Bruce tõstis aeglaselt käed ja sõrmitses naise tihedaid niiskeid juukseid. Claire püüdis kõrvale põigelda, kuid mees ei andnud selleks võimalust. Mõlema käega sasis ta naise juukseid, tundes isegi läbi karedaks muutunud peopesade naha Claire’i pea soojust ja sõrmede vahel voogavate kaunite lokkide siidisust. Ta oli jõudnud juba unustada, kui meeldiv see on. Mehe käed hakkasid värisema ning keha pingestus. Kuum ihalaine voogas temast jälle üle. Ta needis end selle pärast, et puudutas Claire’i, aga naine oli ta ära nõidunud, võrgutanud oma kordumatu lõhnaga. Sellesama ärritava lõhnaga, mis oli jälitanud teda päeval ning muutunud piinaks pikkadel öödel üksikkongis.
Suutmata võrgutamisele vastu panna, tõmbas Bruce naise lähemale, surudes oma puusad vastu naise kõhtu. Hinge kinni pidades vaatas Claire pärani silmi talle otsa. Mees andis mõista, et naine on täielikult tema võimuses, et ta võib teda põrandale lükata ja vallutada otse siin, ja ta teeb seda, kui ta tahab, aga praegu on tal teised plaanid.
Oma sõrmedega nagu kammiga liikus ta läbi Claire’i juuste, tungides läbi sassis salkude. Alumist huult hammustades krimpsutas naine valu pärast nägu. Tihedate mustade ripsmetega ääristatud silmadesse valgusid pisarad. Hämmeldunud sellest, et Claire isegi ei püüa vastu hakata, vaid kannatab kõik tema raevukad rünnakud ja jõhkravõitu puudutused välja, hakkas Bruce naise vastu isegi nagu mingit austust tundma.
“Varem ei elanud sa kunagi oma viha minu peal välja ning puudutasid mind ainult armastust tundes,” sosistas Claire vaevukuuldavalt.
Kohates naise pilku, Bruce kangestus. Claire’i pähkelpruunide silmade sügavuses võis näha avameelsust. Mees nägi seda, mida ta üldse näha ei tahtnud. Teda valdasid tahtmatud mälestused, kuid need olid liiga piinavad ja meenutasid seda, mis enam kunagi ei kordu.
“Nii oli varem,” kähvas mees toorelt, kuna ta nägi naise silmadest, et ka tema mäletab kõike. Mäletab mehe käsi oma paljal kuumaval kehal, mäletab tema hellitusi, mis viisid ta magusasse rammestusse, kui ta, kaotanud naudingutest pea, anus, et mees teda lõpuks võtaks. Võpatades kujutas Bruce endale üksikasjalikult ette seda vaimustavat tunnet, kui ta, andes naise palvetele ning iseenda ohjeldamatule soovile lõpuks järele, tema kehasse tungis.
Claire värises üleni. Poolkinniste silmade laud võbisesid. Kui ta tahab, et mees jätaks ta rahule, siis seda ei juhtu. Ta ei paku naisele sellist lõbu. Ta paneb teda kannatama nii, nagu oli ise kõik need aastad kannatanud. Oli kannatanud ebaõigluse, alanduse, valu, reetmise, kaotatud illusioonide, purunenud lootuste ning jalge alla tallatud armastuse pärast.
Bruce keerutas Claire’i juukseid oma käe ümber, hoidis neid veidi, siis laskis lahti. Naise hingamine muutus katkendlikuks. Libistades käsi mööda Claire’i peent valget kaela, haaras mees naise õlgadest tugevasti kinni.
Värisedes edasi, avas naine aeglaselt silmad. Bruce oli enda peale vihane, et ta ei suutnud oma tahtmisest jagu saada, Claire’i peale aga selle pärast, et ta kujutab endast süütut kannatajat, samal ajal kui tema pidi naise isa alatuse ja Claire’i reetlikkuse tõttu põrgust läbi käima.
“Kas sa oled unustanud, et minu nahale tekivad ruttu sinikad?” küsis naine sosinal.
Mees laskis sõrmed vastu tahtmist lahti.
“Ma pole midagi unustanud, Claire.”
“Mina ka mitte. Kuid mulle valu tekitades ei heasta sa midagi.”
Mehe põsesarnadele tekkisid punased plekid, aga ta ei mõelnudki vabandada. Kogu tema kasvatus ja seltskondlikud kombed olid nende eelmisesse, õnnelikku ellu jäänud. Vangla-aastad olid tema iseloomule oma pitseri jätnud ning rumal oleks temalt oodata viisakaks džentelmeniks muutumist.
“Sa oled neid lõiganud,” heitis Bruce naisele ette.
“Jah, veidi.” Claire sai aru, et mees räägib tema juustest. Ta kallutas kergelt pead, vaadates kuhugi mehest mööda. Naise punase puu karva läikivad juuksed rippusid Bruce’i käte vahel.
“Miks?” Mees krimpsutas rahulolematult nägu.
“Pole aega nendega jännata. Liiga palju tööd.” Sirutanud õlgu, vaatas naine mehele julgelt otsa. “Kui sa püüad mind solvata või hirmutada, et ma põgeneksin siit õuduses, kuhu jalad viivad, siis ei tule sul sellest midagi välja.”
“Kust sa tead?”
“Sa ei ole selline inimene, et võiksid naisterahvaga julmalt ümber käia. Ma tunnen sind ega karda sugugi.”
“Ja täiesti asjata. Sa tundsid mind sellisena, nagu ma olin enne, aga sa ei tea, milliseks olen ma muutunud.”
“Tean küll. See tähendab, et ma näen, kui palju sa oled muutunud, aga olen veendunud, et sa pole endiselt julmusteks võimeline.”
“Sinu asemel poleks ma nii väga kindel.”
“Jäta järele, Bruce. Mul jätkub hingejõudu, et sinu raevu taluda, kui see on see, mis takistab sind mind ära kuulamast.”
Bruce’i nägu kivines, silmis süttis ohtlik tuluke ning ta hakkas uuesti vanduma. Seekord Claire ei krimpsutanud isegi nägu.
“Mida tead sina minust ja minu raevust?”
Naine kehitas õlgu. Mehele see rahulikkus ei meeldinud – hirmunud Claire’iga oleks kergem hakkama saada.
“Ma olen sinu ohvitseriga telefoni teel mitu korda vestelnud. Ta vastas enamikule minu küsimustele.”
“Või nii! Aga kas ta ei rääkinud sulle, et ükskord vanglas lõin ma vihahoos rusikaga vaheseina augu?”
Naine ei vastanud, vaatas ainult vaikides meest. Tema silmades polnud endiselt hirmu, mida Bruce püüdis saavutada. Emotsioonid võtsid taas nende üle võimust. Tõuganud naise eemale, hakkas mees mööda tuba kõndima. Claire istus vaikselt kaminale lähemale ning asus meest jälgima. Paari minuti pikkust vaikust segas vaid Bruce’i sammude kõla katusele trummeldava vihma taustal.
“Nüüd pead sa mind ära kuulama.”
Mees jätkas sammudega toa mõõtmist, tunnistades endale, et see on tal harjumuseks muutunud, eriti vangis oleku esimestel kuudel, mil ta ilma aknata vangikongis klaustrofoobiaga võitles.
“Miks ma pean?”
“Sellepärast, et ma ei sõitnud läbi kogu riigi mitte vaid selleks, et siin vihma käes märjaks saada.” Naine vaikis hetke ja jätkas siis: “Kuigi vihm mulle meeldib. See kutsub esile meeldivad mälestused.” Claire’i hääles kõlas kurbus.
Bruce jäi järsult seisma, meenutades samuti juhtumit jahil nende mesinädalate ajal. Tema süda tõmbus valulikult kokku.
Nad olid läinud kahekesi väikese, Bruce’i isalt päritud kaatriga merele. Tollal janunesid nad nii tugevasti teineteise järele, et pärast kirglikku suudlust armatsesid otse laeva tekil. Vaevalt olid nad jõudnud teineteisel riided seljast rebida, kui algas paduvihm. Sellest hoolimata kustutasid nad vihmavalingu all oma kirge. See oli imeilus, nii romantiline, et siiani, kus nad ka ei olnud, kutsus vihm neis esile ihavärina.
See aeg on aga jäädavalt möödas.
Bruce läks naisele lähemale ning tundus, et tema südames pole kohta meeldivatele mälestustele ega sentimentaalsusele, seal valitsevad vaid küünilisus ja oskus selles julmas maailmas ellu jääda.
“Olgu, Claire, räägi, mis sa tahtsid öelda, aga siis kao siit!” kähvas ta.
Naine võttis kaminavõrelt oma koti.
“Minu isa andis sinu vastu valetunnistuse.”
“Räägi mulle parem sellest, mida ma veel ei tea.”
“Et varjata oma aktsia- ja maaostu mahhinatsioone, võltsis ta dokumente ning fabritseeris süütõendid, mille põhjal sind süüdi mõisteti.”
Endise äia nimetamisel tõmbus Bruce pingule. See mees oli algusest peale nende abielu vastu olnud, kuna ta soovis, et Claire abielluks tema vana pankurist sõbra pojaga. Sõbra pank