Ja siis olid veel ugrimugrid, Uuralite nägu eestlased. Mats Talts oli nende seast. Ka Epp oli üks neist. Mõnedel fotodel ja eriti neil, kus Epp naeratas, olid tema silmad väiksed ribataolised pilud, otsekui üritaks tema europiidse näo tagant välja pressida asiaat. Avalikes kohtades, näiteks festivalidel või turgudel nägin mõnikord inimesi, kelle kohta oleksin võinud kihla vedada, et nad on Kaug-Idast. Laud olid liiga kitsad, põsesarnad liiga kõrged. Nad lihtsalt ei olnud eurooplased, nad pidid olema turistid. Kas nad olid jupikid või aleuudid või inuitid? Ehk olid mõned korealased Tartu traktorinäitusele peale lennanud? Uitasin nende kummaliste inimeste kannul läbi rahvahulkade oma perekonnast kaugemale, sest tahtsin kuulda, mis keeles nad räägivad. Võite ette kujutada, mis tunne mul oli, kui ma nägin, kuidas selline korealanna tegi suu lahti ja hakkas eesti keeles rääkima.
Ühel päeval varises mu romantiline kujutelm Metsamees Matsist kokku. Olime parajasti koormatäie puid maha laadi-nud ning Mats ütles, et ta peab tellimuse täitmiseks teise koorma järele tagasi minema.
„Misasja, sa sõidad Elvasse oma onni tagasi? Ja siis raiud kogu selle koormatäie puid üksinda halgudeks?“ küsisin ma talt. „Kas see aega ei võta?“
„Mis Elvasse, mis onni? Ei raiu ma midagi üksinda,“ ütles Mats ja tõmbas oma sõrmesardellidega läbi juuste. „Ma elan Elvas korteris. Puud võtan peale Tartu lähedalt platsilt. Sinna sõidangi.“
Tol päeval kaotas Metsamees Mats osa oma eksootilisest võlust ja metsikust sarmist.
ET TULI LÕÕMAKS
Meil oli Tähtveres neli naabrit ja neli ahju.
Kaks naabrit elasid meie tagaaia taga, kaks aga teine teisel pool meid. Üht tagumist naabrit kohtasin korra siis, kui tema kass jäi ühe meie puu otsa kinni ja ma aitasin hätta sattunud kiisut alla meelitada. Naaber oli vana daam ning ta tundus olevat üllatunud, kui ma küsisin talt, mis ta nimi on. Tema nimi oli Astrid ning minu arvates oli see ilus nimi, ehkki ma seda talle ei öelnud, millest on kahju, kuna pärast vahejuhtumit kassiga ma Astridit enam kunagi ei näinud.
Teist meie tagumist naabrit nägin ma aga ühe korra võrra vähem. Kolme aasta vältel ei näinud ma seda inimest või neid inimesi mitte kordagi. Ma olin aga kindel, et keegi peab seal elama, sest talvel oli meie õuesid eraldavate puude ja põõsaste vahelt igal õhtul näha, kuidas üht tuba valgustas televiisori kuma. Sellegipoolest ei näinud ma kordagi televiisori eest mööduva inimese varju. Telekas oli lihtsalt sisse lülitatud.
Meie tänava poolt vaadates parempoolse naabermaja elanikud olid mees, naine ja poeg, kes nägid välja nii, nagu nad oleksid just nüüdsama välja astunud grilliufode või muru-niidukite reklaamist. Nädalavahetuseti pidid nad alati maja juures lakkamatult askeldama – sügisel lehti rehitsema ja puude otsast õunu korjama, talvel maja eest lund rookima, kevaditi prahti põletama ning suvel kella kuuest hommikul muru niitma. Kui meie väljas rassisime ning nemad juhtusid samal ajal tööd tegema, soovisime neile jõudu tööle. Nad ühmasid vastu: „Tarvis!“ ja jätkasid seejärel rehitsemist või õunte korjamist või prahi põletamist.
Nende kolme aasta vältel, mis me seal elasime, ei saanudki ma teada, mis nende naabrite nimed on. Ning ma ei pääsenud kordagi neile piisavalt lähedale, et näha, kuidas nad tegelikult välja näevad. Nad olid lihtsalt nagu udused fotod. Alles sel päeval, mil me minema kolisime, tuli mees aia äärde mulle jõudu soovima ning mul õnnestus tema nimi välja pressida. See oli Tõnu.
Õnneks õnnestus mul üht meie naabreist üsna hästi tundma õppida, sest tema oli minu arst. Kui me sisse kolisime, seisis meie naabermaja mitu kuud tühjana. Olin kuulnud, et seal pidi tulema kapitaalremont ning muuhulgas pidi maja tagaküljele paigaldatama suured aknad, et kõledatel talvekuudel oleks majas rohkem valgust. Kui remont algas ja ma nägin, kui suured need aknad on, tulid mul pisut judinad peale, kuna ma teadsin, et meie kodus kipub soojus akende kaudu välja minema, ning ma mõtlesin sellele, kui palju küttepuud peab see vaene mees talvel ahju ajama, et toas oleks soe. Kuid mu arst oli nutikam – ta lasi paigaldada keskkütte, et tubades oleks soojem või jahedam üheainsa nupuvajutusega, ning puud põletas ta oma dekoratiivses kaminas vaid siis, kui hakkas puudust tundma rahustavast suitsulõhnast oma kodus. Mõtlesin sellele, kuidas meie naaber mõnel külmal hommikul pidžaamas üles ärkab ja kütte sisse lülitab, ning arutlesin endamisi, miks mina ise kõrge palgaga arstiks ei olnud hakanud.
Mu arst oli samasugune sirge seljaga sensei kombel suhtleja nagu Väino. Iga tema sõna igas tema lauses tundus olevat väga läbimõeldud. Ka tema tukk oli lõigatud vanamoelisel Aasia kombel nagu joonlaua järgi lühikeseks. Ta särk oli kurgu-ni kinni nööbitud. Mõnikord, kui ma talle külla läksin, istus ta oma dekoratiivse kamina ees ja luges midagi huvitavat, näiteks Haruki Murakamit.
Kuid sageli tegi ta ka väljas tööd. Tema aed oli laitmatult korras. Tema laserpilk tuvastas iga viimase kui murdunud rao ja langenud lehe ning need rändasid hunnikusse. Pärastpoole põletati need mustal restil ära. Hilissügisel ja varakevadel, kui ümbruskonnas toimusid sellised risupõletamistalgud, hõljus meie aia kohal mitu päeva sinakasvalge suits. Vahel, kui me aia ääres kokku saime ja arutlesime mu tervise üle, märkasin, kuidas doktor vaatab minust mööda ja hoopis minu aeda. Võib-olla nägi ta seal üles korjamata raagu või mädanenud õuna. Mis see ka polnud, igatahes oli see midagi ebatäiuslikku ja see häiris teda. Selle eestlase maailmas ei olnud ei murdunud oksi ega mädasid õunu ning kui oligi, siis kõrvaldati need kiiresti ja halastamatult.
Kõige rohkem häiris teda arvatavasti laiutav kompostihunnik, mille me olime kuhjanud ühte aianurka, mis täitsa juhuslikult juhtus olema vastu üht tema aianurka. Kui meie kolisime sisse, lükkasime enda aiast algatuseks kõik mädanenud õunad sinna kohta kokku. Alguses vaid pisikesest mädaõunahunnikust kasvas aga ajapikku suur kääriv prügihunnik, kust võis leida hallitanud leiba ja munakoori ja avokaadokive ja banaanikoori. Ühel päeval, mil ma vedasin järjekordset biojäätmeid täis pange kompostihunnikusse, nägin meie arstist naabrit oma tagauksest välja kargavat ja tulemas minu poole sinna nurka, kus meie aiad kokku puutusid.
Ta vaatas seda haletsusväärset pruuni löga hunnikut ja sõnas oma vaoshoitud sensei kombel:
„See hunnik muudkui kasvab ja kasvab…“
„Kasvab jah,“ ütlesin mina ja kallasin mõned banaanikoored hunniku otsa.
Ta noogutas pisut, kissitas silmi ja teatas siis oma hakitud viisil: „Pane parem kasti.“
„Tead, me oleme mõelnud küll, et peaks hankima kompostikonteineri. Lihtsalt aega pole olnud. Tead küll, kuidas sellega on…“
„Pane parem kasti,“ kordas ta ning noogutas mulle taas. Seejärel läks ta majja tagasi, ilmselt teed rüüpama, Murakamit lugema ning oma suurte akende ja keskküttega kindlusest mõnu tundma.
Meie kodu polnud niivõrd kindlus, kuivõrd 19. sajandi kivisöel töötav aurulaev. Mina olin selle katlakütja, kelle asi oli hoida tuli all ja lõõmamas. Meil oli neli ahju ning neid kõiki tuli kütta, et toas oleks mugavalt soe. Üks probleem oli selles, kui kiiresti soojus lahtus.
Peamine ahi allkorrusel oli suur ja tehtud piklikest tumepruunidest pottidest. Õhtul magama minnes oli see soe, aga kui väljas olid miinuskraadid, oli esimene korrus hommikuks külm. Kõik mu jäsemed olid täis valu ja õudust, kui ma varahommikul trepist alla läksin, et ahju uuesti käima panna.
Kõige