“Ma palun ainult viis minutit, Bruce. Ma sõitsin nii pika maa maha. See on väga tähtis.”
“Sind pole keegi siia kutsunud ja ma ei võlgne sulle viit sekunditki.”
“See-eest olen mina sinu ees võlgu.”
Claire kannatas vapralt välja mehe kurja ärritunud pilgu ja talle tuli meelde aeg, mil needsamad silmad kiirgasid armastust ja lõõmasid kirest. Kui vaid ühest pilgust naise suunas süttis tema silmades tahtmise, imetlemise ja jumaldamise tuluke. See aeg on aga ammu möödas. Minevikku ei ole võimalik ellu äratada. Ei saa tagasi tuua seda, mis on jäädavalt kadunud.
Vihma hakkas veel tugevamini sadama. Kõrvulukustavad kõuekärgatused vaheldusid sarviliste, taevast siksakkidena lõhestavate välgusähvatustega. Claire sai läbimärjaks ning hakkas külmast lõdisema, kuid alla anda ta ei kavatsenud. Mingi jõud siin maailmas ei sunni teda tagasi pöörduma seni, kuni ta pole teoks teinud seda, mille pärast ta siia oli sõitnud.
Naine heitis Bruce’ile uuriva pilgu ja teatas otsustavalt:
“Ma ei sõida siit ära enne, kui oleme saanud omavahel rääkida. Ma istun autos, kuni sa mind ära kuulad.”
Aega oli Claire’il piisavalt. Otsustanud siia sõita, oli ta hoiatanud oma ülemust rehabilitatsioonikeskusest, et ta ei ole kindel, millal ta tagasi jõuab, ning viimane oli talle lubanud nädala palgata puhkust ja käskinud korralikult puhata. Viimasel ajal, pärast isa surma oli Claire väga palju töötanud ega tahtnud mingist puhkusest kuuldagi. Töö aitas tal unustada painavad mõtted ja hingelised üleelamised.
Bruce vandus. Endine Bruce poleks naise juuresolekul kunagi endale midagi niisugust lubanud. Talle oli alatiseks meelde jäänud viisakas ja tasakaalukas mees – tõeline džentelmen. Bruce’i uuriva läbitungiva pilgu all tõstis Claire väljakutsuvalt lõua püsti. Ta peab olema tugev, otsustav ja külmavereline. Mehe enda huvides.
“Aga sina oled muutunud,” Bruce’i hääles oli kuulda halvakspanu.
“Sul on õigus,” nõustus naine. Claire vaatas tähelepanelikult mehe karmi, teravnenud kontuuridega nägu, lohutades end lootusega, et ehk Bruce’i kurjus ja viha tema vastu veidigi vähenevad. Kuid see lootus oli asjatu: tundus, et mees läks veelgi vihasemaks. Naine kirus endamisi maapõhja seda inimest, kelle pärast oli tema hooliv ja armastav mees muutunud halastamatuks ja tigedaks võõraks. Välja näitamata, millist valu põhjustab talle Bruce’i vihkamine, tegi ta järelduse: elu muudab inimesi. Ma arvan, et meie sinuga teame seda paremini kui ükski teine.
Mehe olekust taipas Claire, et viimane on tema käitumise pärast veidi kimbatuses ning otsustas anda talle toibumiseks natuke aega. Vastasel korral oleks tal mehele raske rääkida sellest, mis ta on avastanud ning mille pärast selle teekonna üldse ette võtnud. Ta ei tahtnud isa päevikut posti teel saata ega anda seda üle vastavale asutusele. Ta tahtis, et Bruce loeks selle kõigepealt ise läbi. Claire oli veendunud, et mees peab kindlasti jälle iseennast leidma. Ta on selle ära teeninud, toimugu see või surnud inimese hea nime kaotuse hinnaga. Avastused Claire’i isa päevikust aitavad Bruce’il maha pesta pleki oma eluloost ja luhtaläinud juristikarjäärilt.
Naine tabas Bruce’i põlgliku pilgu oma sportauto suunas. Mees ilmselt teadis, kust ta oli selle saanud. See oli jõuka mehe kingitus oma ainukesele tütrele, mänguasi armastuse ja mõistmise asemel, mida Claire polnud kunagi tunda saanud oma rangelt ja nõudlikult, alati tööga hõivatud isalt.
“Siin mägedes on sinu iludus täiesti mõttetu sõiduriist. Sinna ei saa isegi varjule minna.”
“Kui vaja, lähen ma jala,” ütles Claire kindlalt. Mehe silmade külma helgi, tema jäigastunud näoilme järgi taipas Claire, et Bruce’i oli tabanud uus raevuhoog. Naine ei öelnud midagi ning hoidis hinge kinni. Mehe otsust oodates sikutas ta värisevate kätega oma koti rihma.
Järsku lükkas mees värava lahti, haaras naisel käest ja hakkas teda enda järel tirima. Claire ei osutanud vastupanu. Ta ei kartnud Bruce’i, kuna teadis, et mees ei tee talle haiget, vähemalt mitte füüsilist. Teda valdas vaid kahetsus, et inimene, kes teda oli armastanud ja keda tema kogu südamest armastas, ei tunne tema vastu enam muud kui viha.
Claire jõudis mehega vaevu sammu pidada, kuid viimane ei mõelnudki enne maasturi juurde jõudmist hoogu vähendada. Ukse lahti tõmmanud, kamandas Bruce: “Roni sisse! Ma ei kavatse siin vihma käes sinuga mokalaata pidada. Sa räägid, miks sa tulid, seejärel aga sõidad ära ega tule enam kunagi tagasi. Kas on selge?”
“Enam kui selge,” noogutas Claire vastuseks. Tema eneseväärikus oli saanud hävitava löögi, kuid ta keeldus seda enesele tunnistamast. Pööranud ümber, puges ta vaevaliselt auto kulunud nahkistmele. Külmast kössi tõmbunud, hõõrus ta kangestunud käsi teineteise vastu. Bruce potsatas juhiistmele ja tema muljetavaldavate kehavormide tõttu hakkas autos kohe kitsas. See tuletas Claire’ile veel kord meelde, kuidas mees on muutunud.
Kuhu on kadunud sihvakas, proportsionaalne kergejõustiklase figuur? Ja need pikad juuksed nagu metsikul mägilasel! Kui ta ei teaks, milline oli mees varem olnud, võiks arvata, et naise ees on mingi ebastabiilne, sotsiaalselt ohtlik tüüp. Võib-olla püüab ta niiviisi vabaneda tsivilisatsiooni köidikuist ning unustada vangis oldud rasked aastad? Ehk on see tema viis ellu jääda? Vanglad kubisevad iga liiki jätistest. Võimalik, et Bruce kasvatas teadlikult muskleid, et teistest kinnipeetutest füüsiliselt tugevam olla, ennetades sellega igasugused norimised ja kallaletungid. Vaid üks mõte sellele pani naise end halvasti tundma. Ta oleks andnud kõik, et meest pingest vabastada.
Auto sööstis ettepoole. Haaranud istme äärest kinni, vaatas Claire otse enda ette. Äkilisest raputusest kõikus ta küljelt küljele. Ta tõmbus tahtmatult pingule, kui auklikul teel sõitnud maastur läks kurvis kõvasti kaldu. Bruce hakkas vanduma ja vähendanud kiirust, sõitis üle kitsa silla, mis oli ehitatud üle sogast kobrutavat vett täis kuristiku. Naine vaatas võlutuna mehe poole, püüdes mitte mõelda raske auto rataste all kustuvatest vanadest igatsustest.
Lõpuks jõudsid nad tasasemale teele. Claire hingas kergendatult ja tabas endal Bruce’i põlgust täis pilgu. Tähendab, veel ka põlgus? Olgu pealegi, ta kannatab õigluse võidu nimel kõik välja.
Kui aus olla, hirmutas naist veidi Bruce’iga kahekesi jäämise võimalus. Mitte füüsilises mõttes, ei. Kui tugevasti ta ka ei olnud muutunud, kui inimvaenulikuks erakuks saanud, kui suurt viha tema vastu tundnud, ei uskunud Claire, et mees suudaks naisterahva vastu jõhker olla. Oma naise vastu. Olgugi et endise. Naist hirmutas see, et emotsioonid võisid kontrolli alt väljuda. Iga hinna eest peab ta hüvitama mehele tekitatud kurja. Neile mõlemale tekitatud kurja.
Claire sai aru, et nende abielu on võimatu taastada, et Bruce’i armastust ning usaldust ei saa uuendada, kuid tema hingepõhjas oli nõrk lootus, et mehe südames on tema vastu säilinud veel mingid tunded. Ta püüdis neid illusioone mitte hellitada, kuid ei suutnud – väike lootuskiir ei jätnud teda maha. Täpsemalt, nii oli see olnud enne siiasõitu kuni hetkeni, mil ta nägi viha ja põlgust talle kalli inimese silmis.
Auto pidurdas järsult. Claire oleks ootamatusest peaga peaaegu vastu aknaklaasi põrganud. Maastur peatus ühekordse palkehitise ees, mis tundus esmapilgul üsna tugev, vaatamata sellele, et see oli Bruce’i jutu järgi ehitatud enam kui poolsada aastat tagasi. Aed aga tundus olevat käest ära lastud: umbrohi oli kõikjal võimust võtnud, aida uks rippus ühe hinge küljes. Minnalaskmisele vaatamata võis aru saada, et kunagi oli siin elanud hoolas pererahvas: mööda trepi kõrval olevat puidust võret väänlesid lopsakad metsviinamarjad, hiigelsuure tamme oksa küljes rippus vana puidust kiik.
Sõnagi lausumata ja naisele pilku heitmata astus Bruce autost välja ning suundus maja poole. Claire järgnes talle. Astunud mööda madalaid trepiastmeid üles, sisenes mees majja. Tema järel Claire. Jõudnud majja, naine seisatas ning hakkas ümbrust silmitsema.
Hoone oli seest samasugune nagu väljastki: hooletusse jäetud ja oma võlu kaotanud. Värvimata puitpõrand oli üleni auklik ja praguline, põimitud vaibakesed luitunud ning kulunud.