Noogutasin. „Oma naisele ju ka ei saa päris rääkida, et tema rahvas on üks natsikari.“
„Ei, see vist eriti peale ei läheks.“
„Aga tead, mitte kõik nad pole sellised ja üleüldse tuleb neid lihtsalt võtta nii, nagu nad on. Ma olen aru saanud, et mina olen mina ja nemad on nemad ning ma võin sama hästi omaenda elu elada ja rõõmus olla.“
Seda ma Diegole ei rääkinud, et ma olin juba aastaid psühhiaatri juures käinud. Ning polnud vahet, kas mõnede eestlaste emotsionaalne temperament oli kuidagi seotud minu depressiooniprobleemidega või mitte, minu elu polnud nad sellegipoolest kuidagi lihtsamaks teinud. Kõige pisemad asjad ajasid mind musta kaevu. Prügikastis tuustiv joodik. Poes minu taga järjekorras seisva inimese kannatamatus. Kuulsin kiireid hingetõmbeid ja tundsin neid oma kaelal, kuna mina olin varunud süüa ja juua terveks nädalaks, aga tema tahtis osta vaid sinki ja suitsu. See keelega naksutamine, see ärritunud ohkamine, mis ütles: „Sa põhjustad mulle ebamugavust.“ Viljandis võis juhtuda, et keegi mees põrkab sinuga kõnniteel kokku, näiteks riivab su õlga ja tõukab su peaaegu pikali, seepeale aga ainult mühatab ja astub edasi, otsekui poleks midagi juhtunud. See kõik oli nende sõnutsi „normaalne“.
Üheksakümne seitsmel eestlasel sajast polnud viga mi-dagi. Kuid just need kolm, need prügikastis tuulavad joodikud, ülbitsevad ostjad ja ebaviisakad jalakäijad olid need, keda ma jälestasin. Ma teadsin, et on vale vihata kogu rahvast mõne üksiku halva eksemplari pärast. Eestlased olid andnud mulle kõik: armsa ja armastava naise, kolm last, kirjanikukarjääri, võluva maja ühes labürintjas Euroopa vanalinnas, vapustavad järvevaated, lõbusad lood keskaegsetest kemmergutest, välja kaevatud miinid ja lambakondid… Soojal suvisel pärastlõunal võisin võtta auto ja sõita Pärnusse, sõita mööda kõige kuldsematest ja kaunimatest naistest, keda ma kunagi olin näinud. Võisin astuda sisse rannarajooni pärlisse, 1920. aastate stiilis kohvikusse Supelsaksad ning süüa seal oma elu parima roa, istuda oma elu kõige mugavamal kaameliküüruga sohval ning jalutada siis randa ja ujuda kõige soojemas vees, mida eales olen katsunud, hingata sisse kõige värskemat õhku, mida kopsud eales on nautinud, ning püherdada pehmel ja mõnusal liival.
Ning ometi oli mul eestlastest villand. Kõik need prügikastis tuhnivad zombistunud parmud, kõik need kingakontsi klõpsutavad bürokraadid. Mu väsimus sellest rahvast oli nii sünge ja sügav, et ma jõudsin viimaks otsusele – ainuke väljapääs on kas põgeneda ja jätta oma pere saatuse hooleks või siis alistuda ning võtta kohalikke sellisena, nagu nad on, mitte seepärast, et nad oleksid selle kuidagi ära teeninud, vaid seepärast, et nende aktsepteerimata jätmine on ebatervislik ning võib sundida mind panema toime ohtlikke ja ebamõistlikke tegusid.
Mina sain asjast niimoodi aru: Eesti tahab sinust seda, et sa muutuksid. Ta tahab, et sa räägiksid tema keelt ning mõtleksid tema mõtteid. Ta tahab, et sa vaataksid mööda neist joodikutest seal pargis ning oleksid poodeldes tõhusam. Ta tahab, et sa mühataksid ja astuksid edasi, kui mõni teine jalakäija sulle õlaga vastu jookseb. Ning mis kõige tähtsam: Eesti tahab, et sa kunagi ei nuriseks ilma üle. Isegi pelk „täna on kaunis vilu, kas pole?“ toob kaasa järjekordse loengu sellest, et tuleb soojemalt riidesse panna.
Eestlaseks saamine eeldas seda, et mingi osa Ameerika itaallasest või tšiillasest sinus sureb. Kui sul muidugi jagub selleks piisavalt väge ja vaimset distsipliini. Enamikul ei jagu. Enamik võõramaalasi paneb mingil hetkel tagasi kodumaale plehku.
Mäletan intervjuud ameeriklasest ärimehega, kes elas Tallinnas. Lugesin seda ühest klantsajakirjast pisut pärast meie Eestisse tagasi kolimist. Samal ajal, kui meie oma kompse lahti pakkisime, pakkis tolle ärimehe pere enda omi kokku. „Kümnest sellisest talvest mulle aitab,“ ütles ta selles intervjuus. „Me kolime Hawaiile.“
Toona arvasin mina, et Hawaii on tore koht surfaritele ja meelekindluseta inimestele. Arvasin, et olen kõvemast puust kui too ärimees ja teised temasarnased.
Selleks ajaks, kui Diego mulle oma Suure Küsimuse esitas, arvasin end olevat harjumisprotsessi kõige valulisemad osad kenasti üle elanud. Sestpeale, kui me New Yorgist oma kuue kohvriga naasime, oli möödunud peaaegu seitse aastat ning ma arvasin, et olin viimaks ometi jõudnud Eestiga rahu sõlmida. Uskusin, et olen emotsionaalselt valmis veetma pikki aastaid Viljandi vesises embuses. Tundus, et edaspidigi on kõik enam-vähem samamoodi kui enne.
Oleks ma vaid teadnud.
KUUS KOHVRIT
Olgu öeldud, et ma naasin Eestisse, süda tulvil armastust.
Alam-Manhattani kohvikutes ja passaažides, kus kummitavad kõiksugu ekstsentrilised ja segased kujud – nagu üks naine, keda me kutsusime kolleegidega kassnaiseks, kuna ta silitas alati mõnd hulkuvat kassi –, tajusin ma seda, kuidas oma pikkade kätega embab mind armastavalt Eesti, maa, kust olin minema kolinud. Isegi kui avenüüde äärde kerkisid prügikuhilad ning kassnaise nõdrameelsus läks ajapikku hullemaks, nii et korra nägin ma teda täisoksendatud mantliga täisoksendatud kõnniteel, oli mu kõnnak pisut särtsakam, kuna ma teadsin, et olen üks õnneseentest, kel on olemas alternatiiv, kel on olemas teinegi koht, kuhu minna.
Oma New Yorgi kontoris kaunistasin arvutikuvari ühe Saaremaa majaka pildiga ning kui tüdinesin jaheda vee ja kivide järele õhkamisest, vahetasin selle välja ning panin selle asemele Tartu Supilinna kujutava õhufoto kõigi nende viltuste katuste ning oranžide ja punaste sügiseste lehtedega. Mõnikord lendasin satelliidikaardiga üle ookeani ja püüdsin meie hubasele Kalamaja korterile võimalikult lähedale pääseda, ning ehkki me olime sellest nõnda kaugel ja keegi teine elas seal sees, vahtisin ma mõnd aega toda tillukest punast katust ning kujutasin ette, et see olen mina, kes selle kõrval päikesepaistelisel sissesõiduteel seisab, ning kuidas ma lähen mööda tänavat edasi, möödun prügikasti juures luusivatest kassidest ning siirdun nurgapealsesse poodi ja ostan sealt mõned karbid maitsvaid Gruusia pelmeene ja suure koti Kalevi šokolaadikomme…
Mõned oleks seda ehk koduigatsuseks kutsunud, kuid kummalisel kombel kogesin ma seda igatsust oma sünnimaal.
Kui Supilinna katused mu meeli enam ei rahustanud ega olnud mulle enam toeks suruõhuhaamrite, tuututavate autode ja ülbete jalakäijate seas, leidsin Eestist uue pildi, mis kujutas talumaja roheliste ja kollaste põldude vahel, ning panin selle oma kirjutuslauale. Fotol kujutatud talumaja asus tegelikult Islandil või Gröönimaal ning see oli Ilon Wiklandi illustratsioone meenutavat Rootsi punast värvi, akende ümbert valge triibuga, kuid minule polnud sel tähtsust, kuna see oli minu Kujuteldav Eesti Talumaja, paik, kuhu minu arvates kuulus see õilsam mina, minu surematu hing.
Kord märkas mu ülemus Bernadette, kuidas ma seda pilti silmitsen.
„Misasi see on?“ küsis ta. Bernadette oli läbi ja lõhki iirlanna – kohevate juuste ja valju naeruga ning säravalt, lõbusalt ja nakkavalt sarkastiline nagu enamik newyorklasi. Me ei rääkinud Bernadette’iga teineteisele mitte üksnes biotehnoloogiatööstuse värskeimaid kuulujutte, vaid jagasime teateid ka kassnaise seisukorrast, kui juhtusime teda nägema, tehes endamisi tähelepanekuid tema üldisest mandumisest nõdrameelsusse, sellest, kas ta oli puhas või räpane või taas haigeks jäänud. Ometi ei näidanud kumbki meist üles vähimatki kahjutunnet. Me pidime selle üle naerma, kuna see oli sedavõrd kohutav.
„Mis on misasi?“ vaatasin ma punastades üles.
„See,“ näitas Bernadette oma tedretähnilise sõrmega ekraanile. „Sa muudkui vahid seda.“
„Ah see. See on mu Kujuteldav Eesti Talumaja,“ ütlesin ma. „Näe, siin on elumaja ja siin on ait.“
„Ahhaa, nii et seal hakkad sa tuleval aastal meile tööd tegema?“
„Misasja? Ah, jaa-jaa, muidugi,“ osutasin ma puithoonetele. „Seal ma hakkangi biotehnoloogiast kirjutama.“
Inimesed tahavad alati teada, miks sa teed seda või