Hetke pärast olen väljas, vaba, kiirtee kõrval. Kuid autosid sellel teepoolel pole. Jooksen otse üle tee teisele poole, kus ootab kohalik buss, hüppan bussi ja libistan end istuma hallipäise mehhiklase kõrvale, kel on nööpidega pluus ja sinised püksid ja kes on ilmselt teel tööle.
Vahin ringi. Pääsenud! Olen ainus gringo selles bussis. Siin on puha töölisklassi mehhiklased, need, kes teevad voodeid üles, valmistavad quesadilla’sid, müüvad suveniire. Need inimesed teenivad elatist meiesuguste Noorte Ameerika Idiootide arvelt. Vaatan kurvalt mehhiklasi selles bussis ja ainus, mida ma neile öelda suudan, on „Hola!”. Keegi ei vasta, sest nendele inimestele olen ma nähtamatu. Nemad on nähtamatud meie jaoks ja meie oleme nähtamatud nende jaoks. Meid ei ole siin Cancúnis olemas. Kellelgi pole nime. Kellelgi pole tüdrukut.
Kedagi meist pole olemas.
Mõtlen veel maajast ettekandjale allkorruse restoranis, mõtlen tema elule. Ta töötab iga päev nii kõvasti väga väikese palga eest, naeratades, võib-olla kasvatab mõnd last, ja siis saab mingi lapsiku luuletuse ühelt noorukilt. Mul on nii piinlik oma riigi pärast, oma inimeste pärast, meie tumedate kommete pärast. Mul on piinlik enda pärast. Tahaksin lihtsalt kustutada end kõikidest nendest stseenidest, lõigata end välja kõikidelt säilinud fotodelt. Siin Cancúnis ei ole mingit mõtet. Siin ei ole mingit valgustumist. Siin on palmipuud, imelised rannad, ilusad inimesed ja vaimset sügavust sama palju kui salsakastme kausil.
Kui mu toakaaslased lärmakas hotellis ärkavad, vaadatakse mind jahmunud ilmel. „Me arvasime, et sa oled surnud, mees,” ütleb James hästi billclintonlikult venitades. „Me arvasime, et uppusid ära.”
„Me olime lihtsalt rannas, põõsastes,” ütlen ma. Tom kõõritab minu poole. „See olid sina, Petrone? Põõsastes? Ma teadsin, et nägin seal inimesi.” Nad irvitavad minu üle õnnitlevalt. Isegi Tom O’Kelly soostub ütlema: „SA OLED TÕELINE MEES!”
Aga ma ei tunne end mehena.
Hiljem jätan oma kaaslased sööma kõike, mida lõunalauas pakutakse, ja sõidan bussiga lõunasse, kuni jõuan hotelli juurde, kus me peatusime, kui ma olin laps.
Hotelli taga künkal on maajade lubjakivist varemed. Kõnnin läbi fuajee, möödun tagahoovis olevatest basseinidest ja ronin künka peale varemete juurde, möödudes sisalikest, kes lebasklevad kividel. Kui ma laps olin, tulin siia üles mitu korda ja armusin neisse varemetesse nii väga, et näppasin tükikese lubjakivi ja võtsin koju kaasa koos korallitükkide koguga. Mul läks meelest see väike kivitükk varemete juurde tagasi tuua, kuid mõttes on ta mul kaasas. Panen käe ühe müüri peale, sulgen silmad ja palun maajade jumalatelt sosinal andestust.
Siis teen silmad lahti, libistan peo üle lagunenud müüri, tunnetan kivide pinda ja panen nähtamatu kivi tagasi tema õigele kohale.
Aeg on koju lennata.
Stockholm: surm ja taassünd
Kui ma esimest korda Stockholmis käisin, olin ma väga noor mees, äsja 20 saanud. Põgenesin sellesse ilusasse linna, kannul põrgukoerad.
Deemonid olid ilmunud mu magamistuppa Saksamaa pealinna idaosas, kleepuvate voodilinade ja põlevate küünalde ja peeglist välkuva peegelduse vahele. Kui ma küsisin Ursulalt tema voodis olevate müntide kohta, ütles ta, et ilmselt olid need välja pudenenud selle mehe taskust, kes eelmisel öösel tema voodis oli.
Kaitsmata vahekorrad saksa kunstnike ja narkaritega pelutasid mu Berliinist rongiga Prahasse, kus ma jõin end segaseks Staropramenist ja sattusin kummalisse armukolmnurka, kus olin mina, mu sõber McGregor ja tema juhendaja ning tšehhi pruut Nina, kes tahtis mind kasutada kättemaksuks. Nii et selleks ajaks, kui üks teine rong mind Kopenhaagenisse ja seejärel buss Oslosse viis, olin pilves kraamist, mida olin saanud Christianiast, püüdes kõigest väest põgeneda enda eest, ja selle eest, mida ma võisin järgmisena ette võtta.
Ja kui ma siis haigestusin Norra kõledas külmas, kuigi oli alles oktoober, sain ma kõik korraga kaela: koletu higistamise, valu, palaviku ja melanhoolia. Istusin internetikohvikus ja uurisin oma sümptomite kohta. „Paljud, kes on nakatunud HIVi, kurdavad paar nädalat pärast nakatumist kummalist gripilaadset viirust.”
Kui ma neid sõnu lugesin, ei liikunud ükski mu lihas. Kuid oma südames ma teadsin, et see oli tõsi.
Ma ei tundnud end neil päevil kuskil koduselt, välja arvatud ääretult ja rahustavalt mõjuvas külmas üksinduses, mis haaras mind endasse hiljem, kui ma istusin Stockholmi vanalinna Gamla Stani külmadel kividel, kohe lossi ja selle süngevärvilistes mundrites valvurite kõrval, ninas värske soolane õhk, kirjutades värisevi käsi nahkkaantega märkmikusse. Mõnikord maandus mu lähedusse sadamakajakas, arvates, et mul on toitu, ja vaadates, kuidas ma kirjutan. Ma olin pähe võtnud, et hakkan surema pärast kõike seda, mis oli juhtunud, ja ma tundsin, et Stockholmist saab minu viimane puhkepaik.
Tõsi oli, et ma vajasin hädasti puhkust. Ja Stockholm paistis tahtvat, et ma paraneksin. Södermalmi hostelis olid mu toakaaslasteks sõbralik tuneeslasest tudeng ja keskealine inglane. Tuneeslast tervitasin ma igal hommikul sõnadega assalamu alaikum12, ning tema naeratas ja vastas walaikum salam13. Inglane oli õnnetu, sest keegi ei võtnud teda tööle, sest ta ei osanud rootsi keelt. „Ma ei saa isegi pakkijaks,” tusatses ta. Kuna tal midagi muud teha polnud, oli mees elanud mitu kuud hostelis ja lugenud reisijuhte ning raamatuid Rootsi ühiskonna puudujääkidest. Kord, kui ma kohal olin, tuli üks töötaja ja ütles talle, et ta peab välja kolima. Inglane keeldus ja nad soostusid ta vähemalt odavamasse tuppa tõstma.
Ma janunesin ikka veel naisenergia järele ja tellisin palju klaase apelsinimahla kenalt blondilt valvelauatöötajalt, lihtsalt selleks, et mul oleks ettekääne temaga rääkida. Olin ikka veel tõbine ja kurnatud, aga Stockholm lihtsalt ei lasknud mul surra. Ta meelitas mind tänavatele ja trammidesse, paatidesse ja muuseumidesse. Õhtuti, kui tundsin end veidi tugevamalt, istusin Södermalmi kohvikutes ja lonksasin vett, vaatasin, kuulasin ja kirjutasin, tume vari nurgas. Edasi kõndisin sadamasse ja hingasin. Noored paarid, käest kinni, lilled käes, kõndisid must mööda. Mitte keegi ei paistnud mind märkavat ja ma nautisin seda, et keegi ei paistnud hoolivat sellest, kas ma olen olemas või ei ole. Võib-olla mind varsti ei olegi.
Mõnikord ma mõtlen, et äkki ma suringi tol päeval Stockholmis. Või siis surin ja sündisin uuesti.
Enne seda, kui kenad rootsi naised Södermalmi hostelist kupatasid pahura inglase teise tuppa elama, usaldas ta mulle saladuse, et isegi pärast mitut kuud selles Skandinaavia riigis ei saa ta ikka veel tegelikult aru, mis toimub siinsetes blondides peades.
„Ma ei mõista neid kuradima inimesi!” kirus ta, ise oma väheseid asju seljakotti toppides. „Nad paistavad olevat nii rahulikud, isegi õnnelikud, nad on töökad, koostöövalmis, head meeskonnatöötajad, nad ei kurda kunagi… Ja siis ärkavad nad ühel hommikul lihtsalt üles ja otsustavad end ära tappa?!”
Ma mõtlen ta sõnadele praegu, mil olen viiendat või kuuendat korda naasmas oma taassünnilinna.
Rootslased elavad hiiglaslikes oranžides kortermajades, mis näevad välja, nagu oleks need ehitatud Vana-Skandinaavia jumalate poolt. Siinsed mehed on lootusetult mõttesse vajunud; siinsed naised käituvad kui traumapunkti arstid enne valuvaigistava süsti tegemist – päikeselistel päevadel veidi rõõmsamalt, vihmase ilmaga veidi kurjemalt. Aga ikkagi, kui esitad neile rootsi keeles küsimuse, võivad nad sind kummaliselt vaadata, kuid kahtlemata vastavad nad viisakalt ja paluvad sul minna kuskilt rätt från14.
Rätt från. See on üks neist väljenditest, mida õppisime