ei saa sellega hakkama. Interneti alal on ta minust kõvasti targem. Ta arvab, et küberruumis pole temast osavamat meest olemas.”
Ta märkas, et noormees polnud enam tõrjuv. Teismeline vaatas esimest korda silma. Noormees kaalus naasmist julma maailma, millesse loodus oli ta visanud. Jälitaja pistis käe tasku ning võttis sealt mälupulga.
„Roger, ta laeb oma videod võrku, kuid hoiab oma IP aadressi salajasena, nii et keegi ei tea, kus ta tegelikult asub. Kui me teaksime tema asukohta, saaksime tema tegudele lõpu teha.”
Noormees näperdas mälupulka.
„Seepärast ma siin olengi, Roger. Ma tahan, et sa aitaksid meil seda meest leida.”
„Ma võin üritada,” arvas nooruk.
„Roger, räägi mulle, missugune arvuti sul seal pööningul on?”
Teismeline kirjeldas oma arvutit. See polnud just kõige viletsam, kuid ikkagi tavaline poest ostetud masin.
„Kui keegi sinult küsiks, millisest arvutist sa unistad, siis mida sa talle ütleksid? Roger, milline on sinu unistuste masin?”
Nooruki silmad lõid särama ning tema ilmesse tekkis entusiasm. Ta vaatas taas silma.
„Ma tahaksin dual-tüüpi kuuetuumalist protsessorit ja 32 giga RAM-i, millel jookseks Red Hat Enterprise Linux, versioon kuus või kõrgem.”
Jälitaja ei pidanud märkmeid tegema. Tema medalis peituv tillukene mikrofon lindistas kõik räägitu. Nii oli parem, sest Carsonil polnud aimugi, mida poiss kirjeldab. Küllap arvutivennad pärast aru saavad.
„Ma vaatan, mida ma teha saan,” ütles kolonel tõustes. „Vaata pulga peale ka. Võib-olla sa ei suuda sealt midagi lahti muukida, aga oleksin tänulik, kui vähemalt prooviksid.”
Kahe päeva pärast saabus Centreville’i äärelinna hirmkallist kübervara täis mikrobuss ja kolm meest, kes selle kõik pööningule üles seadsid. Nad jätsid endast maha väga haavatavana paistva üheksateistkümneaastase nooruki, kes pidas ekraani vahtides end taevasse sattunuks. Ta vaatas džihaadi koduleheküljel tosinkond jutlust ära ning hakkas siis klahve klõbistama.
Kui osariigi senaator oma kodust väljus, golfikepid pakiruumi viskas ja rooli taha ronis, oli tapja oma motorolleri kohale kummardunud ning teeskles, et nokitseb selle mootori kallal. Oli kaunis varasuvine hommik ja kell pisut seitse läbi. Senaator ei märganud enda taga sõitvat mootorratturit.
Tapja võis vabalt pikemat vahemaad hoida, sest oli selle marsruudi juba kaks korda läbi sõitnud. Siis oli ta küll kandnud teksaseid ja kapuutsiga jakki, olles tüki vähem tähelepanu äratav kui praegu. Ta jälitas senaatori autot viis miili, Virginia Beachist kuni golfiväljakuni. Ta jälgis, kuidas senaator oma auto ära parkis, kepid võttis ning klubimajja kadus.
Tapja võristas klubi sissepääsust mööda, keeras vasakule Linkhorn Drive’ile ja kadus metsa vahele. Kakssada jardi mööda Linkhorni sõitnud, keeras ta uuesti vasakule, Willow Drive’ile. Vastu tuli vaid üks auto ning see ei pannud teda hoolimata ürbist tähelegi.
Motorolleril sõitev mees oli kaelast pahkluudeni riietatud lumivalgesse dišdaša’sse ja kandis oma lühikeseks pügatud juustega peas valget heegeldatud kufi’t. Willow Drive’i maamajadest mööda sõites tuli ta puude vahelt välja Cascade’i nime kandva viienda augu avalöögiala juures. Seal tõmbas ta tee äärde ja lükkas Bald Cypressiks kutsutud neljanda augu juures oma motorolleri võssa.
Mõned golfarid olid juba väljakul, kuid nad kõik olid oma mängu süvenenud ega märganud midagi. Valgesse riietatud noormees kõndis rahulikul sammul Bald Cypressi edenemisalale, kuni jõudis oja ületava sillani. Seal kadus ta võssa ning jäi ootele. Ta teadis varasematest vaatlustest, et iga täisringi mängija pidi neljandale edenemisalale minnes silla ületama.
Poole tunni jooksul lõpetasid kaks paari Bald Cypressi raja ja läksid edasi Cascade’i avalöögialale. Varitseja oli varjust jälgides neil mööduda lasknud. Siis märkas ta senaatorit. Mees võistles ühe eakaaslasega. Senaator oli klubihoones rohelise tuulejaki selga tõmmanud ning tema vastane kandis sama värvi jakki.
Kui kaks eakat meest silda olid ületamas, ilmus võsast noormees. Kumbki golfar ei jäänud seisma, ehkki mõlemad heitsid uustulnuka poole põgusa pilgu. Võib-olla äratas nende tähelepanu mehe rõivastus, võib-olla tema rahulik otsustavus. Tulija kõndis ameeriklaste suunas ning oli kümne sammu kaugusele jõudnud, kui üks golfimängijatest küsis: „Pojake, on sul abi vaja?”
Siis võttis noormees parema käe dišdaša varjust ning sirutas selle välja,